Issuu

Elly Elly Parker sammus läbi New Yorgi Grand Centrali jaama rahvamassi ja mõtles, millest kõigest ta oli ilma jäänud. Tähed lakke maalitud taevas särasid teistele inimestele, kuid mitte Ellyle. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Kaks nädalat tagasi oli tal kõik. Täiuslik abikaasa. Täiuslik korter. Täiuslikud sõbrad ja täiuslik töö. Ja kõik teadsid seda. Ta märkis tuludeklaratsioonis oma ametiteks ajakirjanik ja sotsiaalmeedia sisulooja. Ta kirjutas tippajakirjadele elustiililugusid, kuid suurema osa sissetulekust andis sotsiaalmeedia: YouTube, Instagram ja TikTok. Elly kanaleid täitsid loomingulised ja hästi tehtud videod tema imetlusväärsest korterist, tema riietest, tema meiginõuannetest – kogu tema elust. Kuid Elly suurel populaarsusel oli veel teinegi põhjus – videosari tema spontaansetest heategudest. See eristas teda teistest. Elly konto ei rääkinud ainult temast endast, see rääkis ka headuse levitamisest suures linnas. Mõnikord ostis ta kodutule süüa, teinekord andis ette kandjale suurema jootraha, viis eaka naabri koera jalutama või tegi kasvõi sellise tibatillukese heateo, et hoidis kellelegi ust lahti. Ta jäädvustas need hetked ja postitas oma kontodele, lootuses innustada ka teisi samamoodi käituma.

s t e v e c ava n a g h

See mõjus. #RAK tõusis sotsiaalmeedias tihti esile. Elu, millest Elly oli alati unistanud, ei kuulunud ainult talle – sellisest elust unistas ka tema viis miljonit jälgijat. Populaarsus polnud tulnud lihtsalt. Iga jälgija võitmiseks oli ta pidanud kõvasti vaeva nägema. Ta meeldis neile, sest ta ei pidanud midagi enesestmõistetavaks. Tema profiililt võis endiselt leida kõige esimesena postitatud video. Selles kulutas palju noorem Elly kodule lähimas CVS-i rohupoes kolmkümmend dollarit ja ostis meigiletist tooted, mida vajas noor naine, kes tahtis õhtul stiilne välja näha. See video meenutas nii Ellyle kui ka tema jälgijatele, kui kaugele ta oli kuue aastaga jõudnud, kuid jäänud ikka selleks nooreks naiseks, kes on elevil ja tänulik iga võimaluse eest, iga postiga saabunud huulepulga eest ja iga tema kanalit jälgiva silmapaari eest. Elly meeldis inimestele, sest ta sarnanes kõigi teistega, kellel on unistus – kuid Elly unistus oli täitunud ja ta tahtis seda kõigiga jagada, lahkelt, naeratades ja siira tagasihoidlikkusega. Aga oma täiuslikku elu miljonite inimestega jagades on häda selles, et miljonid inimesed näevad ka selle kokkuvarisemist. Elly elu oli kaks nädalat tagasi kokku varisenud. Kogu maailma silme all. Ta oli küll video kiiresti maha võtnud, kuid oli juba liiga hilja. Inimesed olid salvestanud sellest lõike ja jaganud neid TikTokis, Instagramis, YouTube’is – igal pool. Elly telefon hakkas mantli taskus sumisema. Kätt taskusse pistes heitis ta pilgu jaama kuldsele kellale. Peaaegu kaksteist. Kell kaks pidi ta kohtuma oma agendi Giselle’iga. Elly tahtis sõita rongiga põhja suunas ja otsida mõne Starbucksi kohvipoe, kus tunnike lõõgastuda ja enne kokkusaamist mõtteid koguda. Giselle tegeles New Yorkerilt, Vogue’ilt, Rolling Stone’ilt, CNN-ist, MSNBC-st ja Foxist tulnud intervjuusoovidega. Elly oli tõusev täht. Talle pakkusid eetriaega või trükipinda nii telekanalid, kirjastused kui ka ajakirjandus. Temast pidi saama üks neist vähestest sotsiaalmeedia staaridest, kellele saatus pakub võimalust hüpata tavapärasesse peavoolumeediasse. Ellyl polnud

