Juutide väljarännuliikumise aktivist, Iisraeli poliitik ja ühiskonnategelane Natan Sharansky kirjeldab oma mälestusteraamatus „Ei karda ma kurja“ Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangilaagrites valitsevaid orwellilikke tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate ’alijá’st ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Tõed, mille mõistmiseni jõudis Sharansky vangistuses, on päevakohased senikaua, kuni on valitsejaid, kes oma rahvast rõhuvad. Ent jõuetuil on relvi, millega võimsaile vastu hakata: vankumatu vaprus, tüdimatu huumorimeel, külluslik kujutlusvõime ja veendumus, et „... mitte miski, mida nad minuga teevad, ei saa mind alandada ... Alandada võin end vaid ise ...“
Raamat on kirjutatud kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked. Autor ütleb oma eessõnas, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ja kirjutada neist, kelle oli vangilaagrisse maha jätnud, ning jagada kogemusi nendega, kes võivad sinna veel sat
