Jumalik arm

1 „Ema! Aita meid!“ „Halloo! Kellega ma räägin?“ „Kas sa kuuled mind? Ema?“ „Keda te otsite?“ „Ma ei kuule sind, ema. Me ei tea, mida teha. Kuuled sa mind? Ta viis Jessika ära.“ „Ma ei saa aru. Te olete vist valele numbrile helistanud. Keda te otsite? Kes viis kelle ära? Mis teie nimi on?“ Karolin kuulis, kuidas tütarlaps telefonis kas omaette mõmises või kellegi teisega rääkis, öeldes, et tal on vist halb levi. „Ema? Halloo!“ „Miks te politseisse ei helista? Kust te helistate? Kus te olete?“ „Ema? Ma ei kuule sind, aga äkki sina kuuled mind? Meil on siin halb levi ja pime. Me ei tea, mida teha. Äkki sa saad politseisse helistada ja asja uurida? Me ise ei julge.“ Ahastus tütarlapse hääles oli selgelt kuuldav. „Ma tõesti ei tea, kuidas ma saan teid aidata, kui ma isegi ei tea, kes te olete, miks te mulle helistate ja kust te helistate …“ Tütarlaps katkestas ka selle lause: „Ema? Issand jumal, ma loodan, et sa mind kuuled …“ 5