ESIMENE PEATÜKK
Inglismaa, märts 2010
Pilvevaip, mis rippus Badley Comptoni sadama kohal, oli nii tihe, et väikesed kalapaadid, mis olid lahe keskel poide külge kinnitatud, olid täiesti kadunud. Samuti polnud näha ilusaid valgeid majakesi, mis seisid ridade kaupa künkanõlvadel, ega rohelist mäetippu, kus punased lehmad sõid harilikku lõhnheina ja ristikut ning väikesed linnud mänglesid hekkides. See kõik oli nüüd läinud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
Gracie Burton istus salongis peegli ees, lühikesed juuksed ümber hõbepaberitükkide keeratud, tilluke keha mähitud musta hommikumantlisse, ja vaatas läbi suure akna udu. Tema pilk libises üle läikivate kõnniteede ja kiiskavate kivimüüride sinna, kust tavaliselt paistis meri, siis vaatas ta uuesti süles olevast ajakirjast fotot, kus Toscana loss säras nagu merevaik ereda Itaalia päikese all. Teda oli tabanud sügav ja pakiline igatsus. Ta oli artiklit juba mitu korda lugenud, aga luges seda nüüd uuesti, ja talle tundus, et tema sees kasvas väike päikene, mis oli täiesti tema enda oma.
Kõrgel lainjate Toscana küngaste vahel hingetuks võtva vaatega Itaalia maastikule mereni välja paikneb haruldane juveel – Castello Montefosco. Montefoscode perekond ehitas lossi kaheteistkümnendal sajandil ja see võib uhkustada pika nimekirjaga prestiižsetest külalistest, kelle seas on ka Leonardo da Vinci ja mitu paavsti. Lesestunud krahv Tancredi Bassanelli, kelle ema oli Montefosco, on nüüd avanud oma kauni kodu uksed külalistele, kes selle eest maksavad ja kellel on eesõigus õppida valmistama ehtsaid Itaalia toite üle kaheksakümne aasta vanuse koka, mamma Bernadetta eksperdipilgu all. Ärge lootke eriti näha krahvi, ta on omaette hoiduv mees, aga te saate nautida aedade ja terrasside
Gracie kiusatus 7
ennenägematut ilu, tema uhket esivanemate kodu, mis on täis aardeid, ning kokandustunde ekstsentrilise ja andeka mamma Bernadettaga.
Gracie lasi pilgul fotole pidama jääda. Loss oli selline, nagu Itaalia castello olema peabki: harmoonilised proportsioonid ja parapetid, kõrged luukidega aknad poolkuukujuliste frontoonide all, sajandite jooksul kõrvetava suvepäikese ja lõikavate talvetuulte käes hallikaskollaseks muutunud liivakivi. Loss kõrgus künkal nagu suursugune vana kuningas, tõustes majesteetlikult keskaegsete majade kobara keskelt, mis oli kasvanud selle ümber kivimetsaks. Gracie sulges silmad ja hingas sisse. Ta tundis juba liivatee ja rosmariini, kuslapuu ja jasmiini, luksusliku gardeenia, kastese rohu ja aromaatse männi lõhna. Ta kuulis ritsikate siristamist ja nägi sametises taevas vilkuvaid tuhandeid tähti nagu teemante Toscana küngaste kohal. Tema rind täitus igatsusega, igatsusega, mida ta polnud südamepõhjas tundnud aastaid. See hirmutas teda, see tunne, sest ta oli unustanud, mida sellega teha. Ta oli unustanud, mida tähendab olla noor, olla armunud, olla hulljulge, seikluslik ja vapper. Ta oli unustanud, kuidas elada. Ta oli sulgunud teokarpi ja jäänud sinna aastakümneteks turvaliselt peitu. Nüüd oli see foto surunud ta välja nagu korgi pudeli eest, kogu kihin tuli koos sellega ja Gracie ei teadnud, mida muud teha kui minna Toscanasse nii ruttu kui võimalik.
Ta vaatas oma peegelpilti ja kihin vähenes veidi. Ta oli kuuekümne kaheksa aastane, ja kuigi suhteliselt hästi säilinud, oli ta siiski vana. Kuhu olid need aastad kadunud, küsis ta endalt. Mitte et ta kunagi ilus oleks olnud – nii polnud tal kunagi õnnetust oma välimuse kaotust leinata. Siiski peitub noore naise kenadus lihtsalt selles, et ta on noor, ja see omadus oli Gracies närbunud hulk aega tagasi.
