I
LOUISE Hämarik on Louise Collinsi kodus päeva parim hetk. Eriti nüüd, juuniõhtutel. Siis paneb ta teleri kinni, segab endale ühe džinni toonikuga, läheb klaasverandale ja istub oma rotangist lemmiktooli. Viimasel ajal on saanud sellest rituaal. Seal ta istub ja vaatab oma lemmikajakirja lehitsedes, kuidas meri Dalarö rannikul päikese endasse neelab. Enamasti on see Mõisad & Talud. Talle meeldib unistada väärikatest Briti mõisatest ja uhketest Rootsi luksusvilladest Jaapani aedadega. Neist enamik asub kusagil Sörmlandi rüpes, mis teoorias kõlab imearmsalt, aga Louise teab, et ei suudaks maal elamist taluda. Sääsed, hirved ja talunikud, kes sõidavad muru traktoriga teokiirusel mööda. Tal tekiksid juba umbes kümne minuti pärast enesetapumõtted. Louise Collins on läbi ja lõhki linnatüdruk. Juba rohkem kui seitsekümmend aastat. Sellegipoolest sattus ta kõikide paikade seast just siia, Dalarö saarele. Aga vähemalt muinasjutulisse merevaatega majja, mis on pressitud sadade teiste erinevat värvi majade vahele. Dalarö, täpselt nagu lääneranniku Smögen, on koht, kus majad paiknevad teineteisele enneolematult lähedal. — 9 —