Mahvalda ja maailma kõige pikem mees astuvad läbi 24
Õhulend Öösorri pardal ja öövaht Hubert 31
Salatiroheline tont Tupsu muutub läbipaistvaks 39
Tupsu on lapsehoidja ja Tubli-Anni ehitab torni 47
Väljasõit maale, kus Tupsu teeb inimestele rõõmu 52
Nädalavahetus juuni keskel 57
Frida Holmes, Lonni Watson ja haihtuvad kassid 60
Südametemurdja Maia 70
Frida mossitab ja leiab Supermehe blogi 74
Mahvalda tohterdab Jubejussi ja too saab uue hobi 77
Tubli-Anni osaleb maailma kangeima tüdruku valimistel 82
Ahjualused tegutsevad moedemonstratsioonil 86
Mäss tondiaias ja Tontide Kaitse Ühingu suurkogu 92
Kostja ja tätoveeritud lohemaod 98
Ema on öises vahetuses 102
Frida ja Lonni saavad paki 104
Ruuduliste mehikeste pada-vada 110
Seemnepakk Maalile ja Vurrile 116
Kõhurääkija ja Vurri taksosõit maale 122
Jubejussist ja maailma kõige pikemast mehest saavad partnerid 128
Proua rändfakiiritar ja tema abi 134
Tubli-Anni koristamismaraton 143
Suve ägedaim pidu 147
Kui ema koju tuli 157
SEE ON FRIDA
SEE ON LONNI
Frida ja Lonni elavad Sütiste tee kollaste rõdudega maja kõige ülemisel korrusel. Nende ema töötab haiglas ja isa välismaal. Nad on tihtipeale üksi kodus ja siis juhtub nendega ebatavalisi asju.
Veenduge ise.
L ASTERÖÖVEL ADOLFO, SUPERMEES JA KOSTJA
„Tähelepanu! Tähelepanu!“ teatas Frida raadiodiktori talitsetud häälega. „Täna hommikul pääses vangimajast põgenema lasteröövel Adolfo. Ta on eriti ohtlik, sest ta oskab end maskeerida.“ Frida mõtles viivukese ja jätkas: „Põhimõtteliselt ükskõik kelleks. Ta võib end maskeerida kenaks mutikeseks või rangeks koolidirektoriks. Vahel maskeerib ta end koguni väikelapseks ja vääksub vankris nagu päris titt.“
Lonni vaatas Fridat kahtlustavalt, aga Frida jäi enesele kindlaks, ainult niheles pisut ja lisas: „Lasteröövel Adolfot nähti viimati Mustamäel Sütiste teel, siis oli ta maskeeritud naaber Kostjaks.
Palume kõigil, kes Adolfot kuskil näevad, helistada meie raadiouudistesse ja politseisse ja hoiatada võimalikult paljusid tuttavaid.“
Lonni klimberdas klaveril kokkulepitud lühisignatuuri ja Frida lõpetas: „Sellega on uudistesaade lõppenud ja jätkame paha tuju muusikaga.“
Lonni tegi klaveril, mis suutis. Tuju langes nagu kivi katuselt. Plõnn-plõnn-plõnn, tegi Lonni. Põmm-põmm-põmm, peksis altnaaber Kostja harjavarrega vastu lage.
„Kas sa usud, et tegelikult kolgib seal Kostja asemel hoopis Adolfo?!“ hüüdis Frida üle üpris kurjakuulutavate helide.
„Jaaah!“ kisendas Lonni vastu. Ta vehkis muusika rütmis peaga ja pani silmad kinni nagu päris tõeline interpreet. Kui muusikapala lõppes, kargas Lonni klaveritoolilt maha ja kummardas just nii, nagu ta oli suurmeistreid tegemas näinud.
Jälle haaras Frida mikrofoni. „Kuulsite äsja Lonni Loorisaba improvisatsiooni lasteröövel Adolfo ja naabrimees Kostja ainetel. Meie ennelõunaprogramm jätkub uudistega.“
Lonni klimberdas jälle kokkulepitud lühisignatuuri. Frida jätkas: „Mitmelt väga usaldusväärselt helistajalt saadud info alusel saame teatada, et Adolfot on viimase kümne minuti jooksul nähtud
Nõmme turul, Lõuka tänaval ja Raekoja platsil. Tähelepanuväärne on, et iga kord kasutas Adolfo erinevat maskeeringut. Nõmmel kandis ta tumepunast naistemantlit ja hoidis käest kinni kuueaastasel poisil, kes astus ta kõrval väga vastumeelselt. Helistaja oletas, et tegu võis olla röövitud lapsega.“
Trrrrr-trrrr, plärises telefon.
