KÜMME Automaat töötas suurepäraselt, vana hea Kalašnikov. Viis lasku, kaks surnut, kolm haavatut. Kasutasin üksiklaske, et padruneid säästa. Nad ei õpi kunagi. Järjekordne teesulg Ukrainas. Kive, mis on teele ette veeretatud, on lihtne eest ära lükata. Ilmselt on neil probleeme sõidukitega, ühtegi autot peale purustatud lahingumasinate ei paista kusagil. Venemaa kõrge ohvitseri mütsi viskasin oma autosse, see müts vist ehmataski vastased kangeks. Relvad ja padrunid tuleb kokku korjata. Kamba peale oli neil kaks automaati ja viis täis magasini, suur saak. Neil peab ju ka toitu olema. Sisenesin mingisse kokkuklopsitud onni, otsisin selle läbi, leidsin konserve, kuivikuid, pudelivett. Seda oli vähevõitu, aga mulle jätkub mitmeks päevaks. Ilmselt on varsti vahetust oodata. Kui vahetus saabub peagi, olen hädas. Kui surnud leitakse, võidakse hakata mind taga ajama. Seekord ei pruugi mul nii hästi minna kui viimasel korral. Tookord märkasin autosid tahavaatepeeglist umbes kilomeetri kaugusel ja nad lähenesid jõudsalt. No selge, mind on märgatud, eks kõigil on vaja varusid täiendada. Praeguseks on kõigil kitsas käes. Peale tuumasõda on sul vaid seda, mida õnnestub leida või röövida. Ainult et nad ei tea, kes ma olen. Ma tunnen ennast ja ma tunnen vaenlast. Sõitsin aeglaselt, et autot säästa. Suurendasin pisut 7