Külmal talvepäeval ei olnud Dublini vihmased tänavad väikesele poisile sobiv koht ringilonkimiseks, kui selsamal poisil polnud nina surutud vastu kõige paeluvama raamatupoe akent. Sees särasid tuled ja värvilised kaaned kutsusid teda, lubades lugusid seiklustest ja põgenemistest. Vaateaken oli täis uudis- ja nipsasju; miniatuursed kuumaõhupallid kerkisid peaaegu laeni, samal ajal kui sees keerlesid ja helisesid mehaaniliste lindude ja karussellidega mängutoosid. Poes olev naine märkas poissi ja kutsus ta viipega sisse. Poiss raputas pead ja punastas kergelt.
„Ma jään kooli hiljaks,” ütles ta ainult suud liigutades läbi klaasi. Naine noogutas ja naeratas. Ta näis üsna sõbralik.
„Ainult minutiks,” arvas poiss, suutnud tervelt kolm sekundit kiusatusele vastu panna.
„Olgu siis minut.” Naine seisis leti taga ja võttis suurest pappkastist raamatuid välja. Ta heitis pilgu poisi pükstest välja tulnud särgile, juuksepahmakale, millel oli üsna pikalt õnnestunud kammi vältida, ja eri paaridest sokkidele. Ta naeratas omaette. Opaline’i raamatupood oli väikeste poiste ja tüdrukute jaoks nagu magnet. „Mitmendas klassis sa käid?”
„Püha Ignatiuse koolis kolmandas klassis,” vastas too, sirutades kaela, et vaadata puust lennukite poole, mis rippusid lennul võlvitud laest alla.
„Kas sulle meeldib seal?”
Poiss turtsatas selle mõtte peale.
Naine jättis ta vana võlutrikkide raamatut lehitsema, aga ei läinud kaua, kui poiss tuli tema laua juurde ja hakkas kirjatarbeid uurima.
„Sa võid aidata, kui tahad. Ma saadan kutseid raamatuesitlusele.”
Poiss kehitas õlgu ning hakkas naise eeskujul pisut liiga entusiastlikult kirju kokku voltima ja ümbrikutesse pistma. Ta krimpsutas pingutusest nina, nii et tedretähnid, mis valgusid ka põskedele, muutsid paigutust.
„Mida Opaline tähendab?” küsis poiss, hääldades seda liiga paljude silpidega.
„Opaline on nimi.”
„Kas see on teie nimi?”
„Ei, mina olen Martha.”
Naine sai aru, et poiss pole sellise selgitusega rahul.
„Ma võin sulle temast jutustada, kui tahad. Talle ei meeldinud ka kool just eriti. Ega reeglid.”
„Või käsutamine?” pakkus poiss.
„Oh, see ei meeldinud talle kohe üldse.” Martha naeratas vandeseltslaslikult. „Nii, pane nüüd need kirjad ümbrikutesse ja ma teen meile teed. Hea lugu algab alati teejoomisega.”
ESIMENE PEATÜKK
Opaline
London, 1921
Libistasin sõrmedega mööda raamatuselga, lastes kohrutatud kaane lohkudel juhatada sõrme millegi kombatava juurde; millegi juurde, millesse ma uskusin rohkem kui väljamõeldisse, mis mu ees lahti rullus. Olin kahekümne ühe aastane ja ema oli otsustanud, et mul on jõudnud kätte aeg abielluda. Mu vend Lyndon oli täiesti kasutult leidnud mingi juhmi olendi, kes oli just pärinud pereäri; sellel oli midagi pistmist millegi importimisega kuskilt seitsme maa ja mere tagant. Ma õieti ei kuulanudki.
„Sinu eas naisel on ainult kaks võimalust,” kuulutas ema ning pani tassi ja alustassi oma tugitooli kõrvale lauale. „Üks on abielluda, teine on leida töökoht, mis sobib tema peenekombelisusega.”
