HÄÄLESTUMISE JÕUD Autor: Kristjan Saar Toimetaja: Kaisa Siimann
Eessõna Suvi on ilus aeg, eriti kui on puhkus. Istud terrassil ja mõtiskled elu üle. Kõik oleks justkui okei, aga kauaoodatud suvi ei ole toonud sisemist rahulolu. Mida teha? Kas teistel on ka nii? Kust saada inspiratsiooni? See raamat on kogumik lugudest, mis on mõeldud laupäevahommikuseks mõtiskluseks, õhtuseks uinumiseks või, veel parem, suvise hommikukohvi kõrvale. Iga peatükk räägib ühe loo elust enesest. Eluliste näidetega on lihtne samastuda ja neid saab samaaegselt kõrvutada sarnaste sündmustega oma elus. Iga lugu toob välja erinevad vaatenurgad sarnastele elusündmustele. Nii rullub tasapisi lahti sisemine lugu, mille kütkes me alateadliku automaatsusega toimetame. Mõistes harjumuse jõudu, saame asuda end ümber häälestama, et muuta oma vaadet elule. Ja ennäe imet, harjumust ja vaadet sündmusele saab muuta! Kuid see võtab aega, nõuab enese suhtes tähelepanelikkust. Ühel hetkel, kui meenub vana mõtteviis, imestad isegi, et see ei oma enam tähtsust. Nii hakkab vaikselt kohale jõudma meie sisemine ülivõimas jõud, millel on võime lükata meid kuristikku või tõsta unelmate kõrgustesse … Uuele vaatele häälestumine on üks viis, kuidas unistusi ellu viia ja paremat elu elada. Sissejuhatavalt: mõtted, mis viisid selle raamatuni Olin kolmekümnendate alguses, kui ühel õhtul taipasin, et töönädala sees alkoholi ostmine on muutunud sõltuvuseks. Otsustasin seda harjumust muuta. Igal õhtul kindlal kellaajal – seitsmest poole üheksani – olid minu saatjaks alkoholineelud. Harjumuse muutmine võttis aega mõned kuud. Tagasi vaadates tõden, et eduka muutuse põhjuseks oli otsustavus. Neljakümneselt aegusid juhiload. Lubade pikendamiseks oli vaja tervisetõendit. Visiit sisaldas tuttavaid protseduure. Üheks 1
tegevuseks oli vööümbermõõdu võtmine. Pereõde andis tagasisidet, et ameeriklaste standardi järgi olin normi piires, eurooplaste skaalas aga ülekaaluline. Tulemus üllatas mind ebameeldivalt. Olin terve elu teinud aktiivselt sporti ja nüüd selline tulemus. Vihastasin. Nädal hiljem alustasin kaalualandamist 16 : 8 meetodiga. Kuu hiljem oli kaal vähenenud soovitud viie kilogrammi võrra ja sain endale öelda, et olen normaalne kõikide mõõdikute alusel. Kaalupüsivus on säilinud üheksa aasta jooksul. Neljakümnendad on meestele raske iga. Meile jõudu tootev testosteroonipump hakkab väsima ning jõunäitajad hakkasid iga aastaga mitu kilo stabiilselt langema. Sain aru, et elujõu parimaks säilimiseks ei piisa ainult spordist, tuleb ka mõtteviisi muuta. Otsustasin hakata joogaga tegelema. Esimesse joogalaagrisse läksin koos sõbraga. Pidime kaasa võtma lilled, mida tuli rituaalil kasutada. Tegime nagu nõutud. Ise küll naersime endi üle: kaks keskeakriisis vaevlevat meest valgustumist otsimas. Teadmata selle sõnapaari tähendust, läbisime laagri kohusetundlikult. Olles lootnud kiirele abile, saime teada, et kogu töö iseendaga alles nüüd algab. Pettumuse vari aga kasvatas sportlikku jonnakust ning kaks nädalat hiljem alustasin regulaarse joogapraktikaga. Muutus, mis on kaheksa aasta jooksul kaasnenud, on positiivses mõttes kirjeldamatu. Ühel hetkel otsustasin juhiametist loobuda, et asuda tööle heaolusuuna õpetajana. Vastav valdkond imponeeris mind. Selles aines räägime põhjalikult heaolu toetavatest mõjuritest nagu liikumine, vaimne tasakaal, toitumine, enesejuhtimisoskused ja nii edasi. Esimese aasta lõpus küsisin õpilastelt tagasisidet läbitud teemade kohta. Minule üllatuseks selgus, et suurimat huvi tunnevad noored mõtteviisi toetavate praktikate vastu. Nii tekkis soov kirjutada raamat päriselulistest olukordadest, kus ümberhäälestumine on toonud kaasa muutusi ja selle protsessi juhtijaks on olnud tegelik tahe. 2