Kahte sorti võõrad

aga mingit tahtmist sellesse maailma kuuluda, ta ei tahtnud praegu üheski avalikus kohas viibida. Elly polnud hotellist peaaegu üldse väljas käinud, ainult igal teisipäeval ja neljapäeval agendiga kohtumas. Ta elas samas hotellis, milles ta oli broneerinud toa päevaks, kui leidis Jamesi ja Harrieti koos voodist. Ta oli hädavajalikud asjad kiiruga kotti toppinud ja taandunud Ameerika hotellidele omasesse anonüümsusesse. Elly tundis ennast haavatavana. Liiga palju tähelepanu, millega tuli tegeleda. Ta polnud kaks nädalat sotsiaalmeediasse midagi postitanud. Pärast õnnetut otseülekannet tahtsid kõik tema lugu. Kõik tahtsid Ellyt. Välja arvatud üks inimene. Tema abikaasa. Grand Centrali lage kaunistavaid tähtkujusid vaadates mõtles Elly sellelegi, kui teistsugune võinuks ta elu olla praegu, kui ta oleks otseülekannet tehes eiranud magamistoast kostvaid hääli. Tal oli Jamesi ja Harrietiga ühine sõpruskond, seepärast ei tahtnud ta praegu ühegi oma sõbraga suhelda, sest kõik, mis ta ütleb, jõuab kiiresti Jamesi ja Harrietini. Õlga, mille najal nutta, pakkus talle hetkel ainult agent Giselle. Kuid ta teadis, et varem või hiljem peab ta hakkama nende probleemidega tegelema. Kui Giselle saab oma tahtmise, teeb Elly seda telesaates „Morning Joe“. Elly leidis trepi, mis viis alla metroosse. Ta hoidis vasakule, et sõita kesklinna. Hobusesabasse seotud juuksed hüplesid sammude taktis. Tumesinine barett andis talle tavapärasega võrreldes teistmoodi välimuse. Ta ei tahtnud mingit tähelepanu. Ta liikus edasi. Igas mõttes. Tal polnud valikut. Nüüd ta teadis seda. Maailm oli näinud, kui suurt valu võib reetmine põhjustada, ja Elly oli püüdnud olla tugev. Kuid ta polnud. Tegelikult mitte. Ta ei saanud enam selles korteris elada. See oli reeturite tegevus paik. Ta oli kolinud hotelli, et kõigist ja kõigest eemale pääseda.

s t e v e c ava n a g h

Hotellielu pole päris. Seal saab tellida rõivaste kuivpuhastuse, söök on kakskümmend neli tundi ööpäevas kättesaadav, ja mis kõige hullem, hotellitoas on minibaar. Kuigi ta elas tõepoolest heas hotellis ja siin oli külmik veinipudeleid täis. Eelmisel õhtul, pärast teise veinipudeli avamist, oli Elly saatnud Jamesile sõnumi. Ainult ühe sõna. Tere. Ei mingit vastust. Ta ootas pool tundi. Jõi veel ühe klaasi Chardonnayd ja valis siis mehe numbri. James ei vastanud. Ta helistas uuesti. Mees ei võtnud kõnet vastu. Pudelit tühjaks juues jõudis Elly veel kuus korda helistada. Olukorda ei teinud paremaks seegi, et James oli nüüd üks vihatumaid tegelasi sotsiaalmeedias. Elly TikTok oli selle eest hoolitsenud. James oli kustutanud oma Instagrami ja kõik teised sotsiaalmeedia kontod. See ei lõpetanud vihkamist. Kümned tuhanded inimesed kallasid ta nime solvangute ja sõimuga üle, võtsid ühendust tema sõprade, sugulaste ja tööandjaga. Jamesi ja Harrieti paljastanud otseülekandest möödunud kahe nädala jooksul olid nad mõlemad tagajärgi tunda saanud. Modelliagentuur heitis Harrieti üle parda ja James vallandati firma maine kahjustamise eest. Elly polnud midagi taolist soovinud. Ta oli küll teadnud, et see on võimalik. Aga ta ei takistanud seda. Ega olekski saanud seda takistada. Kõik see ei teinud Elly enesetunnet paremaks. Kättemaks polnud magus. See maitses hoopis kibedalt. Nüüd pidi ta lisaks enda valuga toime tulemisele kandma süükoormat kahe teise elu hävitamise eest. Elly tõmbas pruuni nahksõrmiku käest ja pühkis põselt pisara, kui ta pööras ümber nurga kesklinna sõitvate rongide platvormi poole ja puudutas väravast läbi minnes telefoniga skannerit.

