Inimhallitusjuust
Kõige odavamad lotopiletid „Ükskord sa võidad niikuinii!“ maksid euro tükk; nendega ei saanud küll üle viie tuhande võita, kuid Bruno ei teadnud seda. Ta ostis Selveri väljapääsu juures olevast letist ühe ja kraapis, ent pilet oli tühi.
„No jah,“ sosistas mees ja ohkas. „Peab veel töötama, eks järgmine kord annate ära.“
Bruno oli pikemat kasvu mees, habemesse kasvanud, vaene ja nukrameelne. Mehe längus kehahoiak ja sissevarisenud õlad jätsid mulje, et õhusammas rõhub teda rängemalt kui teisi, ta samm oli aeglane ja hingamine raske, liigutustest puudus kindlus. Kuigi pealtnäha viibis mees tavaliste inimeste seas, hõljus tema vaim süsteemist väljakukkunutele omaselt paigas, kus aeg venis vaiksemalt kui mujal, ja raha, kui seda üldse leidus, seisis paigal. Ebaühtlane hall karv näol kaitses teda ümbritseva maailma eest nagu keevitaja mask, odavad kulunud riided kõnelesid ebaõnnest ja piiratud valikutest.
Leti juurest ära pöördudes märkas Bruno enda kõrval
seismas kena umbes kolmekümne viie aastast naisterahvast. Ta ühmas midagi ja tahtis lahkuda, kuid naine kõnetas teda.
„Vabandage, et ma korraks segan,“ ütles naine tõsiselt. „Ma näen teid ikka siin leti ees piletit ostmas: ma ei teagi, miks, aga mulle tundub, et te olete natuke õnnetu või puntras. Kas võib nii olla?“
„Mis asja?“ küsis Bruno karuselt, püüdes naisele mitte otsa vaadata. Ta ei mõistnud, miks habemest keevitusmask oma tööd ei tee ja inimesi eemal ei hoia. „Mis on?“
„Oh teid, mehi, alati nii kinnised, nii endassetõmbunud,“ ütles naine, pani käe korraks Bruno õlale ja vaatas südamlikult otsa. Bruno võpatas, sest ükski naisterahvas polnud teda aastaid puudutanud. Alles nüüd märkas mees teise osavõtlikke halle silmi, värvimata kitsaid huuli ja kergelt lokkis helepruune juukseid, samuti tagasihoidliku kleidi rinda kinnitatud valget sildikest „Muremurdja. Meeste abiliin“. Bruno jäi paigale naise silmade pärast, pilgu pärast, mis oli emalik ja natuke kurb, tekitades mehes tunde, nagu oleks tema sisemuse jääpankade vahele visatud soojaveekott.
„Ma näen, et te vajate abi: kas mul on õigus?“ küsis naine. „Ehk saaksime koos teie murele lahenduse leida?“
„Ma ei saa aru,“ pomises Bruno ebamugavust tundes. Ta ei tahtnud, et naine ära läheks, kuid tundis oma välimuse pärast piinlikkust. „Ma ei tea. Võib-olla.“
„Vaadake,“ ütles naine ja osutas näpuga oma rinnas olevale sildile, „ma olen haigekassa poolt rahastatava „Meeste abiliini“ töötaja ja me kasutame kastist-väljas-meetodit. Eesti meeste probleemiks on endassetõmbumine, millest saab alguse suur osa tervisemuredest. Te ei räägi, ei küsi
JUHAN VOOLAID
abi, lihtsalt vajute eemale ja kannatate: kas pole mitte nii? Just seetõttu tuleb „Meeste abiliin“ ise hädasolijate juurde; kui soovite, istume siinsamas maha ja räägime.“ Naine viitas käega kõrval oleva Peetri Pizza laudade poole. „Soe pitsa ja külm õlu, kuidas see sobiks? Arve maksab „Meeste abiliin“, see on teenuse osa.“
Bruno vaatas piki ostukeskuse koridori kahele poole ja naeratas kohmetult.
„Ma ei tea,“ ütles ta tasa, ise mõeldes, et asi on natuke liiga ilus, et tõsi olla. Et tema vastu selline naisterahvas huvi tundis, tegi kohmetuks, samuti kõlas pitsa ja õlle väljategemine sotsiaalabi kohta kuidagi liiga suurejooneliselt. Samas, ütles mees endale, võib-olla ongi maailm omadega sinnamaale jõudnud, kust mina tean. Märgates, et hoiab võiduta lotopiletit endiselt käes, murdis Bruno selle neljaks ja kukutas prügikasti.