Kuus aastat tagasi arutasin tol hetkel gümnaasiumiealise tütrega aeg-ajalt sportliku vormi ja vaimse häälestatuse olulisusest. Tütar oli õppimises eeskujulik ja gümnaasiumi edukas lõpetamine ei valmistanud suurt raskust. Kuni tuli ülikool ja arstiteaduskond. Kohe esimesest õppeaastast algasid vaimsed kannatused. See teekond, mille mõned kursusekaaslased läbisid rahustite, antidepressantide või vetsupoti kõrval oksendamise abil, tõi veendumuse, et selline suhtumine ei ole jätkusuutlik. Otsustasin lapsevanemana teha kõik endast oleneva, et lapse vaimset tervist toetada. See nüüdseks nelja aasta pikkune teekond on toonud elukogemuse, mis väärib jagamist. Vaimne pinge nõrgendab tervist. Nii oleme me tütrega meditsiinilisi teadmisi ja häälestumise erinevaid praktikaid kasutades liikunud tervenemise ja heaolu kasvatamise suunal. Kogenud tagasilööke ja pisikesi edusamme. Hiljuti ütles tütar meeldejäävad sõnad: „Ilma eneseabioskusteta oleksin ammu koolist välja langenud ja tervise ribadeks rebinud.“ Elukogemus, mis on toonud muutuse, vajab lugejatega jagamist, et mõista, kui suur on meie sisemine jõud oma elu paremaks juhtimiseks. See raamat ei pretendeeri teaduslikule tõele ega kuuluta uut maailma muutvat suunda, vaid kirjeldab, kuidas on oskusliku juhtimise abil võimalik muutusi luua ning kui oluline on see elukvaliteedi parandamiseks. Kõik algab häälestumisest, oma sisemisest prismast, mille kaudu me maailma tõlgendame. Head lugemist!
3
9. Elu läbi erinevate prilliklaaside Alateadvuse jõud on hoomamatult suur. Alates sünnihetkest elame me vanemate toel, kuid meie sisemiseks juhtivaks jõuks on alateadvus, mis aitab meil kogeda kõiki elus ettekerkivad rõõme ja katsumusi. Vanemate ülesanne on pakkuda hoolt ja armastust, toitu, kodu, väärtusruumi ja kõike muud vajalikku ühe inimhinge loomulikuks arenguks. Alateadvuse ülesanne on luua instinktide ja reflekside abil ellujäämisstrateegiaid. Kõik ikka selleks, et kanda meid läbi elupööriste kuni saatuse määratud viimse päevani välja. Lähemal vaatlusel mõistame, et alateadvus toimetab reeglipäraste hoobadega. Vaade välismaailmale paistab tavaliselt läbi tema korraldatud prisma. Teadlased on kindlaks teinud, et kõik meeled on loomult alateadlikud. Võime meeli kasutada ja maailma kogeda oma tahte alusel, aga see on teadliku teadvuse pärusmaa. Enamasti peame oma perspektiivi kindlas elulises situatsioonis absoluutseks tõeks. Asjaoludes peenekoelisemaks minnes märkame, et alateadvus loob pidevalt filtreid, mis nägemise- või tundemaailmast vastu peegeldavad. Tumendav filter prilliklaasil annab emotsionaalse frustratsiooni korral teada ohust igal võimalikul momendil. Kui liigume hommikul uksest välja oma töö- või koolikohustust täitma, näeme ohtu liikluses ja seejärel kahtlustame ülemust pahatahtlikkuses. Õhtul aga jõuame koju ja iga pereliige on just täna taaskord pahuras tujus. Selle mustade toonklaasidega vaatleja alateadvuse muster on märgata iga pisemat ja suuremat detaili, et kaitsta meid eluohu eest. Meie alateadvusesse tekivad need mustrid elatud aastate jooksul saadud kogemuste, ühiskondlike normide ning sõprade eeskuju ja perekondlike väärtuse põhjal. Arusaam elust ja selle tõlgendusviis on talletatud alateadliku ellujäämisstrateegia kaitsvatesse kindlatesse kätesse, juhtides kogu süsteemi ning sidudes käitumismustrid nähtamatu loogikaga. Nüanssidesse edasi kaevudes avastame, et ellusuhtumine on tegelikult meie vaba tahe. Võime suhtuda kõigesse 38
