1 Poisi vanust võisid nad oletada, raskem oli aru saada, millisest maailmanurgast ta pärit oli. Nad arvasid, et ta oli umbes kümneaastane. Tal oli seljas eest lahtine hall jope, kapuutsiga, ning jalas sõjaväestiilis laigulised püksid. Seljakott. Üks saabas oli jalast ära tulnud ja sokis oli auk. August piilus varvas. Kindaid ega mütsi poisil polnud. Tema mustad juuksed olid juba jäätunud. Ta lamas kõhuli, üks põsk nende poole pööratud, ja nad nägid tema külmunud maapinda silmitsevaid elutuid silmi. Vereloik poisi keha all oli hakanud hanguma. Elínborg põlvitas surnukeha kõrvale. „Oh jumal,“ oigas naine. „Mis ometi toimub?“ Ta sirutas käe, nagu tahaks surnukeha puudutada. Poiss nägi välja, nagu oleks ta puhkama heitnud. Elínborgil oli raske end valitseda, ta ei suutnud oma silmi uskuda. „Ära puuduta teda,“ lausus Erlendur rahulikult. Ta seisis koos Sigurður Óliga surnukeha kõrval. „Tal pidi kindlasti külm olema,“ pomises Elínborg kätt tagasi tõmmates ja aeglaselt püsti tõustes. Oli jaanuari keskpaik. Aastavahetuseni oli talv mõistlik olnud, pärast seda oli temperatuur järsult langenud. Nüüd kattis maapinda paks jääkiht, põhjatuul ulgus ja vingus kortermajade vahel. Maapinna kohal laperdasid lumepalakad. Lumi kogunes siin-seal väikestesse hangedesse ja uurijate ümber keerles peenike lumepuru. Otse Arktikast puhuv tuul hammustas nende nägusid ja tungis läbi riiete luudeni. Erlendur surus käed sügavale talvemantli taskutesse ja judistas ennast. Taevas rippusid rasked pilved ja – ehkki kell oli alles neli saanud – õues oli pime. JÄINE KÜLM
9