Kahte sorti võõrad

Alla platvormile viis üks trepp. Oli keskpäev. Jaamas polnud just palju reisijaid, kuid New York pole kunagi täiesti vaikne. Inimesi liigub siin alati. Trepi ülemise otsa juures seisis üks mees. Tema vasak jalg oli lahases, põlvest labajalani, ja ta mõlema käe all oli kark. Kuigi väljas oli külm, olid tal jalas dressipüksid, mille üks säär oli lahase tõttu ära lõigatud, ning seljas kampsun ja punane jope. Ta nägu oli kõhn, kuid ta hoidis mängleva kergusega ennast karkudel tasakaalus. Elly võis juba eemalt öelda, et ta käsivarred ja õlad olid väga tugevad. Mees meenutas talle kolledži ujumis- või võimlemismeeskonna poisse. Kuid see mees polnud ülikoolipoiss. Ta polnud enam nii noor. Kümme, aga võib-olla ka viisteist aastat Ellyst vanem. Ometi ei näinud ta välja tavalise neljakümnese moodi. Mitte Elly silmis. Ta välimus oli … hea, Elly meelest lausa väga hea. Tal oli peas sinine nokkmüts. Mees kummardus, toetudes endiselt parema käega kargule, ja püüdis millestki kinni haarata. Tema kõrval seisis kollane ratastega plastkohver. Mees liikus tasapisi, hoides ennast edasi lohistades tugevasti kohvri käepidemest ja kargust, kuid nüüd tabas teda uus mure. Ees ootas trepp, aga ta ei suutnud välja nuputada, kuidas hoida kohvrit ja samal ajal laskumisel karkudele toetuda. Pikas mustas mantlis naine trügis temast mööda ja mees vajus vastu käsipuud. Naine hõikas trepist alla kiirustades tema poole vabanduse. Mees ainult naeratas. Temast ei paistnud ei viha ega ärritust, ainult viisakas noogutus. Pärast kahe viimase nädala laastamistööd avastas Elly ennast mehe juurde astumas ja küsimas: „Kas te vajate selle kohvriga abi?“ Võib-olla seetõttu, et ta tahtis aidata. Aga võib-olla seetõttu, et ta igatses seda sooja tunnet, mis tabas teda pärast igapäevast heategu. Või siis hoopis seetõttu, et mees paistis olevat üpris haletsusväärses olukorras ja Ellyl hakkas temast kahju. Esmalt oli mees üllatunud. Ta suu avanes ja liikus, kuid sealt ei kostnud ühtki sõna ega üldse mingit häält. Sel hetkel märkas Elly tema

s t e v e c ava n a g h

lõual armi, otse alahuule all. Kahvatut ja laia. Vana haav. Siis mees naeratas ja vastas tänulikult: „Tänan teid, mul õnnestus siiani jõuda, hoidsin seda karguga ja lohistasin enda kõrval, aga trepist alla nii ei saa. Te olete väga lahke.“ „Pole midagi,“ ütles Elly kummardudes. Ta vajutas kohvri väljatõmmatava käepideme nuppu, lükkas käepideme alla, võttis plast sangast kinni ja tõstis kohvri üles. See polnud liiga raske, samasuguse võttis ta reisides harilikult käsipagasina lennukisse kaasa. Ellyle torkas pähe, et kaks nädalat tagasi, enne internetis lendu läinud videot, oleks ta küsinud mehelt luba teha sotsiaalmeediasse postitamiseks video. See oleks nii hästi sobinud tema igapäevaseks heateoks. Kuid mitte praegu. Elly polnud kindel, kas ta kunagi üldse veel tahab midagi postitada. Elly ootas hetke, kuni mees sättis mõlemad kargud kindlalt paika, toetas need astme võrra madalamale ja hüppas seejärel alla. Ta painutas murtud jalga ja hoidis sellega tasakaalu, kui karkude kummiotsad järgmist astet otsisid. Kargud klõpsatasid, kui ta kogu keharaskusega neile toetus ja ütles: „Juba viis minutit vaatasin, kuidas inimesed minust mööda läksid. Ma ei teadnud, mil moel ma alla platvormile pääsen. Siin linnas on inimestel nii kiire, nad …“ PRAKS! Plastist käepide murdus kohvri küljest lahti. See ei katkestanud ainult mehe juttu, Elly meelest peatus ka aeg. Ta tardus. Mees samuti. Nad ei püüdnud kohvrist kinni haarata – sellel polnud mõtet. Vaistlikult tõstis Elly käe suu ette ja ahmis õhku. Nad vaatasid, kuidas kohver alla lendas, peaaegu aegluubis. Kohver tabas trepiastet ja põrkus õhku, kukerpallitas ja tabas siis järgmist astet, veeredes järjest allapoole, kuni maandus lõpuks tuhmi mütsuga platvormile. Kohver paiskus lahti, laadimisjuhtmed, sülearvuti, aluspesu, sokid – kõik pudenes välja. „Oh issand, oh issand, palun väga vabandust,“ kordas Elly trepist alla tõtates ikka uuesti ja uuesti, otsekui mantrat.