kahtlustavalt või rääkida avatult olulisest, mis vajab hetkel lahendamist. Mõistes alateadvuse jõudu, saame aru, et tavapäraselt näeb ta üheksal juhul kümnest kõiges ohtu ja asub kaitsele. Tumedad prilliklaasid on meile ürgsetelt esivanematelt pärandatud ellujäämisstrateegia. Vaadates aga ratsionaalselt ja siira huviga ümbrust, tuvastame, et tegelikkus vajab üheksal juhul rahulikku suhtumist ja vaid ühel juhul kaitsehoiakut. Prilliklaaside muutmiseks ei piisa kahjuks ainult arstivisiidist kontrollimaks oma sisemaailma fookuse miinusesse kaldumist. Alustada tuleb oma alateadvusega tutvuse tegemisest. Kuidas me ärkame esmaspäeva hommikul, mis on need esimesed mõtted, kui kuuleme kellahelinat, kas vannume ja neame jälle alanud töönädalat või tõuseme lihtsalt üles ja alustame päeva? Päev täis tegusid loob fooni, millel kogeme esmaspäeva õhtuks, et oleme jõudnud rööpasse. Tunneme, et nädal hakkab vaikselt kulgema soovitud rutiinses tempos. Prilliklaasi värv võib aga hetkega muutuda. Piisab kellegi tõredast tähelepanekust meie kohta, kui alateadvuse kaitsefunktsioon loob taaskord tumedat toonklaasi. Pahurus meie sees võtab taaskord tuure üles. Osad meist aga säravad pidevalt. Iga tähelepanek on positiivse lisandiga. Sajab vihma, järelikult loodus saab värskendust. Tormab meri tuultekeerises, järelikult vahetub hapnik sügavamates kihtides. Kahed erinevad klaasid inimestevahelises suhtluses aga tavaliselt hästi kokku ei sobi. Kaitserollis olijatele tundub, et just nemad on kahe jalaga maa peal ja roosade prillide kandjad hõljuvad pilvepiiril, kus pill tuleb pika ilu peale. Põhjus ei ole aga tegelikult muus, kui häälestumise ja sündmuse tõlgendamise vaatenurga erinevuses. Prilliklaasi toone saab harjutades ühel hetkel ka ise muuta. Selleks aga tuleb oma harjumusi märgata, teadvustada, kust on hirmu juur pärit, ja seejärel häälestuda elu ilusama poole jälgimisele. 39
Sündmuse tegelikkus aga ei ole kummagi klaasi tagant vaatajale reaalselt nähtav. Filter ehk tõlgendus elule loob taustafooni, milles kogetakse maailma omal moel. See on igasugune hinnang toimuvale: no küll on ilus, see ei meeldi mulle, vihkan seda lollakat, mulle tehti liiga, ebaõiglus vohab, altkulmu põrnitsemine ja nii edasi. Kõik need on filtrid, mis loovad olukorrale vastavat taustsüsteemi. Reaalsusega ei ole sellel hinnangul aga midagi pistmist. See on kõigest vaade elule, mis põhineb meie tõlgendusel alateadvuse infotöötlussüsteemis. Reaalsus on peidus kolmandate prilliklaaside taga. Kolmandate klaaside nägemist peab kas eraldi õppima või tuleb selleks mõlemate klaaside telgitagused enda jaoks lahti mõtestada. See tähendab, et tuleb neist läbi näha. Lõngakera meetodi abil saame liikuda tõlgenduse mälestustes nii kaugele minevikku, kui mälu meid sellel hetkel lubab. Nii saame teada sündmuse algupära. Iga järgnev sarnane juhtum poogitakse sama sündmuse liinile ja seotakse kokku kaitsestrateegiaks. Nüüd ei ole muud, kui nendest põhjusest aru saada ja soovikohaselt uus vaade elule sisse juurutada. Või veel parem, mõttevabalt elule otsa vaadata. Seda seisundit nimetatakse läbi neutraalsete prilliklaaside vaatamiseks. Läbi neutraalsete klaaside õpetatakse maailma kogema eelkõige politseinikke kahtlusaluste