„Tulge-tulge,“ julgustas naine, puudutades õrnalt mehe küünarnukki. „Alkoholi ülesanne on ajutiselt inimese rahulolu suurendada või piina vähendada: kumba soovite, seda teeme.“
Nad istusid rohelistele plasttoolidele ja naine võttis laualt menüü. Kõik see jättis Brunole ebareaalse mulje, ta viibis justkui unenäos ja tema ees istuv naine oli ingel. Kühmus mees pani käed sülle ja jälgis naist liikumatult. Aga mida on mul karta või kaotada, küsis ta endalt. Ma olen töötu, ma olen üksik, mul ei ole midagi. Äkki saangi siit mingit abi.
„Kas Francescana sobib?“ küsis naine asjalikult ja vaatas üles. „Ja Alexandri õlu?“
„Miks mitte,“ vastas mees. „Aga raha mul ei ole.“
„Ärge üldse muretsege, „Meeste abiliin“ maksab.“
Naine tõusis ja käis leti juures tellimust esitamas, asetades tagasi jõudes Bruno ette kõrge õlleklaasi. Endale oli ta väikese joogi võtnud.
„Ma käin siin keskuses päris tihti,“ alustas naine end toolile sättides, tõstis jala üle põlve ja vaatas ringi. „Näete, sealt ostan lastele apelsini.“ Ta osutas näpuga seina ääres olevale puuviljaletile, mille taga passis tõmmu mees, käed rinnal.
Naine rääkis sundimatult, nagu oleks ta Bruno vana tuttav.
Ta rääkis palju, igapäevastest asjadest, tegi nalja, ise aeg-ajalt
Brunole pilke heites, et teada saada, kuidas jutt mõjub. Mees rüüpas kuulates jahedat jooki, vajus laua kohale, uurides õlle sees ülespoole kihutavaid mullikesi ja oodates, millal small talk lõpeb ning naine asjani jõuab. Ettekandja tõi neile latakal sinisel taldrikul kaheksaks lõigatud pitsa, naine võttis ühe tüki ja noogutas Brunole, et too sama teeks. Nad sõid minutikese vaikides: pitsa oli hea, sinki ja juustu oli piisavalt. Olles suu tühjaks söönud, mees avanes.
„Jah,“ ütles ta kähedalt ning võttis hea lonksu jooki, et varjata silmade niiskeks muutumist. „Te enne küsisite, et kas mul on probleem. Muidugi on. Mul ainult probleemid ongi. Ma olen töötu ja mul pole raha: kogu toetus läheb üüri ja toidu peale ära, aga kõht on ikka tühi. Mul pole elukaaslast, pole sõpru, pole põhimõtteliselt mitte midagi. Tervis on enam-vähem korras, aga elu on sügavalt pees: aeg-ajalt jääb mulje, et ma istun kaelani haiseva musta muda sees, kust välja ronida on võimatu.“
„Mul on seda väga kurb kuulda,“ ütles naine ning asetas oma puhta roosade küüntega käe Bruno pragunenud naha
ja mustade küünealustega kämblale. Mees jõnksatas, kuid ei tõmmanud kätt ära. Pärast seda puudutust, mõtles ta, ise tundes, kuidas pisarad silmi täidavad, võin ma rahulikult surra, sest mu elus oli ka midagi ilusat.
„Te olete sügavalt ummikusse jooksnud,“ ütles naine tasa. „Kas te olete enda olukorra parandamiseks midagi ette võtnud?“
„Eks ikka,“ vastas mees ja lonksas puudutusest vaba käega õlut, nii et vuntsid vahuseks said. „Eks ma ikka käin tööbüroos ja vestlustel, aga haridust mitte nõudvatele töökohtadele on jõhkralt tahtjaid. Nüüd on mul töölemineku ees veel hirm ka tekkinud,“ lisas ta vaiksemalt ja pühkis varrukaga suud ning vaatas üht mööduvat meesterahvast altkulmu, justkui oleks too üks neist tööandjatest, keda ta pelgas. „Ma nagu ei julgegi enam kellegagi vestelda, ma kardan, et ei saa isegi enam kastide ühest kohast teise tõstmisega hakkama.“
„Ma mõistan teid täielikult,“ ütles naine ja võttis käe ära. „Te olete heitunu.“
„Võib-olla küll,“ ohkas mees, hoides kätt endiselt laual, juhuks, kui naine tahab sellest uuesti kinni võtta. „Aga ma loen teatmeteoseid ja arendan keha! Ma teen iga päev kõva füüsilist trenni, mis siis, et süüa vähe on. Nii palju, kui suudan, nii palju teen: mune jõuan osta ja munad annavad lihaste kasvuks valku.“ Bruno tõstis enda ette teise tüki pitsat ja rüüpas õlut; nainegi lonksas jooki ja võttis aeg-ajalt mõne väikese ampsu.
