1 Õitseva toominga kõrval rippuvalt kiigelt avanes Lola Falkile vaba vaade teisel pool Grönby teed lainetavale küngasmaastikule. Vahelduvates rohelistes varjundites laskusid põllud orgu, kus maikuine päike rapsis sillerdas. Lihtne oli mõista, miks mõned inimesed ei pidanud seda Södersläti* osaks, kui vaadata, kuidas loodus sügavate orgude ja kõrgete küngaste vahel lookles. „Emme! Emme!“ Robin tuli joostes ümber majanurga, põlved muruplekilised. „Kas me võime ratastega metsa äärde sõita?“ Tema selja taga seisid Bernhardssoni naabripoisid, nokkmütsid peas ja kaval pilk silmis. „Ma ei tea.“ Lolale ei meeldinud mets. Peale selle ei usaldanud ta põrmugi Daniel ja Dennis Bernhardssoni. „Palun, emme,“ nurus Robin. Ta ei tohiks muidugi oma hirme pojale üle kanda. Lola ei tahtnud olla tüütu ülihoolitsev kanaema. Kuid Robin oli kõigele vaatamata ainult kaheksa-aastane. „Olgu,“ ütles ta pärast hetkelist heitlust. „Aga õhtusöök on kell kuus. Selleks ajaks pead kodus tagasi olema.“ Ta saatis poisid väravani. Talviti, niipea kui lumi maha sadas, olid selle metsa ja oru vahelise kitsa kruusatee ääred tavaliselt autosid täis. Rahvas parkis risti ja põiki lumehangede vahele, sest Gabeljungi lagedad nõlvad pakkusid Södersläti parimat kelgumäge. Aga kevadel sattus sinna ülimalt vähe võõraid. Daniel ja Dennis hüppasid väledalt ratastele ja hakkasid mäest üles sõitma. Robini ratas vänderdas ja ta nägi vaeva, et teistest mitte väga maha jääda.
*
Eesti keeles Lõunatasandik (siin ja edaspidi tõlkija märkused). 7