Hildur

1 4 . pe at ükk November 2019, Ísafjörður Hilduri telefon piibitas sõidu ajal lakkamatult. Sõnumid sõp­ radelt, kõned naabritelt. Ta viskas silmanurgast pilke auto armatuurlaual statiivile kinnitatud telefoni kuvarile ja märkas Tinnalt tulevat kõnet. Tädiga vestlemiseks oli Hilduril alati aega. Telefonist kostis Tinna hingeldamist. „Jeever küll, sa kuulsid vist lumelaviinist?“ „Olen just koos kolleegiga sinna minemas.“ „Ma ei suuda seda uskuda. Eelmisel nädalal oli mäenõlva­ del lund ainult sedavõrd, et värvis mäeküljed valgeks ja nüüd sedaviisi.“ „Viimastel päevadel on küll kõvasti tuisanud. Õnneks tuli laviin alla tühjade suvemajade peale.“ „Tühjade? Mina olen juba mitmelt poolt kuulnud, et ühes majas oli inimesi sees.“ Mis ime läbi see teave lumme mattunud inimesest võis juba asulas levida, mõtles Hildur. Nüüd oli tal kiire kõnet lõpetada. Tee oli täis pargitud autosid. Hildur pidurdas roomamis­ tempo peale, märgates, et auto all kulgev tee on kadumas. Mäelt 113