Ta libistas kareda käega mööda põske alla. Aeg oli imenud mahla tema nahast, samuti oli oma osa mänginud ilm, kui ta iga jumala päev koertega rannas jalutamas käis. Nina, märkas ta, polnud muutunud.
See domineeris kotkalikuna endiselt tema näos, andes talle linnu välimuse, nüüd vana linnu, imeliku linnu, mitte kunagi ilusa linnu.
Tema silmad olid siiski alati olnud erilised. Kõik ütlesid nii ja Gracie oli haaranud kinni sellest komplimendist, kui ta tüdrukuna oli igatsenud olla ilus. Need silmad olid suured ja hallikasrohelised, iiriste ümber oli tumedam hall ring, mis oli andnud talle metslinnu välimuse ja oli inimeste meelest mõjuv. Nüüd on silmad kortsus näo tõttu vähem märgatavad, mõtles ta. Aeg oli varastanud selle, mis oli teda eristanud. Ta polnud sellest peale, mil oli noor, hoolinud, kuidas ta välja näeb, aga nüüd hoolis ta korraga väga.
„Kas kõik on korras, kullake?” küsis Judy, kes lõikas ta juukseid ja loputas aeg-ajalt värviga. Noorel ja moekal Judyl oli ninarõngas, tätoveering ja sõrmus igas eredalt maniküüritud sõrmes. „Ei lähe enam kaua,” lisas ta. „Kas soovid veel üht tassi teed?”
„Tänan,” vastas Gracie ikka oma peegelpilti silmitsedes. Ta kartis, et näeb saja-aastane välja, kui juukseid pruuniks ei värvi. Gracie heitis pilgu kätele, pottsepa ja aedniku karedatele kätele; sellise naise pahklikele kätele, kes polnud kunagi hoolinud kreemidest ega maniküürist. Artikkel tõmbas tema pilgu taas endale, ta vaatas seda ja lasi sel end täielikult neelata.
„Oh, see näeb armas välja,” kiitis Judy, kui ta mõne hetke pärast tagasi tuli ja teekruusi peegli ette väikesele riiulile asetas. „Kus see on? Hispaanias?”
„Itaalias,” vastas Gracie.
„Armas,” kordas tüdruk.
Gracie ohkas igatsevalt. „Jah, on küll. Kas sul on midagi selle vastu, kui ma laenan seda ajakirja?” küsis ta.
„Võid selle endale jätta. See on juba niikuinii vana. Ma arvan, et veebruarinumber.” Judy teadis, et proua Burton ei käinud kunagi kusagil, ja naeratas talle kaastundlikult. „Unistamine ei maksa midagi, eks ole, kullake?” ütles ta.
Gracie läks tagasi koju oma väikesesse valgeks lubjatud majakesse, mille aknad avanesid sadama poole. Kaks päästetud krantsi, kelle ta ostis pärast seda, kui abikaasa kaheksa aastat tagasi suri, tervitasid teda entusiastlikult. „Ma arvan, et te tahate jalutama minna,” ütles Gracie,
Gracie kiusatus 9
pani ajakirja esikulauale ja kummardus koeri patsutama. Ta tõmbas saapad jalga ja toppis oma värskelt soengusse seatud juuksed villase mütsi alla. Hetk hiljem läks ta juba mööda udust teed alla ranna poole, kaks koera innukalt tema kõrval sörkimas.
Gracie Burton oli elanud Badley Comptonis veidi üle neljakümne aasta. Tema kadunud abikaasa Ted oli teda mõnikord Lake Districtisse puhkusele viinud, aga nii nagu ta isegi, oli mees eelistanud koju jääda.
Neil polnud eriti palju raha, aga kui olekski olnud, poleks nad endale lubanud ekstravagantseid kruiise ega kalleid välismaareise. Ted, kes oli Graciest kakskümmend aastat vanem ja ametilt vabakutseline ajakirjanik, oli armastanud golfi, pubiõhtuid ja raamatuid. Gracie armastas samuti raamatuid. Ta reisis terves maailmas nende lugude lehekülgedel, mida luges, aga siiani polnud ta innustunud kuhugi minema. Mööda kõnniteed alla sammudes ta naeratas, see oli närviline ja elevil naeratus, sest ta oli otsustanud, üsna spontaanselt ja äärmiselt ebaiseloomulikult, et läheb Itaaliasse. Nii ettevaatliku ja mitteseiklusliku naise kohta nagu Gracie Burton oli see erakordne otsus.
