Felicia kadumine

1 William Wisting oli alati olnud seisukohal, et põllul tuleks teravilja kasvatada, mitte golfi mängida. Ta vahtis üle kunstliku maastiku ja üle selja jooksis külmavärin, kui mees mõtles, miks ta seal üldse viibib. Hommikune kaste oli imbunud läbi purjeriidest kingade ja sokid hakkasid märjaks minema. Õhk oli karge ja külm. Mere poolt lõunast tulnud tuul tõi kaasa vaid hallid pilved. Golfiväljakule oli ta sunnitud tulema juba neljandat korda ja iga kord tabas teda mõistmine, kui vaikne, rahulik ja maaliline siin tegelikult on. Ta oli hakanud mõistma selle spordiala võlu ja jõudnud järeldusele, et kadestab neid, kel on aega nõndamoodi vaba aega veeta. „See on täiesti arusaamatu,“ piiksatati tema selja taga. „Uskumatu.“ „Aga ma ei ole kindel, kas see on politsei asi,“ ütles Wisting, vaadates Finn Haberit, kes kaamera ja visandiplokiga ringi sebis. Vana kriminalist raputas pead iga kord, kui mõõdulinti nihutas. „Keegi ju peab välja mõtlema, mis juhtus, eks ole?“ vaidles vastu sale mees, kes oli end tutvustanud golfiväljaku hooldajana. Wisting oli sellest ametinimetusest nii segadusesse sattunud, et mehe nimi talle meelde ei jäänud. „See on müsteerium,“ lisas golfiväljaku hooldaja.