1
„T
a oli alati üks rõõmus väike poiss.“ Bradley ema vaatas Cassiele silma, kuid naise pupillid olid suured ja pilk sihitu, oma mõttes viibis ta miilide
kaugusel. „Esimeses klassis kutsuti teda päikesekiireks,“ jätkas ema. Ootamatu naeratus muutis ta pisaratest ähmastunud näojooned taas teravaks. Cassiet haaras palav lootus, et proua Appleton jääb oma poega mäletama viie- või kuueaastasena, kolmerattalise sadulas ja naervana – ükskõik kuidas, ainult mitte sellisena, nagu igaveseks mällu salvestunud kujutis 15-aastasest Bradleyst lamamas voodil, pooleldi rippu pea kohal oleva seinalambi konksu küljes, sülearvuti juhe kõvasti ümber kaela. Kaks naist istusid morgis hüvastijätutoas, nii lähestikku, et nende põlved puutusid kokku. „Ma lihtsalt ei saa sellest aru.“ Kim Appleton pilgutas silmi, maandudes tagasi reaalsusesse. „Ta ei 7