„Peenekombelisusega?” kordasin mõnevõrra uskmatult. Vaadates ringi kooruva värvi ja pleekinud kardinatega elutoas, pidin imetlema tema edevust. Ema oli abiellunud oma seisusest allapoole ja tegi alati kõik, et seda isale meelde tuletada, et too ei unustaks.
„Kas te peate seda praegu tegema?” küsis mu vend Lyndon, kui meie teenijanna proua Barrett restilt tuhka pühkis.
„Proua soovis tuld,” vastas naine toonil, milles polnud lugupidamise varjugi. Ta oli olnud meie juures nii kaua, kui ma mäletasin, ja kuulas ainult ema korraldusi. Ülejäänuid kohtles ta nagu odavaid petiseid.
„Asi on selles, et sa pead abielluma,” ahvis Lyndon ja lonkas üle toa, toetudes raskelt jalutuskepile. Ta oli minust kaheksateist
aastat vanem, terve tema parema külje oli sõja ajal Flandrias moondanud šrapnell ning vend, keda ma kunagi tundsin, oli jäänud kuhugi sinna väljale. Õudused tema silmis kohutasid mind, ja kuigi mulle ei meeldinud seda tunnistada, olin hakanud teda kartma. „See on hea partii. Isa pensionist jätkub emale vaevu majapidamisrahaks. On aeg, et sa pea raamatute kohalt üles tõstaksid ja reaalsusele otsa vaataksid.”
Haarasin kõvemini raamatust kinni. „Vihurimäe” haruldane
Ameerikas ilmunud esmaväljaanne, kingitus isalt koos tema sügava lugemisarmastusega. Kandsin seda kalingurisse köidetud raamatut, mille seljal oli kuldses kirjas: „„Jane Eyre’i” autorilt”. Olime selle peale sattunud täiesti juhuslikult Camdeni vanakraamiturul (saladus, mida me emale ei rääkinud). Hiljem sain teada, et Emily Inglise kirjastaja oli lubanud sellise eksituse, et ära kasutada „Jane Eyre’i” kommertsedu. Raamat polnud täiuslikus seisu korras: kalingurkaaned olid nurkadest kulunud ja tagakaanelt oli V-kujuline tükk puudu. Leheküljed hakkasid lahti tulema, sest niidid, millega need kokku olid õmmeldud, katkesid vanuse ja kasutamise tõttu. Aga mulle olid need, kaasa arvatud paberile jäänud sigarilõhn, tundemärgid nagu ajamasin. Võibolla siis need seemned külvatigi. Raamat pole kunagi see, mis ta näib olevat. Minu meelest isa lootis, et raamatuarmastus sisendab minusse huvi koolihariduse vastu, aga kui üldse midagi, suurendas see vastikust klassiruumi suhtes. Kaldusin elama kujutlustes, seega jooksin igal õhtul koolist koju ja palusin, et ta loeks mulle. Isa oli riigiteenistuja, aus mees, kelle kirg oli õppimine. Ta ütles alati, et raamatud on enamat kui paberil olevad sõnad; need on nagu väravad teistesse maailmadesse, teistesse eludesse. Armusin raamatutesse ja tohututesse maailmadesse, mis olid nende sees, ning võlgnesin selle oma isale.
„Kui sa pead kallutad,” ütles ta kord mulle, „siis kuuled, kuidas vanemad raamatud oma saladusi sosistavad.”
Evie Woods
Leidsin riiulist vasikanahkses köites ja vanusest koltunud lehtedega iidse raamatu. Tõstsin selle kõrva juurde ja pigistasin silmad kõvasti kinni, kujutledes, et kuulen tähtsaid saladusi, mida autor püüdis mulle öelda. Aga ma ei kuulnud, igatahes mitte sõnu.
„Mida sa kuuled?” küsis isa.
Ootasin, lasin helil kõrvadesse jõuda.
„Ma kuulen merd!”
Tundus, nagu oleksin merikarpi kõrva juures hoidnud, õhk keerles lehekülgede vahel. Isa naeratas ja pani käe mu põsele.
