Lääne kõigi puudujääkide kõrval – kohutav toit, külm ilm ja kahtlased naljaka soenguga poliitikud, kui nimetada vaid mõnd – on ka tugevaid külgi. Konstantin teab seda asja. Olles kasvanud üles Nõukogude Liidus, on ta vahetult kogenud nurjaläinud sotsialistliku paradiisi õudusi ja elanud äärmises viletsuses, kus valitses puudus isegi esmavajalikust. Alles pärast Suurbritanniasse kolimist võis Konstantin rõõmu tunda avatud ja sallivast ühiskonnast, kus elu pakub lõputuid võimalusi, mida tal muidu poleks olnud.
Lõbus, provokatiivne ja otsast lõpuni teravapilguline „Immigrandi armastuskiri läänemaailmale“ lahkab seda süvenevat kalduvust enesepõlgusse, mille Lääne tsivilisatsioon on omaks võtnud, ja pakub välja teistsuguse vaatenurga. Rassipoliitikat, sõnavabadust, immigratsiooni ja muud analüüsides väidab Kisin, et meie tänapäevased arusaamad Läänest – ning Suurbritanniast – ei peaks olema läbi imbunud eksimus- ja süütundest ning et hoolimata oma plussidest ja miinustest jääb see endiselt üheks parimaks paigaks,
