MAAILMALE
„Ühiskonna tugevus või nõrkus sõltub rohkem tema vaimuelu kui tööstuse tasemest. Ei turumajandus ega isegi üldine küllus kujuta endast inimeksistentsi krooni. Kui mingi rahva vaimsed jõuvarud on ammendatud, ei päästa teda kokkuvarisemisest ei parim võimalik valitsussüsteem ega tööstuslik areng. Kõdunenud juurtega puu ei püsi püsti.”
– Aleksandr Solženitsõn
Sisukord
1. Uskuge mind, Lääs on parim 15
2. Tulge maa peale, Lääne inimesed 31
3. Lõpetage enese süüdistamine rassi, valge naha ja orjanduse pärast 47
4. Sõnavabadus ja miks on see tähtis 58
5. Kuidas keele abil tõde varjatakse
6. Miks me vajame ajakirjanikke, mitte aktiviste
7. K-tähega sõna (kapitalism)
8. Teine k-tähega sõna (komöödia)
9. Sisserändaja arvamus sisserändest
10. Kas ma peaksin tagasi minema?
11. Kümme viisi, kuidas Läänt hävitada
Eessõna
Kui ma 2021. aasta algul selle raamatuga algust tegin, kirjutasin kõigepealt eessõna, mis minu arvates võttis kõige paremini kokku läänemaailma ees seisvad ohud ja mured. Näitasin seda sõpradele, kes ütlesid, et see on „ilus” ja „hästi kirjutatud”, aga soovitasid seda siiski mitte kasutada, kuna see olevat „melodramaatiline”.
Võtsin nende nõu kuulda.
Ent napilt enne raamatu trükkiminekut, 2022. aasta veebruaris, tungisid Vene väed Ukrainasse. Loodan kogu südamest, et kui te neid ridu loete, on konflikt juba lahendatud. Kahtlemata on kirjutatud ka otsatu hulk artikleid, kuidas ja miks see juhtus, aitamaks Lääne inimestel sissetungist põhjustatud šokist ning üllatusest üle saada.
Sellele, kuidas 21. sajandi Euroopas võis puhkeda sõda, on leitud mitmeid poliitilisi, majanduslikke, ajaloolisi ja isegi religioosseid seletusi. Paljud neist on arukad, mõni isegi tõene. Kuid leidub laiem taust, mida vaid vähesed kommenteerijad mõistavad või tunnistada tahavad, ja see ongi käesoleva raamatu ning ka algse sissejuhatuse teema, mille ma järgnevalt ära toon.
Tänapäevase Usbekistani iidse linna Samarkandi südames seisab Gur-Emiri mausoleum. See suurejooneline ehitis, mis sõna-sõnalt tähendab „valitseja hauda”, rajati hirmuäratava vallutaja, Tšingis-khaani järgija Timuri maiste jäänuste säilitamiseks. Tema hauakivile olid raiutud sõnad: Kui ma tõusen surnuist, väriseb maailm hirmust.
21. juunil 1941 avasid Nõukogude antropoloogid Mihhail Gerassimovi juhtimisel ja Jossif Stalini käsul haua ja asusid Timuri säilmeid välja võtma.
Sellal kui õhku täitis viiruki, rooside, kampri ja rosinate lõhn, avastasid
Gerassimov ning tema meeskond kirstu siseküljelt veel ühe sõnumi: Kes minu hauda rüvetab, päästab valla veel hirmsama vallutaja kui mina. Järgmisel hommikul tungis Adolf Hitleri natslik Saksamaa Nõukogude Liidule kallale.
Inimkonna ajalugu on täis avamata haudu, milles ei peitu üksnes jutustusi möödunud aegadest, vaid ka ilmselgeid hoiatusi tuleviku suhtes.
Praegu, 2021. aasta jaanuaris, mil ma neid ridu kirjutan, vaevab läänemaailma ülemaailmne pandeemia. Ihuviirus nimega Covid-19 on kogu maailmas külvanud hävingut miljonitele inimestele ja sundinud valitsusi rakendama ennenägematuid meetmeid, mille tagajärgi näeme tulevikus. Viirus ja meie jõuline vastuhakk sellele on laastanud maailmamajanduse, võtnud meilt meie kodanikuvabadused ning teinud kirjeldamatut kahju kõigis eluvaldkondades.
Kuid otsekui kulutuli on läänemaailmas, eriti selle ingliskeelses osas, levinud ka üks teine hävitav taud, mis ei näita raugemise märke. Erinevalt koroonaviirusest nakatab see mõistust.
Kui teil on olnud õnn vältida Twitterit, te ei tegutse progressiivmajanduses ega ole hiljuti lõpetanud ülikooli, siis olete seda viirust märganud ehk vaid silmanurgast. Võib-olla pole te kuulnudki termineid nagu „kriitiline rassiteooria“, „sotsiaalne õiglus“ või „ärksus“. Ma kadestan teid.
Ent kui te seda raamatut juba loete, siis olete nähtavasti ikkagi märganud, et meid ümbritsev maailm muutub seninägematu kiirusega.
Võib-olla olete tähele pannud dramaatilist muutust avaliku arutelu toonis. Tänapäeval ütleb ligi kaks kolmandikku ameeriklasi, et nad kardavad oma poliitilisi vaateid väljendada, sealhulgas enamik demokraate (52%), sõltumatuid (59%) ja vabariiklasi (77%). Suurbritannias tunnevad meist peaaegu pooled, et nende vabadus oma mõtteid väljendada on mõne aasta taguse ajaga võrreldes vähenenud, sellal kui vaid 20% arvab, et see on suurenenud.