„Kas nad hingavad, papa?” küsisin.
„Jah,” vastas ta, „lood hingavad.”
Kui ta 1918. aastal Hispaania grippi suri, jäin terveks ööks tema kõrvale, hoidsin tema külma kätt ja lugesin tema lemmiklugu. Charles Dickensi „David Copperfieldi”. Mingil rumalal moel arvasin, et sõnad toovad ta tagasi.
„Ma keeldun pelgalt pere majandusliku olukorra päästmiseks abiellumast mehega, keda ma näinudki pole. See mõtegi on jabur!”
Proua Barrett pillas minu rääkimise ajal harja maha ja metalli heli marmoril moonutas mu venna näojooni. Ta jälestas valje hääli.
„Kaduge siit kohe välja!”
Vaesel naisel olid väga viletsad põlved ning tal kulus kolm ebaõnnestunud katset, enne kui ta püsti sai ja toast lahkus. Kuidas ta suutis jätta ukse enda taga kinni virutamata, ei saa ma kunagi teada.
Jätkasin enda kaitsmist.
„Kui ma olen teile mõlemale nii suureks koormaks, siis ma kolin lihtsalt välja.”
„Ja kuhu sa oma arust mõtled minna? Sul pole raha,” osutas ema. Olles nüüd üle kuuekümne, nimetas ta minu saabumist
perekonda oma „väikeseks üllatuseks”, mis oleks olnud omapärane, kui ma poleks teadnud tema jälestust üllatuste vastu. Vanema põlvkonna leibkonnas kasvamine ainult suurendas mu vajadust saada vabaks ja kogeda moodsat maailma.
„Mul on sõpru,” väitsin. „Võin leida tööd.”
Ema kiljatas.
„Pagana pihta, tänamatu jõmpsikas!” urises Lyndon ja haaras mul randmest, kui ma püüdsin toolilt püsti tõusta.
„Sa teed mulle haiget.”
„Ma teen sulle palju hullemini haiget, kui sa sõna ei kuula.”
Püüdsin kätt vabaks saada, aga ta hoidis kõvasti kinni. Vaatasin ema poole, kes uuris süvenenult põrandavaipa.
„Saan aru,” ütlesin, mõistes viimaks, et nüüd on Lyndon peremees ja tema otsustab.
„Hea küll.” Lyndon hoidis ikka mu randmest kinni, hingates haput lehka mulle näkku. „Ma ütlesin, et hea küll.”
Vaatasin talle otsa ja püüdsin ennast uuesti vabaks tõmmata. „Ma kohtun selle kosilasega.”
„Sa abiellud temaga,” kinnitas Lyndon ja lasi mu aeglaselt haardest lahti.
Silusin seelikut ja pistsin raamatu kaenla alla.
„Nii. Sellega on siis korras,” ütles Lyndon, külmade silmade pilk suunatud kuhugi minu taha. „Ma kutsun Austini täna õhtust sööma ja kõik saab kokku lepitud.”
„Jah, vend,” ütlesin, enne kui läksin üles oma tuppa.
Otsisin tualettlaua ülemisest sahtlist ja leidsin sigareti, mille olin näpanud köögist proua Barretti varudest. Tegin akna lahti, süütasin sigareti ning hingasin pikalt ja aeglaselt sisse nagu femme fatale ’i filmides. Istusin tualettlaua ees ja toetasin sigareti vanale austrikarbile, mille möödunud suvel rannast üles korjasin, kui olin muretul puhkusel oma parima sõbranna Jane’iga, enne kui
Evie Woods
ta abiellus. Hoolimata tõsiasjast, et naistel oli nüüd valimisõigus, leiti, et hea abielu on siiski ainus võimalus.
