13.
Ykä auks tuleb öelda, et ta ei teinud mu sabas köögi poole triblades mu korteri seisukorra kohta ainsatki märkust. Võib-olla harjud eradetektiivina igasuguseid asju nägema.
Ta võttis nokamütsi peast ja istus laua äärde.
„Selle nõksu nimi on „sõber ukse taga“. Krahmasin vesti ja mütsi ja selle kole raske kasti kaasa. Inimesed on abivalmid. Ma ei pidanudki välisukse ees kaua passima, kui keegi su naaber selle mulle lahti tegi. Küllap tunneb sind hästi, rääkis, et käisid Kanaari saartel.
„Ma vist tean, keda sa silmas pead,“ ütlesin. „Kas kohvi läheks?“
„Alati,“ vastas Ykä.
Võtsin nõuderiiulilt kolliga kruusi, mille Tomi-Pekka oli mulle kunagi vennaarmust kinkinud, ja haarasin kohvikannu.
„Sa oled patuteed käinud.“
Süda lõi vahelöögi. Osa kohvist läigatas üle kruusiserva.
„Mis mõttes?“ küsisin. Kummutasin kannupõhja kaalutletud ja vankumatute liigutustega kruusi, see kunst oli mul lennureisijate terava pilgu all veedetud aastatest seljaajus.
„Minu mäletamist mööda leppisime kokku, et konsulteerid esmalt minuga,“ jätkas Ykä marruajava rahuga.
„Sul oleks võinud täbarasti minna, nagu äsja ukselgi. Sul on kiiremas korras vaja paari õppetundi detektiivitöö põhialustest. Aga pöördume selle juurde tagasi, kui kohv on joodud, räägi kõigepealt, mida sa teada said.“
„Oled sa ikka kindel, et ma eile õhtul Rantatiel olin?“ pistsin vastu.
„Olen,“ vastas Ykä. „Sa tunnistasid seda niimoodi öeldes ise. Säärane sõnavääratuste jälgimine kuulub detektiivitöö põhivõtete hulka.“
„Ah et salapolitseinikukooli õppetund hakkas juba pihta või.“
„Su autot pole hoovis. Eile ka ei olnud, kui kontrollima tulin.“
„Kontrollima tulid,“ kordasin.
„Sõitsin õhtul ka Rantatielt läbi. Eks see auto sul sinna kükitama jäi, kui sa taksoga lahkusid.“
Tõmbasin hommikumantli vöö pingule.
„Kusagil põõsas passisid või?“
„Autos istusin. Sellise ilmaga ikka mõnusam. Halosenniemi parklast on seda naabermaja üllatavalt hästi näha.“
Irvitas, sunnik. Vanamehetõbras oli oma autost meie sohvasessiooni nagu mingit burleskietendust mõnuga pealt vahtinud. Õnneks jäi vaatemäng põgusaks, isegi riideid võeti ainult moepärast vähemaks.
Istusin siis samuti laua taha. Rääkisin alustuseks Ykäle oma meelerahu häirinud, kaardid uuesti segi löönud vestluskatkest, mida olin lahkudes pealt kuulnud, ning seejärel visandasin õhtu varasemad pöördepunktid. Mainisin seoseid, mis olid ilmnenud lennul viibinud inimeste vahel, ning lugesin ette terve rea mind painavaid küsimusi, mis see õhtu oli äratanud. Ykä kuulas tähelepanelikult ja esitas paar-kolm täiendavat küsimust. Seejärel nõjatus ta vastu seljatuge.
„Juurelgem veidi.“
Ta pani käed kõhul vaheliti ja pööras pilgu aknast välja. Pöidlad keerlesid.
„Mida me teeme?“ utsitasin teda takka. „Lepingut pole, ma ei saanud seda eile jutuks võetud, ja enam pole mul tunnetki, et Patrik võiks olla isik, kellele praegu eradetektiivi palkamist välja pakkuda. Kas me helistame nüüd jälle sellele sinu nõksusemule, sellele ... Senja midagi?“
„Suoahde. Veel mitte,“ ütles Ykä. Ja muigas. „Võtan käsile. Pro bono, üksainus kord.“
„Super!“ rõõmustasin. „Aitäh.“
„Kanname koolituse arvele. Tutvumispakkumisena.“
Ta pani mütsi pähe.
