Lõpp. Erla pani raamatu käest ja naaldus sügava ohkega vana kulunud tugitooli korjule. Tal polnud kellaajast aimugi. Elutoa kappkell oli juba mõne aja eest, tegelikult lausa paari aasta eest, töötamast lakanud. Ise nad seda parandada ei osanud ja kell oli nii raske ja kobakas, et nad polnud kunagi isegi kaalunud selle majast välja tarimist, džiipi tõstmist ja seejärel sellega mööda pikka auklikku teed külla sõitmist. Nad ei teadnud sedagi, kas kell autosse mahuks või kas külas on mõni inimene, kel oleks sedalaadi antiikse mehhanismi parandamiseks vajalikke oskusi. Niisiis jätsid nad selle lihtsalt iluasja staatusesse alandatult seisma. Kell oli kuulunud ta abikaasa Einari vanaisale. Legendi kohaselt oli ta selle toonud Taanist, kus ta oli põllumajanduskoolis õppinud. Pärast kooli tuli ta koju ja võttis talu üle. Einar ütles ikka, et just seda oligi temalt oodatud. Hiljem oli kätte jõudnud mehe isa kord, kuni teatepulk viimaks Einari enda kätte jõudis. Mehe vanaisa oli juba ammu surnud, isa samuti, tema oli lahkunud mõnevõrra enneaegselt. Selles kohas talu pidamine, ainuüksi seal elamine kurnas nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Erla tajus korraga krõbedat külma. Sel aastaajal oli see loomulikult ootuspärane. Maja vanus andis end tunda ja kui tuul kindlast suunas puhus, oli mõnes toas võimalik sooja saada ainult end paksu teki sisse mähkides, täpselt nagu ta oligi teinud. Tekk hoidis keha soojas, kuid selle alt välja küünitavad käed külmetasid nii kõvasti, et tal oli raske raamatu lehti pöörata. Kuid ta ei hoolinud sellest. Lugemine pakkus Erlale
U d u
I
19