Kahte sorti võõrad

„Pole midagi. See oli õnnetus,“ ütles mees, kes samuti aeglaselt ja ettevaatlikult allapoole liikus. Elly kükitas peaaegu automaatselt ja hakkas mehe asju kokku korjama ning kohvrisse tagasi panema. Ta tundis ennast halvasti ja abituna, kui võttis räpaselt platvormilt mehe Calvin Kleini aluspüksid, voltis need kokku ja asetas avatud kohvrisse. Kõik tundus nii kohatu, et ta põsed lõid piinlikkusest lõkendama. Ta hingas raskelt. Ka kael hakkas punetama. Keha täitus adrenaliiniga, mille vallandas üldine hävitav häbi. Ka mees jõudis lõpuks platvormile. Kui ta püüdis kummarduda, et aidata Ellyl asju kokku korjata, kaotas ta tasakaalu ning kukkus. Tal õnnestus end murdunud jalga säästa soovides pöörata ja ta maandus tagumikule. „Oh issand, kas jäite terveks? Palun vabandust! Jumal küll, mida ma teinud olen.“ „Kõik on korras. See pole teie süü,“ vastas mees. Nad mõlemad olid maas: Elly põlvili ja mees istuli. Inimesed möödusid neist, vasakul ja paremal marssisid lõputud põlved, kõrged kontsad, teksased ja saapad. Elly ja mees vaatasid teineteisele otsa ning nad puhkesid närviliselt naerma. See lõhkus pinge ja Elly tõi kergendust tundes kuuldavale tõelise naerulagina. „Las ma aitan teid püsti,“ ütles ta jalule tõustes. Mees sättis terve jala maha, võttis tasakaalu hoidmiseks Elly käest kinni, kark teises käes, ja oli peagi püsti. Elly ulatas talle teise kargu ja pühkis laubalt higi. Kõik asjad olid tagasi kohvris. Mitte just korralikult, kuid vähemalt seal sees. Elly kükitas, sulges kohvri ja kobas lukukelku otsides kaane serva. Leidiski. Lukk oli algusest lõpuni kinni. Asja lähemalt uurides avastas Elly, et purunenud oli luku ja kohvri ühendus. Kohvrit ei saanudki enam sulgeda. Ta tõstis kohvri üles, üks käsi selle all, teine peal, ja küsis: „Ega teil pole mingit paela või midagi taolist, et see kokku siduda?“

s t e v e c ava n a g h

Mees raputas pead ja lausus: „Pole minu nädal. Ma pean minema ja asjad ümber pakkima, jätma osa asju korterisse ja võtma seljakoti. Mul on piisavalt aega, et kojulennu ajaks siiski lennujaama jõuda.“ Elly pani kohvri maha ja silus juukseid. „Ma tunnen ennast kohutavalt, ma olen nii …“ „See pole teie süü. Ausalt, ma olen nii tänulik, et püüdsite mind aidata. Ma ei saa treppidega veel hästi hakkama. Vigastasin jalgpalli trennis hüppeliigest ja pole nende pagana asjadega veel harjunud,“ ütles mees üht karku üles tõstes. Elly tundis ennast katkist kohvrit vaadates halvasti. „Kuidas te kavatsete selle korterisse tagasi viia?“ Mees vaatas kohvrit ja vastas: „Võib-olla ma võtan selle kaenlasse? Nii peaks see kinni püsima. Kas saaksite aidata mul selle üles tõsta?“ Elly ohkas ja vaatas kella. Kohtumiseni oli veel piisavalt aega. Selle aja oli ta kavatsenud kasutada valmistumiseks. „Kui kaugel teie korter on?“ küsis ta. „Siit ainult paar kvartalit.“ Elly tõstis kohvri üles, hoidis seda suletult käte vahel ja ütles: „Lähme, ma aitan teid.“ „Ei, ma ei tohiks paluda teil …“ „See on vähim, mida ma saan teha. Kui ma teid ei aita, tunnen ennast kogu päeva kohutavalt halvasti,“ ütles ta. Trepist üles jõudes mees hingeldas. „Suur tänu, tegelikult ma ei tea, kuidas ma ilma teieta tagasi jõuaksin. Minu nimi on Logan,“ tutvustas ta ennast. „Elly,“ vastas naine ja aeglustas tempot, sobitades samme Logani ebakindla ja kohmaka liikumisega karkudel. Nad väljusid jaamast 42. tänavale ja Logan võttis suuna ülekäigurajale. Kuigi kohver oli asju täis, polnud see raske, aga üsna keeruline oli seda pagana asjandust kõndides kaenlas hoida. Elly oli toppinud kohvri vasaku käe alla, sõrmed ulatusid täpselt põhjani. Ta hoidis