„Aitäh kohvi eest. Löö end üles, siis lähme.“
„Meie või? Kuhu?“
„Toome su auto ära.“
Pärast kakskümmend aastat kestnud stjuardessikarjääri oli kiirstart mulle niiöelda pärisosaks saanud. Ei kulunud kümmet minutitki, kui naasin kööki tipp-topp vormis: teksad jalas ja kampsun seljas, juuksed kammitud ja hobusesabas, hambad pestud ja isegi kerge meik näos.
Võtsin oma telefoni.
„Helistan Patrikule. Lubasin teatada, kui tulema hakkan.“
„Ot-ot,“ häälitses Ykä. „Mõtle veel. Mõnikord võib üllatusvisiit kõige viljakam olla.“
Millest selline kahemõtteline ilme, jõudsin imestada, kui Ykä juba jätkas:
„Kui tohib muuseas küsida. Kas Tuuliat sai ka tuuseldatud?“
Mul kulus üksjagu aega, enne kui ma isegi oma kõrvu uskusin.
„Kuidas palun?“ ütlesin oma jäiseima häälega.
„Kena mees see Patrik,“ jätkas vanamees häirimatult. „Seda va krabisevat jagub kah. See pole muidugi minu asi, lihtsalt oleks tore teada, millise Mata Hari ma olen oma firmasse soetanud.“
„Ei ole jah sinu asi!“
Olen haruharva agressiivne, kuid see, kuidas Yrjö Rahkonen pärast seda, kui ta oli minu koju tunginud, minu kohvi joonud, ära kuulanud kõik, mis ma talle rääkisin, isegi söandas mu eraelu üksikasjadest kinni hakata, tekitas tahtmise ta oma köögist ja kodust välja ja sama soojaga trepist alla lüüa.
„Natuke katsetasin,“ irvitas Ykä. „Hea, et vastu hakkad. Mulle meeldib, kui naises kuraasi on. Eks mõnel kipub seda muidugi ülemäära olema. Ma räägin praegu oma prouast.“
Krigistasin hambaid, kuid Ykä ei teinud seda märkamagi. Ta järgnes mulle esikusse ning kummardus oma pappkasti võtma. „Jäta sinna,“ urisesin. „Varsti hakkan kolima, kulub ära.“
Ykä ajas selja sirgu.
„Kui kolid, keela isikuandmete avaldamine ära. Sellest, et telefoninumber ja aadress on salastatud, detektiivitöös ei piisa. Ja auto registrinumber salasta kah ära. See on siin töös möödapääsmatu.“
Ta kopsas kinganinaga kasti.
„Et su ukse taha ohtlikumaid tegelasi teed ei leiaks kui säärane kohatuid asju päriv tüüp.“
koda istmeid kattis koerakarvadest glasuur, nagu olin väikest viisi arvanudki.
„Eraviisilises juurdluses on küsimus alati põhimõtteliselt ühes asjas. Tõe väljaselgitamises. Iga tellimuse puhul tuleb detektiivil mõttes läbi võtta järgmised küsimused: kes, mis, kuidas, millal. Ja ennekõike miks. Mis on olnud kellegi motiiv uuritava teo toimepanekuks. On oluline, et alginfo peab olema õige ja piisav.“
Ykä suu jahvatas kogu autosõidu vältel. Ma ei suutnud seda õppetundi hinnata. Olin endiselt vihane. Mata Hari. Kas sai tuuseldatud. Kui keegi siin õpetust vajab, siis see mees ise. Käitumisõpetust! Ja need tema koleda häälega krantsid kah.
Kui me sündmuste tulipunktile lähenesime, pidas Ykä auto bussipeatuses kinni.