Vaatasin ennast peeglist, puudutasin kukalt seal, kus juuksed lõppesid. Ema peaaegu minestas, kui nägi, mida ma oma pikkade lokkidega olin teinud. „Ma ei ole enam väike tüdruk,” ütlesin talle. Aga kas ma tõesti uskusin seda? Mul oli vaja olla moodne naine. Pidin riskima. Aga kuidas ma sain ilma rahata teha midagi muud kui kuuletuda endast vanematele? Siis meenusid mulle isa sõnad … Raamatud on nagu väravad. Vaatasin uuesti raamaturiiulisse ja tõmbasin sigaretist järgmise pika mahvi.
„Mida teeks Nellie Bly?” küsisin endalt, nagu ma sageli tegin. Minu jaoks oli ta kartmatuse eeskuju – teerajajast Ameerika ajakirjanik, kes sai inspiratsiooni Jules Verne’i raamatust ning reisis ümber maailma kõigest seitsmekümne kahe päeva, kuue tunni ja üheteistkümne minutiga. Ta ütles alati, et õigesti rakendatud ja suunatud energiaga võib saavutada ükskõik mida. Kui ma oleksin olnud poiss, võinuksin teatada, et tahan enne abiellumist teha Euroopas suure ringreisi. Igatsesin kogeda erinevaid kultuure.
Olin kakskümmend üks, aga polnud midagi teinud. Midagi näinud. Vaatasin uuesti raamatuid ja jõudsin otsusele enne, kui lõpetasin sigareti.
„Kui palju te nende eest saate anda?” Vaatasin, kuidas härra Turton uuris mu kõvas köites „Vihurimäed” ja „Jumalaema kiriku kellameest”.
Talle kuulus umbne pood, mis oli tegelikult vaid ilma akendeta koridor. Piibusuits muutis õhu kleepuvaks ja mul hakkasid silmad vett jooksma.
„Kaks naela ja see on helde pakkumine.”
„Oi ei, mul on vaja palju rohkem.”
Kaupmees vaatas mu isale kuulunud „David Copperfieldi”, ja enne kui ma jõudsin teda takistada, hakkas raamatut lehitsema.
„Seda ma ei müü. Sellel on … emotsionaalne väärtus.”
„Aa, vaat see on huvitav. Seda tuntakse kui „lugemisväljaannet”, sest Dickens luges seda oma avalikel ettelugemistel.”
Sibulnina ja tillukesed silmad andsid mehele mägra või muti ilme. Ta nuhkis väärtuslikku raamatut nagu trühvlit.
„Jah, ma tean seda,” ütlesin, püüdes raamatut tema ahnete käppade vahelt tagasi napsata. Ta jätkas kiitmist, otsekui müüks raamatut juba oksjonil.
„Luksuslikult köidetud läikivasse vasikanahka. Võluv väljaanne: kaunis kuldne graveering seljal, kõik leheküljed kuldäärega, originaalsed marmoreeritud kaaned.”
„Isa kinkis mulle selle raamatu. See pole müügiks.”
Härra Turton vaatas mind hindavalt üle prilliraamide.
„Preili …?”
„Preili Carlisle.”
„Preili Carlisle, see on üks haruldase väljaande kõige paremini säilinud näidiseid, millega mul kunagi tegemist on olnud.”
„Illustratsioonid on teinud Hablot K. Browne. Näete tema pseudonüümi: Phiz,” lisasin uhkusega.
„Võin pakkuda teile viisteist naela.”
Maailm jäi vaikseks nagu sageli hetkel enne elumuutvat otsust.
Vabadus oli samal rajal tundmatusega. Teine tee oli kuldne puur.
„Kakskümmend naela, härra Turton, ja kaup koos.”
Ta pilutas silmi ja tema huuled reetsid ihnsat naeratust. Ma teadsin, et ta maksab, just sama kindlalt kui seda, et pühendan oma elu raamatu tagasisaamisele. Kui ta selja keeras, pistsin „Vihurimäe” taskusse tagasi ja lahkusin.
Nii algas minu karjäär raamatukaupmehena.