Kahte sorti võõrad

kohvrit kõvasti ja surus seda vastu külge, et see jälle ei avaneks ega laseks mehe aluspesul või millelgi muul tänavale pudeneda. Kui nad tänavat ületasid, hakkas vasak käsi väsima, ta vahetas kohmakalt kätt ning pidi kohvri keset ülekäigurada peaaegu maha pillama. „Jumal küll, sa poleks ise kuidagi saanud seda korterisse tagasi viia,“ ütles Elly. „Ma tean. Mul oli lihtsalt väga piinlik abi paluda,“ vastas Logan. „Sa ei peaks piinlikkust tundma – sina oled vigastatud. Mina olen täiesti terve, kuid just minul õnnestus kohver niimoodi trepist alla veeretada, et see läks katki.“ „See oli kehv käepide,“ sõnas Logan andekspaluvalt. „Sa olid lihtsalt lahke. Keegi teine ei peatunud, et mind aidata.“ „Siin linnas on inimestel võõraste aitamiseks enamasti liiga kiire,“ ütles Elly. „See on natuke kurb. Me peaksime olema valmis teisi rohkem abistama.“ Teisel pool teed läksid nad lõuna poole kuni 40. tänavani. Tänavanurgal istus papist asemel suur räpases mantlis mees. Tema vanust oli võimatu öelda. Kodutud vananevad kiiremini. New Yorgi tänavad on nagu ajamasinad. Üks öö kõnniteel mõjub nädalana. Üks nädal aastana, ning see paistab välja kodutute nägudelt ja nende silmadest. Elly aeglustas sammu, võttis kohvri teise kaenla alla ja torkas käe püksitaskusse. Ta tõmbas välja viiedollarilise ja ulatas mehele. Too paistis uimane. Ta võttis raha vastu, oli alguses üllatunud, kuid vaatas siis Ellyle otsa ja pomises hääletult aitäh. Elly ja Logan läksid edasi. „Elly, sa oled hea inimene,“ ütles Logan. „Ma püüan teha iga päev ühe asja kellegi aitamiseks. Mõnda aega pole ma seda küll teinud. Tegelikult ma pole nii hea inimene,“ vastas Elly, mõeldes Jamesi ja Harrieti peale. Nemad olid talle tõsiselt haiget teinud. Löönud südamesse haava, mis jääb sinna kauaks. Ometi polnud nad ära teeninud seda, et nende elu ühe vea pärast hävitati.

s t e v e c ava n a g h

„Sa ei võta komplimente just kergesti vastu,“ sõnas mees muheldes. „Nagu ma ütlesin, ma pole nii hea inimene. Ma püüan oma vigu heastada. See parandab mu enesetunnet.“ „Seega olen ka mina üks heategevuse juhtum? Samuti see kutt seal nurgal?“ küsis Logan jälle naeratades. „Võib-olla,“ vastas Elly, „aga tema on paremas seisus kui sina. Mida sa ütlesid, kuidas sa oma jala murdsid?“ „Pahkluu, jalgpalli mängides. Üks kutt astus mulle jala peale, kui ma püüdsin palli enda valdusse saada.“ „Ai!“ „Ma tean. Mul on seal sees nüüd igasugu plaadid ja kruvid ja … Oota, me oleme kohal,“ ütles Logan ühe kortermaja ees peatudes. See oli vana maja, mille vestibüüli kuhjatud tsemendi- ja kipsikotid, ämbrid ning tööriistad jätsid mulje, et siin oli kavas ära teha mõned hädavajalikud hooldus- ja remonditööd. Logan vajutas liftinuppu ja ootas. Väljas oli külm, kuid väikeses vestibüülis üllatavalt soe. Elly märkas, et liftinupu tuli polnud süttinud, kui Logan seda vajutas. Ta kahtlustas, et mehel polnud õnnestunud nuppu korralikult vajutada, sest ta käsi hoidis endiselt karku. Elly vajutas nuppu, tehes seda kindlamalt. Tuli ei süttinud. Logan kummardus liftiuste poole, vajutas kiiresti nuppu ja kuulatas mõne sekundi. Elly ei kuulnud lifti tavapärast müra. Ei veoratta kõrinat, ei kauget liftiuste lõginat, kui need mõnel ülemisel korrusel sulguvad. Logan kallutas end tahapoole ja vaatas liftiuste kohale kinnitatud digitablood. „Ma ei suuda seda uskuda,“ ütles ta. „Eile oli prügišaht ummistunud, täna ei tööta lift. Palun vabandust, minu maja on üks jama. Mu pahkluu on üks jama. Ja kogu mu elu on üks suur jama.“ „Pole midagi. Mitmendal korrusel sa elad?“ „Neljandal?“ ütles Logan, ühesõnalise vastuse lõpus ta hääletoon tõusis, muutes selle küsimuseks.

