Jõe äärde välja

Anna käest.

Anna üle.

KÜLASKÄIK

Oma

neljakümne neljanda sünnipäeva hommikul ärkasin koidu ajal ja taipasin jalamaid, et mu partner Rayya on minuga koos magamistoas.

See oli tema poolt erakordselt muljetavaldav vägitükk, sest selleks hetkeks oli ta üle viie aasta olnud surnud.

Ja ometi oli ta siin – mäslev energiline hoovus puhtakujulist rayyadust pahises läbi mu tillukese New Yorgi korteri, laine laine järel ilmeksimatult teda.

See ei ehmatanud ega hirmutanud mind (ma tunneksin ta ükskõik kus ära, ma armastaksin teda ükskõik kus), aga üllatas, sest sellest oli mõnda aega möödas, kui ta viimati niimoodi välja ilmus. Ja oi, kuidas ma olin temast puudust tundnud! Tal oli kombeks mul pidevalt külas käia, neil verilihal ja segastel kuudel vahetult pärast tema surma. Tollal oli ta olnud uskumatult olemas, nii järjekindlalt ligipääsetav, nii vaimukas ja armastav ja nõudlik, et ma tavatsesin naljatada: „Rayya on surnuna ilmekam, kui enamik inimesi elusast peast!”

Mitte et ma oleksin teda näinud nende ammuste külaskäikude ajal – ta polnud mingi viirastuslik viktoriaanlik kummitusmõrsja –, aga ma tunnetasin tema eksimatut kohalolu ja kuulsin selgelt tema häält, mis kõneles otse mu teadvuses. Tollal, vahetult pärast tema

surma, oli meie suhtlus erakordselt selge. Ta oleks justkui üles seadnud rabavalt efektiivse üleloomuliku pabertopsidest telefonisüsteemi, mille kaudu ta sai pikka-pikka lõngajuppi kasutades minuga üle kosmose lobiseda. Selle mõju oli nii intiimne, lausa sensuaalne. Mõnikord oli see isegi lõbus. Ma käisin väljas, seltskonnas, naeratasin ja noogutasin, püüdsin käituda nagu normaalne inimene, aga samal ajal pidasime Rayya ja mina mu peas lakkamatult privaatseid vestlusi.

Ühel peol Los Angeleses, umbes kuus kuud pärast Rayya surma, tuli minu juurde üks naine, kellega ma polnud kunagi varem kohtunud, asetas käe mu käsivarrele ja lausus: „Ma saan aru, et teie kallim lahkus hiljuti oma kehast ja ma tunnen teile väga kaasa teie kaotuse puhul. Aga ma pean teile midagi tähtsat ütlema. Ta on viimasel ajal mu unenägudes minu juurde tulnud. Ma olen elukutseline intuitiiv ja selliste asjade osas tundlik. Rayya palus mul öelda, et ta tunneb teist kohutavalt puudust ja igatseb teiega suhelda.”

Ütle sellele nõiale, et ta perse keriks, ütles Rayya mu pea sees.

„Tänan teid teie lahkete sõnade eest,” ütlesin võõrale.

Naine surus mulle kätte visiitkaardi. „Siin on minu number, kui te soovite kunagi Rayyaga otse rääkida.”

Ütle sellele idioodile, et kebigu mu kuradi surnud kanni vahele, ütles Rayya.

Tollal oli see nii metsik ja võrratu – tunda, kuidas Rayya valitses endiselt ruumi, isegi haua tagant!

Ent aastate möödudes olid tema külaskäigud vähenenud.

Möödus kaks aastat.

Siis kolm.

Neli.

Elu läheb edasi – kas nii mitte ei öelda?

Rayya hääl vaibus.

Möödus üle viie aasta.

Maailm oli selle ajaga muutunud ja mina samuti. Oli olnud globaalne pandeemia. Olid uued sõjad, uued hädaolukorrad, uued

surmad. Sündisid beebid, kellega Rayya kunagi ei kohtu. Ma kirjutasin raamatuid, mida Rayya kunagi ei loe. Kõik rääkisid telesaadetest, mida Rayya kunagi ei näe. Meeleheitliku ponnistusena asendada kurbus pimeda armumisega, olin käinud pärast Rayya surma isegi mõnda aega kellegagi kohtamas („lõhanud end talle kaela” kirjeldaks küll vast täpsemalt seda vahekorda), aga see suhe oli lõppenud kiire, hävitava ja etteaimatava südamevaluga.

Pärast seda polnud ma kellegagi kurameerinud.

Olin hoopis veetnud need aastad iseenda kallal tööd tehes.