tegelike sündmuste taastamisel. Seletuskirjades leiduvatele erinevate osapoolte emotsionaalsetele iseloomustustele ei pöörata suurt rõhku. Sündmuse tehniline kirjeldus – kes mida tegi – on reaalsuse kõige tõsiseltvõetavam taastamisvorm. Nii suureneb arusaam sellest, mis tegelikult juhtus. Ka õpetajaid on vastavalt koolitatud, sest tööde hindamisel peaks arvamuse õpilasest lahus hoidma. Nii tekib tagasiside, mis kirjeldab kõige paremini töö tegelikku sisu. Joogalikes praktikates õpetatakse tehnikat, mis räägib teadvelolust. Hetkel toimuvast, oma sisemaailmas toimuvale mitte hinnangut andmast 40
Elukogemus on andnud selgust, et tasakaalukus neutraalsete prilliklaaside abil loob arukust, mis annab asjade olemusest realistliku ülevaate. Kui kolm erineva soojatundlikkusega sõpra seisavad T-särgi väel miinuskraadiga õues, ütleb üks selga küüru tõmmates: „Ropult külm ja rõske Eestimaa sügisilm on taaskord platsis!“ Teine aga, kes on talisuplust harrastanud, ütleb vastu: „Lõpuks tuli oodatud külm, mis mind elava energiaga täidab!“ Joogaliku elukogemusega kolmas kohalolija aga tõdeb: „Ilm on ilm!“ Selle lihtsa elulise näitega saab lühidalt kokku võtta prilliklaaside kolmevärvilist olemust. Klaaside fookuse sättimine on jäetud aga meie endi otsustada. Nendest prillidest tasub teadlik olla ja endale sobiva raami ja tooniga (või toonita) klaasid sobitada. Oma sisemaailma mõttemustrite värvitoone jälgides ja alateadvuse taustsüsteemi loogikast aru saades võib pääseda hilisemast tumedate klaaside põhjustatud kuhjunud ärevuse ähmast. Asu aegsasti ennast kõrvalt jälgima ja juurutama enda tahtele sobivaid prilliklaase. Alateadvus on kui plastiliin, mis tänu peopesas muljumise soojusele annab võimaluse uusi vorme kujundada. Ainsaks võlunipiks on sinu teadvustatud pilk oma mõtetel, nende mustri tuvastamine ja uue suuna juurutamine. Elu elamise oskus on teadliku vaataja silmades!
41
27. Rutiin: vaenlane ja sõber Mõned aastad tagasi jäi silma teadusdokumentaal, kus illustreerivalt ja tabavalt kirjeldati ühte looduse fenomeni. Universumis on üks reegel, mis kehtib samaaegselt vastandsuunaliselt. Nimelt esineb looduses kõikjal elementaarosakeste ja tähtede vahelises ruumis korra ja kaose reegel. Miski looduse imelises maailmas on võimeline väga täpse struktuuri alusel üles ehitama peenekoelise süsteemi inimese või ükskõik millise teise elus või eluta nähtuse näol. Ühel hetkel aga, kui eluring saab täis, organism sureb, laguneb ja kõik algab uuesti. Mind köitis selle seaduse abstraktsus. Samas saatelõigus toodi teinegi vaatenurk, millega loodus meid üllatab. Kindlasti oled märganud suurt liivavälja, näiteks kõrbe, kus esmapilgul tunduvad kõik liivaterad ühesugused. Lähemal vaatlusel selgub aga, et mitte ükski tera ei ole kunagi teisega täpselt samasugune. Sarnaseid näiteid saab loodusest tuua lõputult. Inimmaailmas aga otsime ühte ja ainuõiget tegevust, sööki, lahendust, arvamust, mis lahendaks kõik meie probleemid. Teadus ütleb kõikvõimalike asjade kohta, et see on õige ja too vale. Lähemal vaatlusel aga selgub, et teatud kontekstis võib tõesti tegutsemisel olla üks õige lähenemine, kuid muutes veidi algandmeid, võib sama lahendus osutuda tapvaks. Kõige lihtsamaks selliseks näiteks on vee joomine, mis on üks tervise alustalasid, kuid kui seda teha mingisugusel jabural põhjusel viis liitrit korraga, siis võib see põhjustada surmava organismihäire. Olen paljudelt haridusteadlastelt kuulnud, et rutiin tapab õpimotivatsiooni, kuid samas me kõik teame, et ilma järjepideva harjutamiseta võõrkeelt selgeks ei saa. Täpselt sama fenomen kehtib ka tervist edendava elustiili juurutamisel. Püsivasse elumuutvasse fitnessvormi jõuame ainult igapäevase rutiini tulemusel. Kui kujundame endas harjumuse, 106