Dublin, üheksa kuud tagasi
Kui ma esimest korda Ha’penny Lane’il asuvasse George’ideaegsesse punastest tellistest majja saabusin, oli pime õhtu, mu jopelt tilkus vihma ja mul polnud kavatsust sinna jääda. Naisehääl telefonis ei olnud kõlanud sugugi sõbralikult, aga mul polnud kuskile mujale minna ja mul oli väga vähe raha. Reis Dublinisse oli alanud nädal tagasi riigi teisest otsast, külaservas paiknevast üksildasest bussipeatusest. Ma ei tea, kui kaua ma bussipeatuses istusin, kas oli soe või külm, kas minust möödus keegi või mitte. Kõiki mu meeli tuimestas üksainus kõikehaarav tunne: lahkuda. Ma ei näinud parema silmaga, nii et ma ei märganud, kui buss viimaks saabus. Terve mu keha oli tuim, aga kui ma end kivimüürilt maha libistasin, hakkasid roided kurtma. Siiski ei lubanud ma mõtetel sinna tagasi triivida. Veel mitte. Isegi kui bussijuht tuli mulle appi kohvrit tõstma ja vaatas mind, otsekui oleksin äsja põgenenud rangelt valvatud asutusest, ei lubanud ma mõtetel sinna tagasi loovida.
„Kuhu?” küsis ta.
Ükskõik kuhu.
„Dublinisse,” vastasin. Dublin oleks piisavalt kaugel. Vaatasin, kuidas maastik akna tagant mööda libises. Ma vihkasin kuratlikult neid põlde, väikelinnu, kus olid kool, kirik ja kaksteist pubi. See hallus surus mulle peale. Hakkasin ilmselt tukkuma jääma, sest võpatasin, mõeldes, et ta on jälle minu peal – kaitsen kätega nägu. Ma ei teadnud, mida kaitsta. Mees oli liiga kiire. Ja kui
ta leidis ahjuroobi, vajus kõik minult maha. Kõik. Viimne kui lootus, mis mul oli. Iga naiivne rumal lootus. Sel hetkel sain ma midagi teada: sa oled siin maailmas üksinda. Mitte keegi ei tule sind päästma. Inimesed ei muutu äkitselt, ei palu vabandust ega hakka sind lugupidavalt kohtlema. Nad on segu solvumistest ja valust ning elavad seda välja kõigi peal, kelle peal saavad. Pidin ennast päästma.
„Ainult kohv ja röstitud juustuvõileib, palun,” ütlesin kelnerile, valides menüüst kõige odavama asja. Internetis mul ei vedanud, seega võtsin kohaliku ajalehe ja hakkasin tööd otsima. Üks nädal hostelis ja mul hakkas juba raha otsa saama. Siis nägin ma seda: Majapidajanna. Elamine kohapeal . Valisin numbri ning juba järgmisel päeval seisin väga uhke eramu trepil ja koputasin läikivale mustale uksele. Madame Bowden, nagu mul kästi tema poole pöörduda, ei sarnanenud kellegagi, keda olin varem kohanud. Nagu tegelasel ajaloolisest teledraamast oli tal kaela ümber sulgboa ja kõrvas teemantkõrvarõngad. Viie minutiga oli ta mind juba kostitanud juttudega oma päevadest Kuninglikus Teatris, kus ta tantsis koos Royalette’idega ja mängis mõnes vanas näidendis, millest ma kuulnudki ei olnud.
„Inimesed nimetavad mind ekstsentriliseks, aga mina nimetan siis neid igavaks, nii et kõik on suhteline. Mis su nimi oligi?”
„Martha,” ütlesin kolmandat korda, minnes perenaise kannul trepist alla keldrisse. Tal oli jalutuskepp, ja kuigi ta tegi sellest suure numbri, näis ta piisavalt nobe. Arvasin, et ta võis olla kaheksakümnendates eluaastates, aga ta näis ajatu – näitlejanna, kes oli valinud rolli olla ajas tardunud.