Olin saanud kaineks – loobunud mitte ainult alkoholist ja narkootikumidest, vaid eemaldunud ka igasugustest seksuaalsetest segajatest ning polnud end romantiliselt kellegagi sidunud. Olin lasknud lahti kõigist ainetest ja inimestest, kes mind joovastasid, tuimastasid, võtsid mu üle võimust või mõjutasid mingilgi moel mu meeleolu või mõistust. Olin õppinud tundma oma tundeid ja seedima oma emotsioone, haaramata millegi või kellegi järele, et neid leevendada. Olin kasutanud oma häält, kehtestanud uusi reegleid ja piire ning elanud ausameelselt iseendana, juhindudes oma kõrgemast jõust. Seadsin oma sisemist maja korda, päev korraga. Ja ma olin leidnud uusi sõpru – eluterveid uusi sõpru, kaheteistsammulise paranemise programmi tubadest. Sõpru, kes ei saa kunagi Rayyaga tuttavaks.

Kõige selle käigus hakkas Rayya kohaolu vilkuma ja tuhmuma, kuni saabus päev, mil ma ei kuulnud teda enam üldse – isegi mitte siis, kui ma teda nimepidi kutsusin, isegi mitte siis, kui ma palusin otseseid juhtnööre või armastust. Seal, kus oli kunagi nii võimsalt võnkunud tema hääl, võttis maad suur piiritu vaikus. See oli mulle muserdav ja segadusse ajav. See oli peaaegu nagu teine surm.

Kuhu ta läks?

Kas ta oli edasi liikunud või olin mina tema selja taha jätnud?

Ma ei suutnud selles selgusele jõuda.

Ta oleks justkui universumist välja astunud, et minna suitsupaki järele, ja mitte kunagi tagasi tulnud.

Ent nüüd – minu viiekümne neljanda sünnipäeva hommikul –oli ta järsku siin.

Tähendab, päriselt siin

Tuba sumises Rayya võimsast energiast ja ma tundsin üle keha külmavärinaid. Hakkasin korraga naerma ja nutma.

„Musi!” hüüatasin. „Sa tulid mulle külla!”

Tahtsin juubeldada, kuid tajusin, et ta tahab mulle midagi öelda – midagi, mis nõudis mu jäägitut tähelepanu. Tunne oli selline, nagu oleks keegi mul natist kinni haaranud ja raputanud. Rayya polnud kogu seda pikka maad maha rännanud, et lihtsalt külla tulla, taipasin; ta oli tulnud tooma ülimalt tähtsat sõnumit. Sõnad ja info voolasid temast välja minu pähe, peaaegu liiga kiiresti, et neid hoomata. Mu pea sisemus kumises nagu mängukonsool. Haarasin päeviku, mida ma alati voodi kõrval hoian, ja hakkasin üles kirjutama kõike, mida ta ütles – kõike, mida suutsin tabada.

Ning Rayyal oli mulle öelda järgmist:

Palju õnne sünnipäevaks, musirull!

Ma olen siin ja ma armastan sind!

MA ARMASTAN SIND!

Ma olen su üle nii kuradi uhke!

Ära muretse minu seljataha jätmise pärast – ma ootan sind jõe ääres, kui see kõik on läbi, ja siis saab kõik selgeks!

Ma tean, et mõnikord sa ikka veel ärritud mu peale selle pasarahe pärast, mis meie vahel lõpus lahti läks, aga sellest pole hullu. Ole minu peale pahane, kui sul on vaja pahane olla, musi. Lihtsalt ole aus ja kirjuta end sellest läbi. Aga järgi oma programmi ja ära vaeva pead sellega, kuidas mina asju tegin või mida mina võiksin mõelda sellest, kuidas sina asju teed. Ma armastan sind ja ma tahan, et sul oleks see vabadus! Ma olen su karskuse üle nii uhke – kurat, sa tõesti

teedki seda! Sa lähedki päris lõpuni välja, mees! Sa rokid, küta edasi! Ära lase mul ega kellelgi teisel end kunagi tagasi hoida!

Ja ära muretse enam nii väga teiste inimeste pärast, eks? Kurat, sa mõtled kaugelt liiga palju teistele inimestele! Ära ole enam kunagi kellelegi lapsehoidja eest! Ära lase kellelgi endale sitta keerata ega end oma draamadesse kiskuda või sundida end kellegi eest hoolitsema. Las igaüks leiab ise oma tee – see on hea neile ja see on hea sulle. Sul on nüüd nii head sõbrad, aga neil pole vaja, et sina neid kannaksid!

Hinga, musi, hinga

Ma olen siinsamas, sinuga koos. Ma ei kao kuhugi …

Hinga, musi, hinga …

Las ma lihtsalt vaatan sind minutikese. Sa vaata vaid oma väikeseid vikerkaaresilmi! Vaata oma väikeseid sätendavaid pisaraid! Sa oled nii ilus!

Sa pead ühest asjast aru sama, musi, ja ma teen selle nüüd sulle puust ja punaseks, nii et kuula: ma ei käi enam siin sellepärast, et nii sina kui mina tahame, et sul oleks omaenese teekond – ja see peab nüüd toimum a. Ma tean, sa tahad, et ma ütleksin, et olen alati sinu jaoks olemas, kui sa mind vajad, aga tegelikult ei vaja sa mind enam – ja see on nii kuramuse tore uudis. Miks sa peaksid arvama, et ma ei rõõmusta selle üle? Vanasti oli mul vaja, et mind vajataks, aga enam ei ole – ja sul samuti mitte. Ma tahan, et sa saaksid kõigist vajadustest vabaks – ja lõpuks hakkadki sa sinna jõudma!