„Nagu kuulete, on meie liinil ootamatu helistaja,“ teatas Frida ja küsis: „Nii, tere, kellega on meil au?“
„Khm, ei tea, kas nüüd just au – teate, mina olen nagu tagasihoidlik tegelane,“ vastas helistaja.
„Tagasihoidlik või mitte, mis teie nimi on?“ päris Frida kärsitult.
„No – Supermees,“ teatas helistaja.
„Hm – Supermees, see ei kõlagi teab mis tagasihoidlikult,“ ütles Frida.
„Jah, aga siiski on mu nimi just Supermees.“
„Ja mis te meile räägite, Supermees?“ küsis Frida.
„Mulle meeldis see hull klimberdamine või noh, see muusika, mis enne oli.“
„Kas te soovite pala kordamist?“ tahtis Frida teada.
„Ee,“ oli Supermees kimbatuses, „pole tarvis.“
„Aga mida te siis tahate?“ imestas Frida.
Pärast mõnesekundilist kohmetuspausi ütles Supermees üsna ujedalt: „Okei, ma tahtsin öelda, et ma lähen, noh, ja püüan selle Adolfo kinni, sest teate, lasteröövlite püüdmine ongi supermeeste töö.“
Kostis kolinat. Võib-olla olid need võitlushääled, aga võib-olla kukkus Supermees toolilt maha. Piip-tuut-piip, tegi telefon.
Frida teatas reipalt: „Loodame kõik, et Supermees ei lange Adolfo ohvriks. Hoiame talle pöialt. Nüüd aga muusika!“
Seegi kord oli Lonni lugu sünge, kuid see-eest väga vali. Sõrmed kopsisid klahvidel ja kui Lonnile inspiratsioon peale tuli, võttis ta abiks isegi triibulistes sokkides varbad.
„Kas sa piparmündikommi tahad?!“ hõikas Frida.
„Ei! Ma ei saa! Ma muretsen oma muusika ainsa austaja pärast!“ hüüdis Lonni vastu.
Alumisel korrusel kopsis Kostja (või oli see nüüd siiski lasteröövel Adolfo?) jälle harjavarrega lage.
„Kuule, äkki ta tahab trummariks saada?“ oletas Frida.
Just selsamal hetkel paisus kopsimine müdinaks. Keegi karjatas. Keegi hüüatas: „Kätte sain!“ Seejärel kandus võitlus trepikotta ning mõne äreva minuti pärast koputas keegi vastu Frida ja Lonni ust. Lonni suu vajus lahti, käed kukkusid klahvidelt sülle. Frida jooksis ukse juurde ja piilus uksesilmast koridori. Ukse taga seisis Supermees, liibuv kostüüm seljas, punane keep mööda põrandat lohisemas. Üle ta parema õla oli heidetud pesunööri sisse mässitud naabrionu Kostja – või oli see siiski pahategija Adolfo?
„Oo,“ ütles Frida.
„Ohoo,“ ütles Lonni, kui oli Frida uksesilma eest eemale tõuganud.
„Kas me laseme nad sisse?“ küsis Frida.
„Ainult sel tingimusel, kui nad vaikselt mu paha tuju muusika kontserti kuulavad,“ vastas Lonni.
Uks tehti lahti. Supermees kandis nööri sisse mässitud tegelase tuppa. Kontsert võis alata.
KOHVIKUSSE SAABUB
PEREKOND AHJUALUSED
Järgmisel päeval avasid Frida ja Lonni kohviku. Kohvikus oli kõik nii, nagu korralikus kohvikus olema peab.
„Friida! Lonni! Küpsised on valmis,“ karjus pagar.