„See viimane tüdruk oli siin väga rahul,” märkis ta toonil, mis hoiatas mind, et peaksin tundma samamoodi.
Oli nii pime, et ma ei näinud midagi peale lae all asuva pooliku akna, kust paistsid inimeste jalad, mis tänaval mööda kõndisid.
Evie Woods
Perenaine klõpsas kepiga lülitit, ning olnud korraks pimestatud laelambi tugevast pirnist, nägin nurgas kitsast voodit ja vastasseina ääres riidekappi. Ukse kõrval oli väike kööginurk ja kohe selle taga tilluke dušiga vannituba. Linoleum kaardus nurkadest ja tapeet samuti, aga mul tekkis otsekohe turvatunne. See oli minu. Ruum, mida ma võisin kutsuda enda omaks. Sain ukse kinni panna ja ei pidanud muretsema, et keegi lõhub selle maha.
„Nii?” küsis madame Bowden kulmu kergitades.
„See on armas,” ütlesin.
„Loomulikult on. Mida mina siis ütlesin?”
„Kas ma saan selle töö?”
Ta pilutas mu sagrist välimust uurides silmi. Tänasin jumalat selle eest, mis pidi olema tema väga kehv silmanägemine, sest ta ei paistnud märkavat mu klobitud nägu, või kui märkaski, ei peletanud see teda eemale.
„Oh, ma arvan küll,” andis ta järele. „Aga ära liiga hoogu satu, ma palkan su, sest mul pole valikut. Kedagi teist ei tulnud. Kas sa suudad seda uskuda? See on see häda sinu põlvkonnaga.
Täielik soovimatus ausat päevatööd teha. Kõik tahavad mitte millegi eest raha saada.”
Minust eemale ja trepist üles minnes rääkis ta muudkui edasi. Istusin ettevaatlikult voodile ja kuulasin, kuidas vedrud plinisesid nagu katkine akordion. See ei lugenud siiski midagi. Mitte keegi ei leia mind siit kunagi. Panin äratuse kella seitsmeks. Ilmselt ootas mu uus tööandja hommikul peent söögikogemust, nii et ma pidin Michelini tärni väärilise hommikusöögi välja võluma sellest, mis külmikus leidub. Mõtlen selle peale hiljem. Vajusin õndsasse unne; ma ei võtnud isegi niiskeid riideid seljast ega tõmmanud rulood ette.
Tõusin istuma samal hetkel, kui ärkasin. Miks valgus nii ere oli? Kus ma olin? Miks mu äratuskell helises? Üksteise järel vastas mu
mõistus aeglaselt neile küsimustele ning ma vaatasin üll olevaid vanu teksaseid ja kottis džemprit. Ma ei teadnud täpselt, milline on majapidajanna vormiriietus, aga need ilmselt mitte. Tegin kohvri lahti ja võtsin välja pika halli kootud kleidi. Ma õieti ei mäletanudki, et olin selle sinna visanud, aga mingi osa mu ajust ilmselt mõtles, et tuleb võtta asjad, mida ei pea triikima. Tõmbasin kiiresti džempri seljast ja tegin just teksaste lukku lahti, kui nägin keldriakna eest möödumas kaht jalasäärt. Hoidsin hinge kinni, kuni nägin saapaid, pruune paeltega seemisnahkseid saapaid. Asi polnud mehe saabastes. Džemprit rinnahoidja ees hoides jälgisin, kuidas need edasi-tagasi ja poolringis liikusid. Mida põrgut ta seal teeb? Tundsin, et minus tõuseb viha. Mitte just väikest vastupanu tundes õnnestus mul aken lahti suruda ja pea välja pista, käsivarred aknalauale toetatud.
„Vabandust?”
Ei mingit vastust. Klaarisin valjusti kurku. Ikka ei midagi.
„Kas ma saan teid aidata?”
„Kahtlen väga.”