Hinga, musi, hinga …

Sul on nüüd kõik, mida sa vajad. Püsi oma teel. Sa oled õigel rajal. Sa leidsid oma Jumala – ja su Jumal on nii kuradi äge. Sinu Jumal on ülituus! Su kogukond toetab sind ja sa ei pea end enam kunagi ühegi sõltuvusega alandama, mitte iialgi. Nüüd sa alles hakkad tõeliselt särama! Sinu aeg on käes!

Muide mu ema tervitab ja tänab sind kõige eest, mida sa minu heaks tegid. Ta teab, mida sa tegid ja palub mul sulle öelda, et ta armastab sind!

Aga musi, kuule: meie vahel ja meiega läksid asjad lõpuks ikka õudselt persse – ja see polnud sinu ega minu süü. See kuidas asjad läksid, polnud isegi vale. See lihtsalt pidi nii olema. Meil oli ülesanne täita teineteise lugudes –ja me tegime seda täiesti õigesti. Kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi – isegi kogu see õudus ja meeletu s. Aga kõigi nende lugude all oli tõde: me armastasime teineteist nii väga. Me lihtsalt armastasime teineteist. Me armastasime teineteist. Me armastasime teineteist. Me armastasime teineteist.

ME ARMASTASIME TEINETEIST NII VÄGA!

Kui saabub päev, mil sa pead siit elust lahkuma, siis ma tulen sulle järele, eks? Said aru? Ma ootan sind jõe ääres ja sa tunned mu ära. Kui ma ütlen sulle, et võta mu k ä est kinni, siis lihtsalt võta. Ma viin su üle ja teen sulle tuuri. See on nüüd minu roll su elus, musi, ja see on püha roll.

Ma täidan seda tugevuse, austuse ja kaastundega – kas need olid meie sõnad? Ma ei mäleta. Persse kah, lihtsalt tea, et ma olen seal …

Aga see juhtub alles pika aja pärast ja enne seda ära sina ponnista mind, hambad ristis, igalt poolt universumist otsida! Lihtsalt mine ja ela oma elu ja tee see täielikult enda omaks. See on üks neist asjadest, põhiasi, mida sa tulid siia tegema – õppima, kuidas elada oma elu kellegi teise pärast pead vaevamata. See on sinu tee ja sa kõnnid seda – ja sa ei saa samal ajal mind otsida ja seda teha.

Mis puudutab raamatut, siis lihtsalt kirjuta see kuramuse asi valmis, nagu torust tuleb!!! Räägi inimestele täpselt, mis juhtus! Räägi neile ära iga viimnegi asi, mis juhtus! Ära muretse minu või enda väärikuse kaitsmise pärast – mine

sellega ikka täiega punkrokiks! Lao kõik lagedale. Mis sest väärikusest mulle nüüd veel tolku on? Sinul pole ka väärikust vaja, nii et sitta kah. Sul on aeg kirjutada üks üdini aus raamat sõltuvuse st – sinu ja minu omast. See aitab inimesi – nii et ära hoia end tagasi!

Mulle meeldib pealkiri „Jõe äärde välja” – aga mida mina ka tean? Ma olen ju surnud! Sa peaksid ilmselt küsima kelleltki, kes on veel elus! HAA!

Ära muretse, mu arm – mul pole surnud olemise vastu midagi. See on päris mõnna.

Kuigi grillimist ma küll igatsen.

Tead mis veel, musi? Kui ma sind praegu vaatan, siis soovin, et saaksin sõrmed su juustesse pista, sest su juuksejuured on täiega pekkis!!! Järgmine kord, kui sa lähed keratiinihooldusse, siis vaata, et see oleks see päris vanakooli Brasiilia keratiin, milles on metanaali, sest see on ainus asi, mis su kahu rahustab ja su juuksed säravana hoiab. Ära muretse, et saad formaldehüüdist maksavähi – maksavähk oli minu mitte sinu teema. HAA!

Su maailm on nii kuramuse kaunis! VAATA SEDA! Ei, päriselt – vaata seda! See on niivõrd kaunis vaatepilt, et murrab su südame – aga just seda see tegema peabki. Las murrab su südame. Sa tead, et ma olen alati armastanud korralikku südamevalu.

Mu päikseke, musi, sa olid alati minu musi – aga ära jää väikeseks musikeseks. Pea meeles, et ma armastasin sind ka alati kui naist – kui ilusat, elegantset, tugevat, loomingulist naist, kelles on imeline jõud. Ja su vaimsele leegile pole kellestki vastast. Näri ikka kas või oma jalad otsast, et saada välja igast võimalikust lõksust, mis püüab sind vabaduse st eemal hoida

Ole vaba, mu arm. Ole vaba, ole vaba! Püsi oma rajal ja püsi karske!