Proloog Inimveri: • 44 protsenti hematokritti; • 55 protsenti plasmat; • ja sada protsenti sigadust, kui see punkteeritud veresoonest üle kogu ruumi laiali pritsib. Doktor, nagu ta ennast ise nimetas, kuigi polnud kunagi kraadi kaitsnud, tõmbas käeseljaga üle lauba. Sellega hõõrus ta teda tabanud pritsmed ainult laiali, mis võis olla küll vastik vaatepilt, aga vähemalt ei tilkunud see ollus talle nüüd enam silma. Nagu eelmisel aastal, kui ta oli pärast protseduuri prostituudiga kuus nädalat hirmu tundnud, et on nakatunud HIV-i, C-hepatiiti või muusse paska. Ta vihkas olukordi, kus asjad ei kulgenud plaanipäraselt. Kui tuimastusvahend oli valesti doseeritud. Või väljavalitud viimasel sekundil vastu hakkasid ja kanüüli käsivarrest välja tõmbasid. „Palun mitte ... ei-ei ...“ lalises tema kaitsealune. Doktor eelistas just seda nimetust. Väljavalitu oli liiga kõrgelennuline ja patsient kõlas kuidagi valesti, sest tõeliselt haige polnud peaaegu keegi neist. Ka see laual lebav tüüp oli terve nagu purikas, isegi kui temast võis praegu jääda mulje, nagu oleks ta ühendatud kõrgepingeliiniga. Mustanahaline kergejõustiklane pööritas silmi, ajas suust vahtu välja ja tõmbles seljakrampides, püüdes end samal ajal köidikutest vabastada. Ta oli sportlane, hästi treenitud ja kahekümne nelja aasta vanuselt oma võimekuse tipul. Kuid mis kasu on aastatepikkusest kõvast treeningust, kui narkootikum REISIJA 23
5