Gracie oli loomu poolest üksildane naine. Ta ei igatsenud seltskonda, aga teadis, et kui lubab endal kogukonnast täiesti eemale tõmbuda, võib ta kaduda, ning Ted oli surivoodil nõudnud, et Gracie annaks lubaduse pingutada ja inimestega suhelda. Niisiis oli ta lubanud tõmmata enda Badley Comptoni Daamide Raamatuklubisse nagu väikese kivi, mida palju suuremad allajõge kannavad. See oli alanud nagu raamatuklubi, aga arenenud teeme-kõike-et-meil-tegemist-oleks-klubiks, seda korraldas Badley Comptoni isehakanud kuninganna Flappy Scott-Booth, kelle abikaasa oli väga rikas, ja selles osalesid innukad naised, kes nagu hoolitsevad õuedaamid nõustusid kõigega, mida nende kuninganna ütles. Gracie, kes oli hierarhias viies ja madalaim, leidis, et peab täitma lihtsamaid ülesandeid heategevusüritustel, bridžiõhtutel, kohvihommikutel ja iga-aastasel linnakese vabaõhupeol, samuti ka raamatuklubi lõunasöökidel ja teistel väiksematel kogunemistel. Kui ta mõtted rändama läksid, imestas ta, kuidas ta ometi oli lasknud end nii innukalt kaasa haarata ja kindla peale võtta. Aga ta ei kurtnud. Ta
oli kannatlik ja nõustus kõigega, töötas vaikselt ja usinalt, samal ajal kui rambivalgus entusiastlikumatele daamidele langes. Gracie nautis koertega jalutamist, sest nende hinnaliste tundide ajal üksi rannas oli ta täiesti iseenda seltskonnas.
See ootamatu kavatsus Itaaliasse minna oli just Gracie mõttesse tekkinud, kui ta mainis seda möödaminnes Harry Prattile, kellele meeldis istuda bussipeatuse lähedal pingil ning vaadata sadamasse saabuvaid ja sealt lahkuvaid paate. Ta sattus Harryga jalutuskäigult tulles kokku ja küsis, kas kõik on korras. Lõppude lõpuks polnud ju muud näha kui pilvi. Harry vastas, et talle meeldib, kui rahulik on sadam, sest see meenutas talle lenduripõlve, kui ta sõja ajal Kuninglikus Õhuväes teenis. Ta selgitas, et oli tihti paksus udus üle Doveri lennanud. Gracie oli ees ootava seikluse mõttest nii elevil, et rääkis sellest Harryle. Harry Pratt vaatas teda hämmastunult, sest Gracie mitte lihtsalt ei rääkinud endast harva, vaid et ta ei käinud peaaegu kunagi Badley Comptonist ära. Gracie oli sama palju linnakese osa kui pink, millel Harry istus. „Armas jumal!” hüüatas Harry, eresinised silmad säramas. „Mille kuradi pärast sa Itaaliasse tahad minna?”
„Õpin Itaalia toitu valmistama.” Gracie naeratas nii laialt, et Harry mõtles, kas ta on millegi peal väljas. Gracie oli nagu noor tüdruk ja Harry imestas selle äkilise muutuse peale.
„Ja sa pead sellepärast Itaaliasse minema, jah?” küsis Harry.
„Selles see lõbu ongi,” vastas Gracie, enne kui ebaharilikult kerge sammuga edasi kõndis.
Harry Pratt pidi seda uudist jagama ja ta pidi jagama seda kohe. Niipea kui Gracie oli silmist kadunud, kiirustas vana mees bussipeatuse vastas olevasse Café Délice’i, mis oli alati täis inimesi, keda ta tundis. Ta lükkas ukse lahti ning talle lõi vastu ninatäis sooja suhkrulõhnalist õhku, hulk ootavaid nägusid tõstis pilgu kohvi ja croissant ’ide kohalt. Suur Mary Timpson oli leti taga, ootel kleepuvate kuklite, pirukate ja kookide juures, mis olid ahvatlevalt klaasi taha välja pandud. „Tere päevast, Harry,” ütles ta, Devoni-pärane hääldus sama pehme kui kooki kattev glasuur. Paksul ja rõõmsal, ümmarguste punaste põskede,
Gracie kiusatus 11
plaatinablondi hobusesaba ja kogukat rinda katva lustaka pulgakommimustrilise põllega Suurel Mary Timpsonil oli aega kõigiga rääkida ning aega kuulata ka. Sellest saadik, kui ta viisteist aastat tagasi Café Délice’i avas, oli see olnud linnakese klatšikeskus.
