Kord kevadel džunglis, kus keskpäevalõõm
ja jahedas veesilmas suplusest rõõm,
vees sulistas elevant Horton, kui kõrv
tal tabas üht heli, mis habras ja õrn.
Nüüd üllatund elevant paigale jäi.
“On nali see mingi? Siin keegi ei käi!”
Siis kuulis ta uuesti! Piiksatust nappi.
Üks peenike hääl oli hõikamas appi.
“Kes oled? Kus oled?” vant teada nüüd tahtis.
Seal kedagi polnud, kui ringi ta vahtis.
Vaid pisukest kübet tuul päikse käes jahtis.
“Või nii,” poetas Horton, “on imestust väärt,
et tilluke tolmutomp teha võib häält.
Kas tead, mis ma arvan? … Ma arvan, et seal
üks olevus kükitab kübeme peal!
See kindlasti eriti tilluke sort on,
kes silma ei hakka.” Nii arutles Horton.
Kui elevant Horton avastab tolmukübemelt terve linna tillukesi olendeid, kessesid, ei usu teda mitte keegi. Hortonil ja kessedel tuleb džunglielanikele tõestada, et linn tõepoolest olemas on, ja nii see kindlast hukust päästa.