Frida ja Lonni tormasid kööki ja tulid tagasi, kausid ahjusooje küpsiseid täis. Raadiost kostis leebet muusikat. Kohvilõhnad tiirutasid ümber laelampide ja erutasid kahte ei tea kust välja ilmunud kärbest. Kohvikuuks lõgises veidralt.
„Lõgiseb, justkui oleks tuuletõmbus,“ märkis Frida.
Lõk-lõk-lõk.
Ja siis kostsid veel mingid kerged mütsatused. Siis jälle lõgin.
Mütsatus. Siis vaikne kirumine ja jälle lõgin.
„Igal lõginal on kord lõpp,“ oli Lonni elutark.
Mõistagi oli tal õigus. Lõgin lõppes, kohvikuuks paiskus pärani ja sisse astus kaks hingeldavat ja kiiruga oma riideid – väga eriskummalisi riideid – kohendavat kuju. Frida ja Lonni imestuseks oli ühel peas laiaääreline kollaste pargiroosidega kaunistatud kübar ja seljas ilmatu laia seelikuosaga maani kleit. Ja teine – see kandis musta sabakuube ja sametise läikega torukübarat.
„Ooh!“ häälitses Lonni.
Sest nagu sellest maskiballiriietusest oleks veel vähe olnud, oli neil kahel ka hämmastavalt väheldane kasv.
„Suisa kääbused,“ mõtles Frida.
„Nagu nukud,“ mõtles Lonni.
Tillukesed külastajad sibasid otse üle põranda, kohvikutoolide ja laudade alt kummardumata läbi, ja peatusid leti ääres. Lonni ja Frida upitasid end kõhuli letile ja vahtisid alla kahe kübara poole.
„Ja mida niisikestele – niisukestele külalistele – või oot, miisikestele külalistele siis?“ pudistas Frida ja kummardus sügavamale üle letiääre, et paarikest paremini näha.
Daam säilitas kohatust vastuvõtust hoolimata väärikuse. „Viisteist moositäidisega sarvesaia, kakskümmend kaheksa küpsist, kolmkümmend rummikooki ...“ deklameeris ta, pea kuklas.
„Just! Kolmkümmend kaks rummikooki,“ parandas daamike kübara võbeledes ja jätkas: „Ja siis üks maasikapavlova, üks münditort, kaheksa tiramisu kooki ja neli juustukooki valge šokolaadi ja vaarikatega.“
Daam hingeldas. Härra ütles: „See on kõik.“
„Kõik?!“ hüüatas Frida.
„Kõik?!“ hüüatas Lonni.
„Aga on teil siis veel midagi?“ päris daam.
„Ee-ei,“ kogeles Frida.
„Kas pakime kottidesse või kõik karpidesse?“ küsis Lonni.
„Kõik lauale!“ teatasid daam ja härra kui ühest suust. „Lisaks palun kuus patja, kummalegi kolm – istumise alla, kui te mõistate,“ täiendas härra.
„Padjad,“ pobises Lonni ja juba tõttaski Frida kõrvaltoast välja, padjad kätele kuhjatud. Lonni upitas külastajad padjakuhilale istuma ja Frida kandis esimese koorma lauale.
„Juua!!“ röögatas tilluke härra, endal suu lämbumiseni pungil.
„Juua,“ kordas Lonni nagu kaja ja tõttas joogikannu järele.
Ümmargusele kohvikulauale tassiti vaagnaid kookide, saiade ja küpsistega ning kannusid tee ja kohviga, kuid enne veel, kui järgmise koormaga kohale jõuti, olid eelmised nõud tühjad ja puhtaks lakutud.
„Erakordne,“ ähkis Lonni.
„Hämmastav,“ hingeldas Frida.
„Püha Peetrus,“ imestas Lonni.
„Täitmatud,“ pobises Frida.
Ja siis ütles Lonni selle välja: „A h j u a l u s e d!“
Daam röhatas. Härra libistas end padjakuhila otsast maha ja ulatas daamile käe.
„Polnud väga vigagi,“ ütles daam Frida ja Lonni poole armulikku pilku heites.
„Just,“ oli ka härra rahul.
Frida ja Lonni vahtisid neid juhmi näoga.
„Kas te tuleksite ja avaksite meile nüüd ukse? Me ei ulatu lingini,“ märkis härra häbelikult naeratades.