Harry Pratt võttis mütsi peast ja tõmbas kareda käega läbi hõrenevate hallide juuste. Ta libistas pilguga üle nägude ja ei osanud valida. Harry tundis igaüht. „Topeltespresso vahukoorega sulle, Harry?” küsis Suur Mary ning võttis enda tagant riiulilt roosa tassi ja alustassi.
„Ja lõik õunakooki,” lisas Harry taburetti välja tõmmates. Ta istus kahe väikese laua vahele, tahtmata pühenduda kummalegi, ja otsustas jagada oma uudist terve kohvikuga. „Kas sa teadsid, et Gracie läheb Itaaliasse?” küsis ta. Harry suunas küsimuse Suurele Maryle, aga tema pilk liikus ühelt näolt teisele, ta rõõmustas nende üllatuse üle.
„Gracie? Gracie Burton? Meie Gracie? Mis mõttes läheb Itaaliasse?” ahhetas Suur Mary, unustas kohvi ja toetas käed laiadele puusadele. „Tõesti läheb Itaaliasse?”
„Ta kavatseb õppida valmistama Itaalia toitu,” teatas Harry rõõmsalt.
„Miks?” küsis Suur Mary pärast pikka pausi.
Harry naeratas uljalt. „Lõbu pärast,” ütles ta ja ei täpsustanud, mitte ainult seetõttu, et tal polnudki eriti rohkem üksikasju jagada, vaid seetõttu, et mõte, kuidas Gracie Burton läheb Itaaliasse lõbu pärast, oli nii ebatavaline, isegi uskumatu, et Harry tahtis seda nautida – samuti nagu seda, millist mõju see kõigile kohvikus olijatele avaldas.
Kulus täpselt viis minutit, kuni uudis edasi lekkis. John Hitchens, kes oli kohvikus koos poja ja pojatütrega teed joonud, rääkis oma sõbrale
Pete Murrayle, kes läks ajalehte ostma, ning tema omakorda rääkis seda kioskis leti taga olevale Jagadeeshile, kui maksis sigarettide ja loteriipileti eest. Kui John jõudis koju, teatas ta oma naisele Mabelile, kes kiirustas telefoni juurde, et rääkida Flappyle, lootes, et keegi pole talle varem öelnud. Flappy tahtis kõike teada ja Mabel tahtis Flappy juures heas kirjas olla. See oleks vastastikku kasulik telefonikõne, mõtles ta elevalt. „Palun, palun, palun …” pomises ta omaette, kui surus toru vastu kõrva ja ootas, et Flappy vastu võtaks. Tubli seitsme helina pärast – Flappy vastas alati
pärast seitsmendat, jätmaks muljet, et tal on palju tegemist – kostis läbi
telefoniliini Badley Comptoni kuninganna edvistav hääl.
„Darnley häärber, proua Scott-Booth kuuleb.”
„Flappy, mina olen, Mabel. Mul on uudiseid,” sosistas Mabel tungivalt.
„Palun räägi,” ütles Flappy toonil, mis osutas, et ta on huvitatud, aga mitte liiga innukas.
„Gracie läheb Itaaliasse,” pahvatas Mabel hingetult. Siis ootas ta rõõmukiljatust, millele järgneks: „Heldeke, Mabel, kes sulle rääkis?” või „Kui tore sinust, Mabel, et sa mulle teada andsid.”
Selle asemel oli pikk paus. Flappy hingas nina kaudu sisse, et oma üllatust talitseda. Kuidas saab Gracie minna Itaaliasse ja tema ei tea sellest midagi? Gracie oli rühmas ainus „tegija”, nii et kui tema ära läheb, pole kedagi, kes teeks ära Flappy paljude sündmuste tüütu organiseerimistöö. Flappy oli nii solvunud, et suutis vaevu rääkida, aga rääkis siiski, sest oskas meisterlikult teeselda. „Jah, ma tean, eks ole erakordne!” ütles ta viimaks pingul häälel.