Kahte sorti võõrad

„Hea küll, ma olen juba nii kaugele tulnud,“ ütles Elly. „Pole mõtet sind koos kohvriga siia jätta. Trepid pole sinu sõbrad. Lähme, teeme võidu.“ „See pole aus,“ vaidles Logan ja nad mõlemad naersid, kui mees juhtis Ellyt trepi poole. Ellyle oli see mitmes mõttes paras peavalu. Ta vihkas treppe, lisaks oli Loganis tema meelest midagi kummalist, aga omal moel oli ta ka armas. Kuid kõige rohkem rõõmustas Elly selle üle, et ta mõtted olid mujal. Vaese mehe pahkluu oli vigastatud ja siis oli Elly lõhkunud ta kohvri. Esimest korda viimaste nädalate jooksul ei mõelnud Elly valule, mida põhjustas talle kahe nii lähedase ja armsa inimese, keda ta oli kõige rohkem usaldanud, reetlikkus. Ta ei mõelnud neile miljonitele inimestele, kes olid näinud teda astumas tuppa, kus tema abikaasa oli koos ta parima sõbrannaga voodis. Ta polnud mõelnud Jamesi ja Harrieti jälitavale solvangute hiidlainele, milles oli mingil määral süüdi ka Elly. Logani murtud pahkluu, katkine kohver ja õnnetu saatus muutsid ta enesetunde igas mõttes paremaks. Neljas korrus oli igal juhul etem kui kaheksas, kuid see tähendas ikkagi kuut trepikäiku trepikojas, kus oli sama palav kui vestibüülis. Vanad torud looklesid mööda paljaid tellisseinu otsekui jämedad rauast ja vasest maod. Ja need sisisesid nagu tõelised maod. Millised hädad sellel majal ka olid, vähene kütmine nende hulka ei kuulunud. Neljandale korrusele, Logani korteri ukse ette jõudes hingeldasid ja higistasid nad mõlemad. „Jumal tänatud,“ sõnas Logan võtmega ust avades ja seda lahti lükates. Korter oli samasugune nagu paljude teiste selles linnas oma elu alustavate inimeste elamispind – väike, kuid kindlasti naeruväärselt kallis. Tilluke kööginurk paremal. Elutuba teleri ette paigutatud maitseka nahkdiivaniga, mõned raamaturiiulid ja kaugemal kaks ust – üks vannituppa, teine magamistuppa, arvas Elly. Elly tõi kohvri elutuppa ja küsis: „Kuhu ma selle panen?“

s t e v e c ava n a g h

„Ah, viska see lihtsalt maha. Ma saan selle jalaga magamistuppa lükata,“ vastas Logan, kes trepist üles hüppamise pingutusest ikka veel hingeldas. Temast oli väga tähelepanelik arvata, et naisel võiks olla ebamugav, kui tal palutaks võõra mehega võõras korteris kahekesi olles astuda magamistuppa. Kuigi Elly käed valutasid ja ta hingeldas ning keha oli trepist üles ronimisest higine, hindas ta seda arvamust. Logan oli normaalne tüüp. Isegi taktitundeline. „Kõik on korras, ausalt. Kus on magamistuba?“ küsis Elly hingetõmmete vahel. „Paremal,“ vastas Logan eemale tõmbudes, tehes Ellyle ruumi uks lahti lükata. Magamistoas oli kaheinimesevoodi, valged linad, sisseehitatud riidekapp ja täpselt nii palju vaba põrandapinda, et mahtuda mööbli vahel liikuma. Elly viskas kohvri voodile, astus magamistoast välja, avas mantlihõlmad ja lehvitas neid, et end pisut jahutada. „Ma ei tea, kuidas sind tänada,“ ütles Logan. „Külmikus on vett, kui sa juua tahad. Võta üks pakk. Mul kulub asjade ümberpakkimiseks minut või paar. Pean ainult oma seljakoti üles leidma …“ Ta läks magamistuppa ja sulges ukse. Elly vaatas kella. Tal oli veel piisavalt aega. Kiiret polnud. Huuled kuivasid ja ta vajas tõepoolest jahedat jooki. Ta raputas käsi, püüdes neis verd uuesti liikuma panna, ja avas siis külmiku ukse. Kuigi Logan võis paista ärksa, trendika ja metroseksuaalse newyorklasena, oli ta siiski mees ja see külmik siin kuulus kahtlemata mehele. Sahtlis olid mõned närtsima hakanud köögiviljad, riiulil purk sinepit ja purk maapähklivõid, pisut piima ja pool tosinat veepakki. Mitte plastpudelis, vaid tetrapakis Islandi allikavesi. Ilmselt hoolis Logan ka keskkonnast. Elly lasi külmkapist hoovaval jahedusel üle kaela puhuda, võttis veepaki, avas selle ja nautis pikka sõõmu. Ta jõi paki peaaegu tühjaks, külmikuuks endiselt avatud. Sulgenud külmiku, vaatas ta magamistoa