Frida avas ukse.
„Me kohtume veel,“ viipas daam.
Ja siis olid nad läinud. Kohvikusse oli jäänud vaid üks söödav asi – näritud küpsis. Samal hetkel, kui Lonni seda õnnetut küpsist märkas, hakkas ukse tagant jälle lõginat kostma.
„Nad tahavad sellele järele tulla,“ ütles Lonni ja pistis küpsise kiirustades suhu.
Lõgin vaibus. Frida ja Lonni sulgesid kohviku teadmata ajaks.
SOOVIDE TÄITUMISE
PÄEV JA BUSSIBÄND
Frida ja Lonni istusid laulukaare ees kõige esimeses pingireas ja limpsisid jäätist.
„Lahe oleks, kui keegi meile nüüd esineks ka,“ ütles Frida.
„Jaah, oleks kohe päris kontsert,“ unistas ka Lonni.
„Koos õhupallidega,“ jätkas Frida.
„Ja värviliste lipukestega,“ lisas Lonni.
„Tegelikult oleks ka ilma lipukesteta täitsa lahe,“ arvas Frida.
Jäätis sai otsa. Keegi ei tulnud esinema. Frida ja Lonni lonkisid noruspäi peatusesse. Ootasid-ootasid, bussi polnud kusagil. Mõtlesid juba jala kõmpima hakata, kui kohale veeres roostes kollane buss. Veidras bussis polnud roheliste sõidukaartidega midagi peale hakata, posti küljes oli vaid vanaaegne piletikomposteerija. Seltskond bussis oli ka kuidagi eriskummaline, aga kõige ebaharilikum oli siiski bussijuht ise. Ta helkis ja sädeles ning hoidis käes deodorandipudelit meenutavat mikrofoni. Uksi see bussijuht Lonni ja Frida selja taga ei sulgenud ja kesklinna poole ei sõitnud, hõljus hoopis oma istmelt minema ja sättis end vahekäiku seisma.
„Ja nüüd on käes see maagiline hetk,“ alustas ta sugereeriva häälega. „Ma olen nii õnnelik ja tahan teie kõigiga oma õnne jagada. Tasuta kontsert! Nautige, mu kallid sõbrad!“
Bussiseltskond vilistas, kõik vehkisid kätega, trampisid jalgu ja plaksutasid. Frida ja Lonni heitsid ümberringi kahtlustavaid pilke. Teised karjusid: „Huu! Jee! Elagu bussikontserdid!“
Bussijuhi selja taha pressisid end pillimehed. Ka neid tervitas kisakoor. Ruumi oli väga vähe. Trummar ei mahtunudki salongi, tema puges juhikabiini, toetas selja vastu esiakent ja esitas efektse trummisoolo. Bussijuht hüüdis: „Suur tänu!“ Ta saatis lõugavate fännide poole õhusuudlusi ja alustas õrna ning kõrge häälega laulu:
Lauluväljaku mäe peal üks loru veerema pani kord toru. Veeres see toru. – Kuis julges? Laulukaare esise sulges.
Frida ja Lonni teadsid seda laulu. Kõik teadsid. See oli väga kuulus ja hea laul. Viimne kui üks fänn oli telefoni välja võtnud ja asunud esinemist filmima. Mõned klõpsisid fotosid. Paljud laulsid kaasa.
Kui salmiosa lõppes, astus bussijuhi kõrvale tätoveeringutega kaetud priske sell ja esitas räppmuusika moodi refrääni:
2× Ooh-ooh-ooh!
Lipe-lapergune kuu, helevalge koolnuluu.
Bussijuht heljutas oma õhulist seelikut, heitis sädelevat juuksepahmakat kord ette, kord taha ja keerles ümber sõitjatele mõeldud kinnihoidmisposti.
Siis oli jälle salmi kord:
Ernesaks silmitses toru, suust tuli tal nutujoru.
Valu näris kõikidel hinge, meel püsis hädaga virge.
Ja siis refrään:
2 × Ooh-ooh-ooh!
Lipe-lapergune kuu, helevalge koolnuluu.
Peideti silmad ja häbi
ei pääsenud laugudest läbi. Asi kestis hiiglama kaua, ei kaare alla keegi nüüd laula.