Mabeli enesekindlus kadus. „Sa juba tead?” küsis ta pettunult.
„Aga muidugi ma tean, kullake. Mina tean siin linnas alati kõike esimesena.”
Mabel püüdis üksikasju välja uurida. „Siis tead sa rohkem kui mina,” sõnas ta. „Millal ta läheb?”
Järgnes veel üks paus, siis ütles Flappy: „Ehk räägid sina mulle, mida sina kuulnud oled, ja mina täidan lüngad.”
Mabel imetles Flappyt liiga palju, et märgata ettepanekus viga, ja kiirustas talle rääkima, mida John oli kohvikus kuulnud. Ta ootas innukalt Flappylt lisa, aga Flappy ei olnud eriti vastutulelik.
„Peame seda kuulma otseallikast,” kuulutas Flappy, pea mõtteist ringi käimas. Gracie oli kurikuulsalt salatsev, aga kui ta oli rääkinud oma plaanist Harry Prattile, ei kavatsenud ta seda saladuses hoida. Harry oli tuntud jutumees. „Ma korraldan täna improviseeritud suaree,” kuulutas Flappy impulsiivselt. „Kenneth on ära ja maja on minu päralt. Jah, kutsun naised kokku ja valmistame suurepärase õhtusöögi.”
„Mille auks see tuleb?” küsis Mabel innukalt, sest talle meeldisid sündmused ja Flappy suareed olid alati sündmused. Viimane oli olnud selleks, et tähistada rahasummat, mis neil oli õnnestunud koguda kiriku katuse parandamiseks, ja Flappy oli palganud Exeterist keelpillikvarteti just neile mängima. Aga praegu polnud piisavalt aega, et korraldada täna õhtul samal tasemel meelelahutust. Flappy vaikis hetke, kui tema mõtted tegid ruumi uuele ideele.
„Aga Gracie auks muidugi. Kui ta rääkis Harry Prattile, siis ta teab, et praeguseks on seda kuulnud juba terve linn. Me sööme pastat, joome prosecco’t ja parlare italiano …” Flappy ohkas rahulolevalt. „Jah, on tore parlare seda bella lingua’t. Lõppude lõpuks olen ma nii palju puhkusi veetnud Firenzes, Roomas ja La Costa Amalfitana’l, et italiano on mu teine olemus.”
Mabelit ei üllatanud sugugi, et Flappy räägib vabalt itaalia keelt. Ta lausus alati väga südamlikult „bonjour ” algkooli prantsuse keele õpetajale, kellele meeldisid Suure Mary koogid, ja juba sellest, kuidas
Flappy ütles „bonjour ”, sai Mabel aru, et ta räägib vabalt ka prantsuse keelt. Flappy anded on lõputud, mõtles Mabel imetlevalt.
„Ole armas ja kutsu daamid kokku, Mabel!” kamandas Flappy.
„Gracie kutsun ma ise.” Ta lõpetas kõne ja kiirustas läbi esiku raamatukokku, et leida itaalia keele sõnaraamat, nii et saaks õhtusöögilauas puistata mõned hästi valitud fraasid.
Gracie istus kamina juures tugitoolis, jõi teed ja vaatas igatsevalt lossi fotot, kui telefon helises. Ta kiskus mõtted Toscana maastikult eemale ja võttis toru. „Halloo!” ütles ta.
„Hea, et sa kodus oled,” ütles Flappy pealetükkivalt.
„Flappy!” hüüatas Gracie ja pani kruusi käest.
„No ma tean, et see on lühike etteteatamisaeg, aga sinu kohalolek täna õhtul Darnleys on nõutav.”
„Täna õhtul?” kordas Gracie. Ta lootis jääda pigem koju ja soojendada end pottsepatöökoja õndsas vaikuses mõttega kuumast Itaalia päikesest.
„Täna õhtul kell seitse kolmkümmend, kui täpne olla. Ma korraldan väikese mitteametliku koosolemise ja sina pead kohal olema.” Flappy hääles kõlas käskiv toon, mille Gracie kohe ära tundis. Toon, mis tähendas, et ta ei lepi ühegi vabandusega, mille Gracie võiks öelda, vältimaks sel niiskel ja udusel õhtul välja minekut. Pealegi teadis Flappy väga hästi, et Graciel pole mingit põhjust ära öelda – tal polnud midagi muud teha.