Kahte sorti võõrad

poole. Uks polnud päris kinni, ainult koomale lükatud. Elly kasutas võimalust korteris ringi vaadata. Kõik paistis olevat puhas ja hästi läbimõeldud. Neutraalsed toonid, kummalgi pool telerit aken, kust avanes vaade alla tänavale, kuid eriti palju valgust neist ei tulnud. Suured kunstiraamatud olid diivanilauale korralikult virna laotud. Nädalakirja New Yorker numbrid raamaturiiulil. Suurem osa raamatutest olid vanad – ilmselt klassika, arvas Elly. Elly armastas raamatuid. Ta võttis paar minutit riiulite uurimiseks ja märkas mitut teost, mis kuulusid ka tema lemmikute hulka. See Logan hakkas talle tõepoolest meeldima. Ukse taga lühikeses koridoris seisis kaks täis prügikotti. Tegelikult ainsad asjad, mis siia ei sobinud. Talle meenus, et Logan oli maininud ummistunud prügišahti, ilmselt olid selles süüdi ehitusmehed, kes olid visanud alla midagi, mis torust läbi ei mahtunud. Ta kujutles, kuidas Logan peab vaeva nägema, et karkudel ukerdades need prügikotid trepist alla viia. Vaesel mehel oli vist päris halb aeg. Logan oli ikka veel magamistoas. Elly kõhkles. Ta oleks võinud kohe lahkuda ja minna tagasi jaama, kuid Logan pidi ju sama teed minema. Pealegi tahtis ta olla kindel, kas mehel on seljakott ja kas ta saab hakkama. Elly otsustas veel mõne minuti oodata ja minna tagasi koos Loganiga. Mehe abitus mõjus kuidagi sarmikalt. Lisaks oli temast saanud tuumavarjend plahvatuses, mis oli Elly elu viimastel nädalatel tükkideks rebinud. Hetkeks vilksatas Elly peas eelmine õhtu, telefonikõned Jamesile, millele mees ei vastanud. Purjuspäi tehtud viga. Isegi mõte sellest pani kõhus keerama. Ta püüdis keskenduda Loganile ja tema korterile ning sellele, kuidas saatus võib mõnikord ulatada abistava käe – korraldada asjad nii, et sa kohtad oma elus õigel ajal õiget inimest. Kuid mõtted meeldivast hommikust karkudega mehe seltsis ei vähendanud ebameeldivat tunnet kõhus. Kui üldse midagi, siis tundis