märkame ühel hetkel, et need esmapilgul rasked kehalised pingutused või magusast loobumisel tekkivad suhkrusõltuvuse ilmingud on ületatavad. Pärast piisavalt järjepidevat tegutsemist saab sellest igapäevase elu normaalne osa. Harjumuse jõud hakkab meie kasuks tööle sellel hetkel, kui me ei pea enam vaeva nägema. Kui juurutame endas tervist edendavat elustiili, märkame ühel hetkel, et sellest on saanud loomulik elu kulg. Kui nii juhtub, siis loksuvad ka muud elu häirivad asjaolud tasapisi oma õigesse kohta ja leiame, et oskame ka nendega oluliselt paremini hakkama saada. Teisest küljest võime ühel hetkel, kui uus elustiil on oma ühelaadilisusega kinnistunud, panna tähele, et soovitud areng ei jätku enam endisel moel või peatub sootuks. Sellel hetkel tasub endale meelde tuletada selles peatükis eespool kirjeldatud looduse fenomeni, milles rutiin ja uudsus, kord ja kaos peavad käima käsikäes. Üks hulk inimkonnast vihkab rutiini, teised jälle ei ole valmis täiskasvanuna uusi lähenemisviise õppima. Rutiin on neis kinnistunud ning ei lase avatult uut vastu võtta, seega ei nähta vajadust muutuste järele. Vaadates aga erinevate valdkondade tipptegijaid, näeme, et keegi neist ei ole sõrmenipsuga tuhast tõusnud. Nad kõik on ennast raske järjekindla tööga üles ehitanud. Nende tugevuseks on harjumus ületada takistusi ning tänu sellele suudavad nad liigutada mägesid. Kui neilt küsida, mis on neid hoidnud aastakümneid rutiinselt ühe kindla ala juures, siis pea alati antakse vastuseks, et neid on kandnud edasi ainult sügav huvi. Elu ise näitab meile ette, kuidas parimal moel toimida, tasub vaid olla avatud ja parimatelt õppida. Kui rutiin on oma regulaarse ja süsteemse korrapärasusega medali üks külg, siis on arengule suunatud huvi uue asjade vastu teine külg. Mõlemad täiendavad teineteist parimal moel oma terviklikkuses. Kui tahame elu soovitud suunas mõjutada, siis ei tasu karta elus ettekerkivate takistuste korral liikuda edasi kord mündi ühest poolest juhituna ja siis vastupidi tutvuda mündi teise küljega. Nii 107
tekib tasakaal rutiini ja uudsuse osas, et elu oleks mitmekesiselt värviküllane. Too aeg-ajalt oma ellu midagi uut. Näiteks hakka jooksmise asemel rohkem jõutreeningule pühenduma või muuda muudes tegevustes midagi selliselt, et organism kogeks taaskord midagi uut, siis arenguredel jätkub. Kõige tavalisemaks praktikaks on sportimisel treeningkoormuste tõstmine. Tervisedenduse mõttes aga tuleks jääda mõistlikuks, sinu enesetunne võiks sulle õigel hetkel nõu anda, kust maalt ületab koormuse kasv organismi taastumise piirid. Selle vea teeb enamik pühendunud tegutsejaid. Seega tasub vähemalt aeg-ajalt küsida nõu treenerilt, kes oskab arvestada sinu võimetega ning seada realistlikud koormused. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui soovid oma elustiilis tuua soovitud muudatusi, siis tuleb sul endale kujundada uus harjumus. Jätta tuleb aga meelde, et keha areneb täpselt nii kaua, kui ta tunneb uudsust, mis paneb teda järgnevaks ootamatuseks valmistuma. Kui aga asi muutub üksluiseks, väheneb või kaob ka mõjuefekt. Regulaarne sportimine, mis aeg-ajalt üllatab oma uudsusega, on parim edasiviiv elustiil, mida saan soovitada.
108