„Kui armas,” vastas Gracie nõrgal häälel, sest tema meelest polnud see kindlasti armas. Itaalia kutsus. Ta oligi juba seal. Aga täna õhtul on ta kindlalt paigas Devonis – tema pottsepatöö ja kavandamine peavad homseni ootama.
„Hästi,” ütles Flappy ja lisas rõõmsalt: „Ciao! ” Gracie kortsutas kulmu. Ta polnud kunagi kuulnud, et Flappy ütleks „Ciao”.
Flappy abikaasa Kenneth oli raha teeninud kiirtoidurestoranide ketiga, mis sai populaarseks 1970. aastatel. 1983. aastal müüs ta selle miljonite eest maha ja jäi kohe pensionile, ostis Badley Comptonisse suure maja ja ehitas golfiraja, mille eest Badley Comptoni inimesed olid ääretult tänulikud. Oli olnud Flappy mõte liita nende nimed abielludes kokku, aga mitte keegi Badley Comptonis seda ei teadnud. Nad teadsid ainult, et Scott-Boothid olid vana inglise perekond, kellel oli maja Algarves ja palju raha, et veeta puhkusi Kariibi merel, kuhu nad kutsusid igal aastal jõuludeks oma neli last ja kümme lapselast.
Darnley oli ilus valge halli kivikatusega maja, kus oli neliteist magamistuba, sisebassein ja väljas tenniseväljak. Aiad olid juunis kolm nädalat külastajatele avatud (siis võis Flappyt näha lillepeenarde vahel hõljumas, suur õlgkübar peas ja suvekleit seljas, käes aiakäärid, millega ta vahel naksas ära närtsinud roosi). Täna õhtul jõudis Karen, tüdruk, kes tuli süüa tegema, õigel ajal kaduda, et Flappy paneks põlle ette ja segaks Napoli kastet, enne kui ükski külaline õhtusöögile jõudis. Esimesena saabus Mabel Hitchens, kes pingutas alati, et enne kõiki teisi kohal olla. Ta oli oma väikese rohelise Golfiga toonud kaasa
Sally Hancocki ning mõlemad olid rohkem elevil kui kunagi varem ja helistasid kolm korda kannatamatult uksekella.
Flappy lasi nad sisse, ühes käes puulusikas, teises klaas prosecco’ga, ta nägi oma elevandiluuvärvi siidpluusis, laiades mustades pükstes ja pärlitega elegantne ning rahulik välja, õlgadeni ulatuvad blondid juuksed laitmatult värvitud ja föönisoengus. Kuuekümne kuue aastaselt oli ta ikka veel rabavalt ilus ja sellest teadlik. „ Buona sera,” ütles ta ja pani nende taga ukse kinni. „Tulge, te peate võtma natuke prosecco’t. Ma olen terve pärastlõuna köögis orjanud ja võtsin enne teie tulekut vabaduse kallata endale pisitilluke klaas.”
Naised järgnesid vibalikule Flappyle mööda mustavalgeruudulist põrandat ruumikasse kööki, mida soojendas suur AGA pliit ning täitsid isuäratavad praetud sibula ja küüslaugu lõhnad. Nii Mabel kui ka Sally olid ennast üles löönud, sest Flappy arusaam sõnast „mitteametlik” oli kurikuulus oma alahinnatuse poolest. Alati euroopalikult šikk ja pidevalt päevitunud Flappy kandis siidi ja kašmiiri ning palju kuldehteid isegi siis, kui tal polnud kavas kellegagi kohtuda. Ta põlgas teksakangast ja ei kandnud kunagi saapaid. Ta jälestas tenniseid isegi noorte jalas ning ta enda kingad olid elegantsed ja madala tagasi hoidliku kontsaga. Flappy väitis, et on vulgaarne oma jõukusega uhkustada (ja kritiseeris karmilt kuulsusi, kes seda tegid), aga tal õnnestus siiski teistele naistele teada anda, lastes mõnel üksikasjal vestlusse lipsata, et tema rõivad on kallid kunstnikutooted, mis on ostetud Net-a-Porterist ja talle koju kohale toodud, misjärel viipas ta maniküüritud sõrmedega ja lisas lõbusalt: „Ma ei hooli sellistest asjadest, aga teate, Kenneth eeldab seda.”
