4.
Võõras omal maal
N
üüd, esimesel koolipäeval, ei pidanud Robert enam nuputama, kuhu minna, sest klassijuhataja oli kõik ette mõelnud ja talle suuna kätte andnud. Sellest hoolimata sattus poiss kohe hommikul raskustesse. Robert oli oma jope just kappi riputanud ja hakkas edasi trepi poole astuma, kui lüheldane halliseguste juustega ümmargune naine justkui õhust välja ilmus. „Kus sa lähed? Välisjalanõudega? Kas kombeid üldse ei ole?“ tulistas ta poisi suunas terve rea küsimusi. Robert vaatas oma saapaid. Ta ju oli need puhtaks pühkinud. Naise kulm tõmbus veelgi rohkem kipra, kui Robert kohe ei vastanud: „Sa oled see välismaa poiss, jah? Eesti keelt oskad või?“ „Ikka oskan.“ „Kus su vahetusjalanõud on?“ „Vahetusjalanõud?“ küsis Robert ehtsa segadusega, ent siis hakkas midagi justkui koitma. Midagi meenuma. Vahetusjalanõud. Õigus. Ta oli arvanud, et see komme jäi algklassidesse, ent tundus, et nii see pole. Ja tõsi, ringi vaadates nägi ta, kuidas teisedki panid joped ära, vahetasid jalanõud ja jätkasid alles siis oma teed. „Mis sa arvad, et ma viitsin siin sinu järel kasida? Porised jalajäljed ja kogu muu mustus? Natukenegi viisakust võiks ju olla!“ täristas naine, kelle Robert eeldas olevat kooli koristaja, aina edasi. 29