PROLOOG
T
äpselt nädala pärast puuakse mind üles. Ma lähen võlla sõprade, perekonna, aga eelkõige armastuse nimel. See mõte pakub ootamatult nappi lohutust, kui ma kujutlen, kuidas silmus kaela ümber koomale tõmbub, kuidas jalad kindlat pinda otsides tõmblevad … Nagu tantsiksin õhus. Täna hommikul ei teadnud ma veel midagi. Täna hommikul olin Comic-Conil, tõmbasin kopsud hot dog’ide, higi ja lõhnaõli hõngu täis, nautisin kirevaid kostüüme, kaamerate sähvimist, basstrumme ja viiuleid. Ja alles eelmisel päeval olin koolis, muretsesin mingi tobeda inglise keele esitluse pärast ja soovisin, et elaksin hoopis teises maailmas. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest vahel osutub reaalsus tõeliselt nõmedaks.