Kui naised kööki astusid, märkas Flappy Sally säravaid kuldseid tikk-kontsaga kingi ja turtsatas vaikselt. Kõik särav peale teemantide oli Flappy meelest tohutult vulgaarne. Aga sellest väikesest mässulisest teost kaugemale ei söandanud Sally minna. Flappy Scott-Boothi juures halba kirja sattuda oli kogemus, millega ükski naine ei tahtnud riskida.
Eileen Bagshott oli olnud nii rumal, et kutsus oma majas kokku koosoleku, ja veel hullem, juhatas seda – see oli avalik mäss, mis lõpetas
Gracie kiusatus 17 tema liikmelisuse Badley Comptoni Daamide Raamatuklubis ja ka kutsed Darnleysse. Eileen oli nüüd hale kuju, kes istus pühapäeviti kiriku tagareas varjus ja pidi lausa anuma pileteid raekojas toimuvatele kontsertidele. Seega lisaks tikk-kontsaga kingadele kandis Sally, kes oli kolmkümmend aastat kirjutanud häbitult viletsaid romantilisi romaane pseudonüümi Charity Chance all, burgundiapunaseid pükse (mis olid pisut pingul) ja roosat pluusi, punased juuksed oli ta enda meelest tõmmanud 1960. aastate mesitarusoengusse. Nahkpüksid ja sädelevad topid olid reserveeritud kodusteks õhtusöökideks pereringis. Erinevalt Sallyst oleks Mabel pigem surnud, kui lasknud Flappyl endast halvasti mõelda. Ta oli närviline ja traditsiooniline olevus, kes tahtis innukalt kõigile meeldida. Mabelil oli seljas lilleline pluus, mis oli kurgu alt kinnitatud võltsteemandist prossiga, jalas tumesinised püksid ja kuldpandlaga kingad väikeste jalalabade otsas – uhkeldavam versioon Flappyst, kuid välja kantud vähema vaistuga. Tema hallikaspruunid juuksed ulatusid õlgadeni ja olid liiga õhukesed, et kopeerida Flappy voogavat Kleopatra soengut. Kui polnuks prille, mis suurendasid Mabeli vesihalle silmi, millel oli rahutuks tegev komme otsa vahtida, oleks ta olnud täiesti tähelepandamatu. Nüüd vahtisid need Flappyt, kes oli nii palju vaeva näinud ja laua ilusasti ära katnud. Tõesti, mõtles Mabel, see on tähelepanuväärne, kuidas Flappy oli viimasel minutil korraldanud pidusöögi; hetkeks läks tal meelest, et Gracie läheb Itaaliasse, ja ta vaatas imetledes küünlaid, lilleseadeid ja tärgeldatud sinivalget Provence’i laudlina koos selle juurde sobivate salvrättidega. „Ma ei tea, kuidas sa seda teed,” pomises ta, tõstes Flappy, kes juba niigi poodiumil oli, veelgi suurematesse kõrgustesse.
„ Fa niente,” ütles Flappy, võttes vastu kiituse Kareni hea maitse ja raske töö eest ning olles väga rahul oma itaalia keelega, mis tundus tema võhiklikule kõrvale veatu. Ta ulatas neile kristallpokaalid prosecco’ga ja kiirustas siis esikusse ust avama. Mõni hetk hiljem tulid kööki Esther Hancock ja Madge Armitage, kes olid veetnud paar eelmist tundi raamatuklubi raamatut lugedes, juhuks kui Flappy peaks selle kohta midagi küsima, ise lõhkemas soovist Graciest rääkida.
Flappy oli kutsunud Gracie kohale pool tundi hiljem kui teised naised, et neil oleks aega arutada tema otsust minna Itaaliasse, enne kui ta ise saabub. Kui Flappy oli rahul, et naised olid näinud tema kokkamispõlle ja paari professionaalsena paistvat puulusikakeerutust tomatikastmes, riputas ta põlle ukse taha nagisse ja juhatas külalised võõrastetuppa, kus Karen oli teinud kaminasse tule ja süüdanud lõhnaküünlad. Neli naist olid veetnud Flappy kreemjat ja pruunikashalli värvi võõrastetoas palju õhtuid, ent ootasid siiski toolide juures, kuni ta palus neil istuda.