Võib-olla olete imestusega märganud, et mingites „sugude lahingutes“ ei käsitleta mehi ja naisi enam partnerite, vaid vastastena. Ehk on teid üllatanud, et vestlused rassi teemadel meid palju enam lahutavad kui liidavad.
Vahest olete ka imestusega jälginud, kuidas vihased rahvamassid ajalooliste suurkujude ausambaid täis sodivad või maha kisuvad. Võib-olla on teie
tööandja toonud kohale mingi tegelase selgitama, et valge nahk paneb teie peale teatava pärispatu või et must või pruun nahk teeb teist elu ohvri.
Võib-olla olete neis küsimustes isegi aastaid õigel poolel olnud. Arvanud, et ainult tagurlased muretsevad oma problemaatiliste seisukohtade väljendamise võimaluste pärast, et mehed on toksilised ja et valged peaksid heastama oma esivanemate hirmsad kuriteod ning hüvitama oma päritud ühiskondlikud eesõigused. Olete võib-olla terve elu toetanud progressiivseid eesmärke, annetanud raha nõrgemate heaks ja olnud „ajaloo õigel poolel“. Ja ometi, nagu J. K. Rowling tundma sai, võib teie usk elementaarsetesse bioloogilistesse tõsiasjadesse sellegipoolest kaasa tuua teie hävingu.
Isegi kui teil on õnnestunud vältida otsest kokkupuudet nende küsimustega, olete ehk märganud üht imelikku tunnet. Te ei oska seda seletada ja esialgu on seda ka suhteliselt kerge ignoreerida. Olete hõivatud oma igapäevaeluga ja kinnitate endale, et asjad saavad minna üksnes paremaks.
Ja ometi ei saa te midagi parata, et harvadel mõtisklushetkedel tabavad teid halvad eelaimused. Te ei oska sõnadesse panna, kuidas te seda teate, kuid kuskil on keegi avanud järgmise neetud haua.
22. juunil 1941. aastal alanud operatsioon „Barbarossa“ – Hitleri sissetung N Liitu – esimesed etapid kulgesid ülimalt edukalt. Saksa soomusväed, mis olid Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis 1940. aastal välksõja pidanud, lähenesid Moskvale, likvideerides teel segipaisatud Punaarmee vastupanukatsed.
Mu vanavanaisa, kes oli just saabunud Soome Talvesõjast, saadeti koos miljonite teistega idarinde hakklihamasinasse sakslaste edenemist peatama. Nagu temagi, ei tulnud enamik neist tagasi.
Kui olete kunagi Moskva Šeremetjevo lennujaamast linna sõitnud, olete ehk märganud tee ääres kummalisi metallkonstruktsioone. Need on tankitõkked, mis näitavad, kui lähedal oli vaenlane Moskva hõivamisele.
Nõukogude Liit oli kogu rinde ulatuses surmahädas. Kõige ägedamad taplused peeti Stalingradi all. Linnas käisid mitu kuud vihased lahingud ja Stalin, olles mõistnud lihtsat tõsiasja, et taganeda enam ei saa, ohverdas üha rohkem mehi ning tehnikat.
20. detsembril 1942. aastal, kui Stalingradi lahingu tulemus kõikus vaekausil, viidi Timuri põrm tagasi mausoleumi ja korraldati sellele täielik muhameedlik matus. Mõne päeva pärast algas Stalingradis Nõukogude
vägede edukas vasturünnak, millest kasvas välja pealetung, mis ei lõppenud enne kui Berliinis ja päästis maailma natside ülemvõimust.
Nüüd on Lääne tsivilisatsiooni saatus taas vaekausil. Väike grupp aktiviste on avanud erimeelsuste ja lõhestumise haua. Taganeda enam ei saa. Me kas matame vaenukirve maha ja terveneme või peab maailm taas hirmust värisema.
Immigrandi armastuskiri
Läänemaailmale
Lääne kõigi puudujääkide kõrval – kohutav toit, külm ilm ja kahtlased naljaka soenguga poliitikud, kui nimetada vaid mõnd – on ka tugevaid külgi. Konstantin teab seda asja. Olles kasvanud üles Nõukogude Liidus, on ta vahetult kogenud nurjaläinud sotsialistliku paradiisi õudusi ja elanud äärmises viletsuses, kus valitses puudus isegi esmavajalikust. Alles pärast Suurbritanniasse kolimist võis Konstantin rõõmu tunda avatud ja sallivast ühiskonnast, kus elu pakub lõputuid võimalusi, mida tal muidu poleks olnud.
Lõbus, provokatiivne ja otsast lõpuni teravapilguline „Immigrandi armastuskiri läänemaailmale“ lahkab seda süvenevat kalduvust enesepõlgusse, mille Lääne tsivilisatsioon on omaks võtnud, ja pakub välja teistsuguse vaatenurga. Rassipoliitikat, sõnavabadust, immigratsiooni ja muud analüüsides väidab Kisin, et meie tänapäevased arusaamad Läänest – ning Suurbritanniast – ei peaks olema läbi imbunud eksimus- ja süütundest ning et hoolimata oma plussidest ja miinustest jääb see endiselt üheks parimaks paigaks, kus elada.
Lõppude lõpuks, kui isegi immigrant ei tohi avalikult kuulutada oma tänutunnet selle maa vastu, siis kes tohib?