Esimene peatükk Esmapilgul meenutas kohver mingit vanast filmist pärit asja. Suur tugevdatud nurkadega, lai sang kinnitatud roostes metallneetidega. See lebas kitkutud lumimarjapõõsaste vahel, niiske maapind oli naha värvi rikkunud ning Tondheimi ja Hannoveri hotelli meenutavad kleebised lahti leotanud. Isikuvastaste kuritegude osakonna uurija Anette Werner ajas end sirgu ja vaatas küngast Østre Anlægi mänguplatsi juures. Künkatipul oli lagendik ja sellel pink, mis oli pööratud üksiku puu poole, mis taevas madalalt rippuvate pilvede taustal välja joonistus. Mänguväljaku lapsed tavaliselt siia üles ei tulnud. Siin istusid tihtilugu inimesed, kes jätsid endast maha süstlaid ja kondoome ja nende ligi oli parem mitte sattuda. Lagendikul seisis juhtivuurija, kes helistas kohtuekspertiisi tehnikutele ja kohtuarstile. Ta kõrvad olid õlgade vahele tõmmatud ja villane mantel tekitas seljale küüru. Künka mõlemalt poolt viisid kivitrepid nõlvast alla, need olid nüüd piiratud triibulise turvalindiga, mis tuules laperdas. Kaugema trepi juures pidasid vahti kaks noort konstaablit, kes olid abi kutsunud. Anette pöördus uuesti kohvri poole, lükkas tilkuva oksa eemale ja kükitas võsas teise noore politseiniku kõrvale. Nätske muld
11