„Me peame rääkima Graciest,” ütles Flappy aeglaselt ja hea hääldusega ning teised naised kuulasid lugupidavalt. „Ma olen tema peale mõelnud sellest saadik, kui uudist kuulsin. Ma usun, et mina olin esimene. Otsustasin, et mure ei ole selles, et Gracie läheb üksi välismaale, kuigi ta pole kusagil üksi käinud nii kaua, kui mina teda tunnen, aga tõesti, tema sõpradena peame panema ta tema põgenemise suhtes ümber mõtlema. Mille eest ta põgeneb? Mis juhtus, et ta tahab teha nii drastilisi samme?” Flappy vaatas igale naisele otsa, kinnitades neile oma topaassiniste silmade pilgu ning paludes vaikselt, et nad mõtleksid hoolega ja ei vastaks kohe.
„Sa oled nii tark, Flappy. Põgenemine ei tulnud mulle kordagi pähe,” pahvatas Mabel, nautides prosecco maitset, aga püüdes mitte kõike korraga ära juua. „Ma oletasin, et ta tahab puhkusele minna.”
„Ei, ta pole kunagi tahtnud puhkusele minna. Ta põgeneb millegi eest,” jäi Flappy endale kindlaks. „Ja me peame välja uurima, mis see on.”
„Ta peab ikka väga tahtma põgeneda, kui ta kodust nii kaugele läheb,” ütles Esther, kellel oli sügav ja kriipiv mehehääl ning punetav parkunud nahk nagu inimesel, kes on suurema osa elust veetnud hobuse seljas.
„Ta võiks põgeneda Land’s Endi, aga Itaaliasse … See on väga kaugel.”
„Igavus?” pakkus Sally naeratusega, mis võinuks võita toetajaid, kui teised poleks Flappy pärast nii närvis olnud.
Flappy kallutas pea küljele ja vaatas Sallyt nagu õpetaja, kes pahandab midagi halba öelnud õpilasega. „Ainult sellepärast, et sina arvad, et elu
on veidi igav, ei pea veel ütlema, et see on igav, Sally,” väitis ta. „Gracie on sellise eluga rahul ja tal on väga hea meel, kui saab raamatu klubi heaks midagi teha. Pole midagi igavat selles, kui on tegemist, mina tean seda paremini kui keegi teine! Gracie pole naine, kes tahaks sukelduda seiklustesse ja seltskonda nii nagu meie.” Sally võttis lonksu prosecco’t ja märkas, et mitte keegi ei soovinud talle silma vaadata.
„Ei tea, mida ta tütar arvab,” ütles Mabel, teades, et Gracie tütre mainimine meeldiks Flappyle, kes tahtis tüdrukut kritiseerida, sest too ei pingutanud eriti ema pärast, samal ajal kui Flappy neli last ja kümme lapselast sehkendasid pidevalt tema ümber.
Endale kindlaks jäädes hingas Flappy puhevil sõõrmete kaudu sisse ja raputas tõsiselt pead. „Sel tüdrukul peaks enda pärast häbi olema. Ta pole rohkem kui kuus kuud ema vaatamas käinud. Kui mu mälu ei peta, ja tavaliselt ei peta, siis oli tema viimane külaskäik augustis. Ükskõik kui hõivatud ta Londonis on, ta peaks mõtlema oma vaesele mammale, kes on seal majas üksi, seltsiks ainult koerad. Ma tean, millist lohutust lapsed pakuvad. Ma ei kujuta ette, et mind ignoreeritaks nagu vaest Graciet. Ilma meieta pole tal mitte kedagi.”
„Võib-olla tahab ta lihtsalt Itaaliat näha,” arvas Madge õlgu kehitades. „Lõppude lõpuks pole ju midagi halba selles, kui keegi tahab minna Itaaliasse.”
Taas kallutas Flappy pea küljele ja naeratas kannatlikult Madge’ile, kelle boheemlaslikud rõivad ja hoolitsemata juuksed teenisid tema kaastunnet nagu alati. „Kullake, kui see oleks keegi teine, ei arutaks me seda, eks ole? Loomulikult pole midagi halba selles, kui keegi tahab minna Itaaliasse, või lihtsalt Itaaliasse minekus, ma olen seal mitu korda käinud ja see on paese incantevole, aga me räägime Graciest. Gracie ei saa ju üksi minna. Ta ei saa minna. Ta pole selleks võimeline. See oleks katastroof. Gracie …” Samal hetkel kõlas uksekell.
„Gracie!” ahhetas Madge, ja kui Flappy tõusis püsti, et minna ust avama, jälgis teda innukalt neli silmapaari.