s t e v e c ava n a g h

ta ennast iga hetkega veel halvemini. Kõht korises ja mulksus ning sealt käis läbi valulaine. Elly kummardus ja hingas sügavalt sisse ning valu kadus, kuid ainult korraks. Kui ta ennast uuesti sirgu ajas, tuli valu tagasi. Seekord muutus pilt silme ees häguseks ja pealkirjad raamatuselgadel ähmaseks. Peapööritus. Pea tundus keha jaoks äkitselt liiga raske ja ta pidi tasakaalu hoidmiseks riiulist kinni haarama. Elly torkas veepaki suurde mantlitaskusse, nii sai ta ennast mõlema käega püsti hoida. Ta vajas õhku. Alguses kavatses ta minna akna juurde, kuid tuba tundus äkitselt kohutavalt kuum. Kui ta ringi pööras ja sammu ukse poole astus, tilkus higi põrandale. Ta kogus ennast hetke, tegi mõned joogatunnis õpitud hingamisharjutused ja pea tundus nüüd natuke selgem. Uks. Koridor. Trepp. Õhk. Selles järjekorras. Kohe, kui Elly riiulist lahti laskis ja tegi sammu ukse poole, hakkas tal silme ees virvendama, pea käis ringi ja ta komistas. Tal oli tunne, otsekui olnuks ta pilvelõhkujakõrgustel lainetel hulpiva laeva tekil. Vankuvaid samme tehes ei suutnud ta tasakaalu hoida ja langes ettepoole, käed kaitseks välja sirutatud. Ta lõi kukkudes vasaku põlve ära ja vajus ukse taha pandud prügikottidele. Terav valu põlves lõi pea selgemaks, ta suutis ennast külili keerata ja istuma tõusta. Ta pilgutas silmi, võpatas valust ja haaras põlvest kinni. Sellest kukkumisest tuleb üks kohutav sinikas. Kuid peapööritus oli järele andnud. Elly tõmbas jalad aeglaselt enda alla ja tõusis seinalt tuge otsides püsti. Nüüd märkas ta, et prügikotid olid neile peale kukkumise tõttu rebenenud. Need olid üpris kõvad ja jäigad. Otsekui oleks kotis olnud kast. Elly pühkis silmad higist puhtaks ja mõtles hetkeks oma kohmaku sele. Võib-olla oli ta lihtsalt kohvri trepist üles tassimisest väsinud.

Kahte sorti võõrad

Siis nägi ta ühes rebenenud prügikotis midagi. Midagi sellist, mis ta südame hetkeks peatas. Ta kummardus, pistis sõrmed kotti ja rebis selle rohkem lahti. Siis rebis ta lahti ka koti selle kõrval. Elly tardus. Šokk muutis ta liikumisvõimetuks, otsekui oleksid jalad betooni valatud. Seal, neis prügikottides … Kaks. Kollast. Katkist. Kohvrit. Ülaservas rippus katkine sang. Tõmblukk oli kinni. Kangas luku ja kohvri vahel oli rebenenud. Mõlemad kohvrid olid äravahetamiseni sarnased sellega, mida ta oli just kuus trepikäiku üles tassinud. Ta kõht tõmbus krampi. Sülg valgus suhu ja Elly hakkas liikuma. Uksest välja, tagasi vaatamata. Esimesest trepist alla, klammerdudes vasaku käega käsipuu külge juhuks, kui ta peaks jälle tasakaalu kaotama ja üle käsipuu kukkuma. Hingeldades. Süda trummina tagumas. Jalad sobitumas kiirusega, adrenaliin teda astmetest alla viimas. Pooleldi komistades, pooleldi hüpates trepist alla minnes tajus ta, ise küll üsnagi hajevil, et ta kõht ja parem jalg on märjad. Ta haaras taskust veepaki. See lekkis, võib-olla polnud ta korki korralikult kinni keeranud. Veel ühest trepist alla. Kiire pööre mademel ja järgmisest alla. Vestibüüli uks juba paistis. Kui Elly oli peaaegu trepi otsani jõudnud ja hakkas veepakki ära viskama, märkas ta, et veider küll, kuid kork oli korralikult kinni.

s t e v e c ava n a g h

Aga ta käsi oli märg. Elly jõudis alla, tõukas vestibüüliukse lahti ja jooksis välisukse poole. Päikesevalguses ja jahedas õhus tundis ta põlves valu, ka iiveldus tuli tagasi. Elly kummardus ja oksendas. Äkiline reaktsioon hirmutas teda. Ta vaatas uuesti veepakki, kavatsedes sealt suu loputamiseks lonksu võtta, kuid märkas siis kohta, kust lekkis vett. Tillukest auku paki peal. Sedasorti auku, mille jätab nõel. Näiteks süstlanõel. Silme ees hakkas pöörlema kirev juhuslike kujundite rida, veepakk kukkus käest ja maapind tuli talle vastu. Kohutav valu pea ühel küljel. Kätele toetudes suutis Elly ennast maast üles lükata ja nägi seal, kus oli olnud ta pea, vereloiku. Ta roomas edasi, tänavale. Inimesed möödusid. Tema ümber olid kontsad ja saapad ja jalad, kõik oli hägune, ta roomas kõnnitee serva poole. Hääled. Kõnnitee. Ja siis sinine taevas. Elly nägi oma silmade ees nägu. Ta lamas selili ja tema kohal põlvitas kodutu mees, kellele ta enne oli pisut raha andnud. Mees paistis murelik, ta ütles midagi, kuid Elly ei saanud sõnadest aru. Ilmus veel nägusid, mis varjasid taeva. Võõrad. Nende huuled liikusid. Kuid Elly ei kuulnud midagi. Siis muutus kõik mustaks. Saabus veel sügavam ja pimedam vaikus.