Mind üllatas, kui kuulsin inglise aktsenti. Olin hakanud mõtlema, et jalad polnud üldse keha külge kinnitatud. Ma ei näinud tema nägu, aga jupikesi temast olin juba lugenud. See oli midagi, mida ma olin alati teinud – inimesi lugenud –, kuigi vahel tõi see mulle häda kaasa. See mees näis häiritud, otsis midagi, oli õnnetu.
„Mida te siin teete?” Jätkasin vestlust tema säärtega.
„Ma ei usu, et see teie asi on. Mida teie siin teete?”
„Ma elan siin!” ütlesin, soovides, et oleksin ruloo ette tõmmanud. „Nii et te võite kusagil mujal Piilujat mängida.” Mu hääl värises veidi. Mul polnud tahtmist võõraga vaielda, aga ma tahtsin privaatsust. Kuulsin, kuidas mehe saapad mullal liikusid, ja järgmiseks nägin, kuidas ta kükitas, nii et tema nägu paistis minu ees. See ei sobinud tegelikult üldse kokku tema häälega, mis oli nii terav, et võis sõrme lõigata. Tema pruunid silmad – või olid
Evie Woods
need rohelised? – olid soojad. Pähkelpruunid võib-olla. Juuksed langesid neile pidevalt ette. Aga tema ilme oli küsiv nagu kellelgi, kes kahtleb igas su sõnas.
„Kas te ütlesite Piiluja?” küsis ta ja tal paistis lõbus olevat. „Kas te olete kaheksakümnendatest siia ajarännu teinud?”
Ma ei teagi, kumb mulle vähem meeldis, kas minu ignoreerimine või narrimine. Mehe naeratus oli ärritavalt nakkav ja paljastas ebatäiuslikud hambad, mis minu meelest olid lühiaegse spordikire tagajärg. Ma arvan, et jalgpalli. Penaltit blokeerides sai ta palliga näkku. Naeratasin, aga jätsin kohemaid järele.
„Teate, kui te ei lõpeta minu jälitamist või mida iganes te teete, siis helistan politseisse.”
Mees tõstis alistuvalt käed.
„Palun vabandust. Teate, minu nimi on Henry,” ütles ta ja sirutas käe.
Põrnitsesin seda ja vaatasin, kuidas ta selle häbelikult tagasi tõmbas.
„Ma kinnitan, et ei piilunud teie aknasse. Ma … ma otsin midagi.”
Usun ma sind küll , mõtlesin.
„Mille te ära kaotasite?”
„Ee …” Oma niigi sassis juukseid sasides vaatas ta madame Bowdeni ja tema naabri maja vahele jääval tühermaal ringi. „Ma tegelikult ei kaotanud seda …”
Pööritasin silmi. Ta oli Piiluja. Või mida iganes. Pervo! See ta oli. Pidin seda talle juba ütlema, kui ta pahvatas välja sõna, mida ma polnud oodanud.
„Jäänuseid! Ma otsin jäänuseid …”
„Issand jumal, kas keegi suri siin? Ma teadsin, ma teadsin, et siin on imelik õhkkond. Tundsin seda kohe, kui saabusin …”
„Ei-ei. Issand, ei. Mitte niisuguseid jäänuseid.” Mees kummardas pea madalale, et mulle taas silma vaadata. „Kuulge, ma tean,
et see tundub pealiskaudne, aga ma luban, et see pole midagi halba, lihtsalt raske selgitada.”
Hetke ei öelnud me kumbki midagi. Mees kükitas seina ääres, mina seisin köögitoolil ja küünitasin pooleldi aknast välja. Siis kuulsin kellahelinat.
„Mis see oli?” küsis mees ja püüdis aknast sisse piiluda.
Vaatasin ringi ja nägin väga vanaaegset kellukest, mille juurest viis juhe lakke. Näis, et olen sattunud oma tõsielulisse „Downton Abbey” versiooni. Keerasin talle selja. Henryle.
„Tehke mulle teene. Mida te ka ei otsiks, minge otsige seda kusagilt mujalt,” ütlesin ja panin akna tema näo ees kindlalt kinni.