ESIMENE PEATÜKK
J
enny Starling peatas oma kulunud moega, kuid alati enamvähem usaldusväärse kirsipunase väikekaubiku mäeharjal ja lülitas mootori välja. Ta võttis võtme süütelukust ja pistis kerge linase kuue taskusse, kõndis teepervele ja vaatas all looklevat Thamesi jõge. Oli juuli ja odrapõllud alles hakkasid oma rohekat tooni mahedama vastu vahetama. Päike paistis kõrgel pea kohal kuumalt ja kusagil kauguses lõi kirikukell ühte. Ta lootis, et kirik asub Buscoti külas, kuhu, nagu kaart talle ütles, oli vaid veidi maad teed mööda edasi sõita. Tema kõrval vilistas viirpuutihnikus rõõmsalt talvike, samas kui halltsiitsitajad trillerdasid isepäiselt kõrgemate põõsaste hekkides, mis kasvasid orus ridadena nagu lapitekk. Kibuvitsad ja metsikud moonid õitsesid nagu pöörased. Jenny hingas suure sõõmu värsket õhku ja naeratas rahulolevalt. Aeg-ajalt oli mõnus jätta Oxford selja taha, olgugi et ta oli oma praeguse ametikohaga St Babtista kolledži kokana üsna rahul. Aga ta polnud põrmugi rahul kahenädalase puhkusega, mis oli talle sama hästi kui peale sunnitud. Ametiühingu reeglid või vähemasti nõnda oli kolledži laekur väitnud. Ta ohkas rõõmutult. Jennyle polnud meele järele teiste puhkajate mõnevõrra naeruväärne harjumus – või nii see talle tundus – koguneda igal suvel mõnda välismaa randa, lootuses põletada end päikese käes punaseks nagu vähk. Mõte liivast kingades ei tundunud ahvatlev, 5