Häving

1 Mõnel esmaspäeval päris novembri lõpus või detsembri alguses, eriti kui oled vallaline, on tunne, nagu seisaksid surma eeskojas. Suvepuhkus on ammu unustatud, uus aasta veel kaugel; olematus on korraga lausa käegakatsutav. 23. novembril, mis oli esmaspäev, otsustas Bastien Doutremont minna tööle metrooga. Porte de Clichy metroojaamas rongivagunist välja astudes nägi ta otse enda ees seinal kirja, millest mitu kolleegi olid talle hiljuti rääkinud. Kell oli veidi kümme läbi; perroon oli inimtühi. Pariisi metroo grafitid olid talle huvi pakkunud juba teisme­east saadik. Ta pildistas neid sageli oma vana iPhone’iga – viimane mudel oli vististi kakskümmend kolm, tema oli pidama jäänud üheteistkümnenda põlvkonna juures. Ta sorteeris fotosid jaamade ja liinide järgi, neid kaustu oli tema arvutis juba terve hulk. Seda võib nimetada hobiks, kuigi Bastien ise eelistas sõna „ajaviide”, mis on põhimõtteliselt justkui leebem, kuid tegelikult isegi jõhkram väljend. Kusjuures üks tema lemmikgrafiteid oli hoolikate viltuste tähtedega maalitud kiri, mille ta oli leidnud Place d’Italie metroojaama pikalt valgelt koridoriseinalt ja mis kuulutas tarmukalt: „Aeg ei möödu!” Kampaania „Metrooluule” plakatid oma hambutute totrustega, mis olid ühel hetkel üle ujutanud kõik Pariisi metroojaamad ja imbunud ka vagunitesse, olid sõitjates korduvalt esile kutsunud raevukat reaktsiooni. Victor Hugo jaamas oli ta näiteks silmanud kirja: „Nõuan endale Iisraeli kuninga autiitlit. Teisiti ma ei saa.” Voltaire’i jaama grafiti oli järsum ja ahastavam: „Viimane teadaanne kõigile telepaatidele, kõigile Stéphane’idele, kes tahavad mu ellu sekkuda: ma ütlen EI!” 7