On aasta 1860. Sitsiilia rannikul, Bourbonide dünastia viimase kantsi ukselävel, maabub Garibaldi juhtimisel vabariiklaste armee. Salina prints Fabrizio mõistab, et ajaloolise progressi võimsalt põristavaid trumme ei ole enam võimalik vaigistada. Kui printsi armastatud õepoeg Tancredi end nimme garibaldilaseks kuulutab, näib Sitsiilia aristokraatia loojak möödapääsmatu. Minevikunostalgia muudab olukorraga leppimise siiski raskeks ja uhke prints taandub vürstliku palee seinte vahele juurdlema, kas jääda uue ajastu koidikut passiivselt tunnistama või osutada viimast, olgugi lootusetut vastupanu.
„Gepard“ on ajatu lugu väärikuse ilust, saatuselöökide kiuste jalule jääjast, mõtlematute ja kärsitute üle muigajast, läbi pisarate naerjast. See on raamat Sitsiilia aristokraatide sümbolist – majesteetlikust, aga vanast gepardist, kelle asemele on noore ja salaliku hüäänina astumas kodanlus.