„Ma jätan su siia ja pargin kaugemale. Kell on praegu neliteist null viis. Kui sa veerand tunni jooksul tagasi pole, anna endast teada. Vastasel juhul tulen vaatama, on sul kõik korras.“
„On ikka vaja või?“
„Parem karta kui kahetseda. Kui tegu on raske isikuvastase kuriteoga, nagu sa kahtlustad, ei ole su poiss-sõber mitte meie võimalik klient, vaid peamine kahtlusalune.“
Ma ei teinud vihjest poiss-sõbrale sedapuhku välja.
Lause ülejäänud sisu jäi kuhugi kõhusoppi painama.
Kui seda niimoodi, välja öelduna kuulda, kõlas see võikalt.
Möödusin kärmel sammul eravalduse sildist. Mu auto ootas järeletulemist luksmaja seina ääres endast kaks korda suurema linnamaasturi nagu mingi tanki varjus. Minu väike Honda. Vana mudel. Porine. Mitmest kohast mõlkida saanud.
Eile olin ärevuses olnud kahe asja pärast. Kuidas ma saaksin leinamajas reklaamida eradetektiivi teenust ning kuidas ma kohtun Patriku uhke ja tänu wellness-eluviisile õitseva sisuturundust tegeva abikaasaga. Nüüd, pühapäeva pärastlõuna kahvatueredas valguses, painas mind hoopis teise kaliibri küsimus.
Kas Patrik Salkovaara, seesama mees, kes oli alles hetk tagasi mu hotellitoa linade vahel mütanud, on toime pannud vereteo?
Aeglustasin sammu, kergitasin veidi käekotti ning tõstsin kindluse mõttes käe suu ette varjuks.
„Kuuled või?“
„Hästi on kuulda.“
Olime lõpuks kokku leppinud, et hoian telefoni käekotis lahti. Võimalikus hädaolukorras võib Ykä õue sõita ja jõuab mulle kähku appi.
Läksin välisukse juurde, haarasin metall-lõvi suus rippuvast aasast ja koputasin. Ajasin kaela pikaks ja lõdvestasin õlad. Võtsin sisse stabiilse, kuid loomuliku seismisasendi, alakõht toetatud. Väike turbulents seda tüdrukut küll kõikuma ega tuikuma ei pane. Oma professionaalsete ja mitte päris professionaalsete naeratuste kataloogist sättisin näole versiooni „siiralt osavõtlik, kuid enam mitte su isiklikuks pruukimiseks, kullake“.
16.
Hoovis ootas minu autot sedapuhku kaks sõidukit. Üks mehelik mürakas, teine sale, elegantne ja läbi ja lõhki naiselik.
Õudne hakkas. Pidin jälle Amorellaga kohtuma.
Patriku-poolne vastuvõtt polnud üldse nii südamlik kui viimati. Mees seisis uksel, jalad harkis, ja mõõtis mind pilguga pealaest jalataldadeni.
„Käisid siin omapäi ringi nuuskimas.“
„Käisin ainult autot ära toomas,“ ütlesin. „Nagu jutt oli.“
„Sa pidid helistama ja ütlema, millal sa tuled.“
„Jaa, sorri. See juhtus lihtsalt jube äkki. Üks tuttav viskas mind ära.“
„Amorella ütles, et sa tulid ranna poolt.“
„Käisin sind hõikamas,“ ütlesin. „Mõtlesin, et äkki oled seal. Kuna sa uksele ei tulnud, siis ...“
„Turvakaamera näitas veel midagi peale hõikamise.“
Ma ei osanud enam midagi öelda. Muidugi on sellise kaliibri kinnistul turvameetmed viimase vindi peal. Kahtlemata oli videole jäänud ka see, kuidas ma nagu mingi härjapõlvlane lukustatud rannamaja akendest sisse kiikasin.
