PULMAPÄEV
„Jah ja veel kord jah!“ oleks Urvel tahtnud altari ees seistes karjuda, kuid pidi ennast vaos hoidma, muidu oleks Hannese sugulased teda hulluks pidanud. Tegelikult ta seda ju oligi, sest tahtis, et nendesamade uute sugulaste poolt kohustusli kuks muudetud kombetalitus rutem läbi saaks ning ta võiks tagasi oma tavapärase elu juurde pöörduda. Preestri õnnistavat epistlit kuulates ei mõelnud Urvel abi elu sõlmimisest kui millestki elumuutvast, sest Hannes oli ju nii või teisiti temaga ja koos oli nende hullus lausa kahe kordne, ainult et teised inimesed ei tunnistanud seda või siis ei huvitanud neid tegelikkus. Neile kahele, Urvelile ja Hannesele, piisanuks oma väike sest sõpruskonnast, kellega koos olles nauditi kõike, mis käis elus olemise juurde, sest surnud jõudsid nad olla ju terve iga viku. Hannese vanemad polnud aga sama meelt ning nõudsid oma pojalt kristlikku laulatust ja suursugust pulmapäeva. Mis Urveli enda vanematesse puutus, siis nende meelest oli kolm kaotsi läinud tööpäeva ühele väikeettevõttele liiast, sest keegi pidi ju ka tööd tegema. Abielluvate noorte endi meelest oli maailm kogu aeg hul lust täis koht olnud, ainult et varem lihtsalt puudus selle kohane info. Internetiajastul teadsid aga kõik kõigest ning oli vaid aja küsimus, millal see küllus ennast ammendab ja tühjusena kokku kukub. Samas polnud see veel maailma lõpp, vaid ühe ajastu lõpp ja uue algus, tuhk, millest tõusis järgmine maailm, see kaheksas, kuna seitse varasemat formeeringut olid kahjuks nurjunud või siis lihtsalt nõrgaks osutunud. Maailm iseenesest täiustus aga pidevalt ja igas järgmises pidi kõigi 7