„Kodurahu rikkumise eest võib kenakese trahvi saada,“ jätkas Patrik. „Tahad, et ma sellest politseisse teataksin?“
„Pole vaja,“ ütlesin juba päris ehmunult. „Palun vabandust. Ma poleks pidanud. Olin liiga uudishimulik, see on mu suurim pahe.“
„Ära üritagi. Andeks palumisest ei aita.“
Mees kummardus minu poole ja tasandas häält: „Võime mõnes muus kompensatsioonis kokku leppida.“
Kangestusin. Patriku suu oli mu näole nii lähedal, et tundsin tema hingeõhus jälle tugevat kange alkoholi pahvakat.
Järgmisel hetkel pahvatas ta mürinal naerma.
„Kui sa oma nägu näeksid!“
Naeratasin kangelt, kui ta eest ära tuli ja mind endast mööda sisse lasi. Kuigi pean end huumorimeelega inimeseks, kulus sellest äsjasest ülesaamiseks jupp aega.
Mulle anti samad sisejalanõud mis viimati. Tatsasin oma kohevate sussidega juba tuttavaks saanud lebolasse.
Amorellat ei paistnud kuskil.
„Midagi juua?“ päris Patrik, demonstreerides mulle köögisaarel oodanud konjakipudelit nagu sommeljee maja parimat veini.
„Sedapuhku – tänan, ei,“ ütlesin.
Patrik kibrutas halvustavalt huuli, kuid pani pudeli lauale tagasi. Ärgitas mind siis jälle oma mustale nahkdiivanile.
Sedapuhku olin ettevaatlik. Jätsin tubli turvadistantsi ja asetasin meie vahele käekoti. Heitsin silmanurgast pilgu konjakiklaasi poole, mis oli jäänud diivanilauale oma mekutajat ootama. Peremehe hingeõhuaurude järgi otsustades ei olnud see täna vist esimene klaasitäis. Ah et selline pühapäev siis, mõtlesin.
„Kas sa olid kusagil ära, kui ma käisin?“ küsisin.
„Kus see inimene iga päev ikka on. Tööl muidugi. Tavaline ettevõtja elu.“
„Aga su auto oli siin.“
„Takso viib, sekso toob. Või mispidi see käiski ... Ütle ise,“ lausus Patrik ja nõjatus lähemale.
„Su naine,“ ütlesin. „Kas ta on ülemisel korrusel?“
„Miks sa küsid?“
„Mul vist oleks põhjust temaga kohtuda ja seletada.“
„Amorella pidas sind saladusi nuuskivaks ajakirjanikuks. Kes kirjutab paljastusartiklit.“
„Mis puudutab Einit?“
„Teda ennast. Muidugi mõista.“ Patrik kergitas klaasi. „Ära karda. Sedapuhku ei tule meid keegi segama.“
Ma ei saanud selle mehe näoilmest sotti. Võib-olla oli ta oma naisega tülitsenud ja too mossitas nüüd ülakorruse magamistoas, ühes paljudest. Või mõnes muus selle hiiglasliku hoone sopis. Või vedeles kinni seotuna, tropp suus, rüütel Sinihabeme lossi keldriruumis. Vali õige variant.
„Amorella läks minema,“ ütles Patrik ja rüüpas minult pilku pööramata klaasist.
„Aa,“ ütlesin ettevaatlikult. „Tema auto on seal õues.“
„Minu auto,“ kähvas Patrik. „Mõlemad on minu autod.“
Rohkem ma midagi ei küsinud. Polnud vajagi.
„Amorella tahab lahku minna,“ põrutas mees.
„Tunnen kaasa,“ ütlesin.
Patrik ainult mühatas selle peale midagi. Ta kummutas klaasi üheainsa lonksuga kurgust alla, tõusis siis ning läks ja valas endale uue, vägeva portsu.
Päris kena tempo pühapäeva pärastlõuna ajaviiteks, mõtlesin.
„Kuule, seda, et,“ alustasin. „Ega sa ju oma naisele Londonist ei rääkinud? Ma pean silmas ... minust.“
Patrik toetus vastu köögilauda. Konjak lainetas klaasis, mida ta peos keerutas. Mees sulges silmad ja nuhutas oma jooki jupp aega.