„Mis eesmärgiga te end täiendate ja treenite?“ küsis naine. Bruno vaatas ringi, enne kui vastas.
„Lihtsalt öeldes selleks,“ sosistas ta, „et lotoga võita. Ma
tean, et see kõlab imelikult.“
„Teete füüsilist trenni, et lotoga võita?“
„Nojah, ja loen entsüklopeediat. Iga inimene tahab tulemust teha, ja on ju teada, et just töö viib selleni. Ma teen seda, mida suudan ja oskan.“
„See, mis te räägite, on väga huvitav,“ ütles naine ja keeras pea veidi viltu.
Ilus, mõtles teda silmitsev mees, tundes peas kerget õllesuminat. See naine on pagana ilus. Kui ma nii neetult vaene ja räpane ei oleks, siis ma kutsuks ta kinno.
„Nojah,“ seletas Bruno elavnedes ja tõmbas tooli lauale lähemale, nii et selle jalad valjult põrandat kaapisid. „Näiteks.
Keegi ei tea, kas Jumal on olemas, eks, see on fifty-fifty šanss: aga kui meid ülalt ikkagi jälgitakse, siis on mu pingutused näha ja selle eest antakse tasu. Kui meid ei jälgita, siis on jah mu töö tühi, aga ega ma muud niikuinii teha ei oska. Samas,“ mehe habe nõksas üles, „kasutan ma oma pooliku võimaluse sada protsenti ära. Mu ema ütles ikka, et proovi alati, sest see, kes ei proovi, ei saa kindlasti midagi.“
„See on väga hea, et te räägite,“ kiitis naine. „Aga äkki tahaksite päriselt teenida? „Meeste abiliin“ pakub soovijatele välja oma partnerite alternatiivtöö otsasid.“
Bruno jõllitas naist, enne kui küsis: „Mis on alternatiivtöö?“
„Alternatiivtöö meenutab tavalist tööd, aga on kergem ja jõukohasem. Need võimalused on loodud just heitunutele mõeldes, et nad ei peaks tööandjaga vahetult kokku puutuma ja ebameeldivustunnet taluma.“
„Okei,“ noogutas Bruno ja surus jaheda klaasi pihku, „see kõlab väga mõistlikult. Kuidas see asi käib?“
Naine otsis telefoni välja ja sõrmitses seda natuke aega vaikides.
„No näete,“ ütles ta siis silmi tõstmata, „näiteks praegu on üleval OÜ Ratsutaja Madu pakkumine. Nad saadavad alternatiivtöövõtja telefonile sõnumeid palvetega teatud tegevusteks, ja kui töö tehtud, tasuvad ülekandega. Eri tegevuste eest on eri tasumäärad. Kui soovite proovida, olge hea, öelge mulle oma telefoninumber, ma saadan selle OÜ-le ja neilt tuleb kohe sõnum.“
„Ei no,“ pomises Bruno tagasi tõmbudes, „ma praegu küll kuhugi mingit auku kaevama minna ei taha, ausalt. Võib-olla homme või nii võiks seda asja ajada.“
„Ei-ei,“ naeris naine. „Kartma ei pea siin midagi, kõik on vabatahtlik. Aga mõistlik oleks esimene samm koos minuga kohe ära teha, sest homme hakkate jälle pelgama ja asja edasi lükkama: seda teevad kõik heitunud. Ma luban teile, et asi kulgeb väga sujuvalt ja tööpakkujad on teadlikud alternaatide – nii me nimetame alternatiivtöövõtjaid – pelglikkusest. Te lihtsalt heidate pilgu telefonile, ja kui ettepanek ei meeldi, ei reageeri. Mis teie number on?“
„Khmh,“ köhatas Bruno, pani käed laua all kokku, keerutas järele mõeldes pöidlaid ning ütles siis oma telefoninumbri. Naine toksis selle oma telefoni ja peatselt saabuski Brunole sõnum.
„Palun minge seinaäärse laua juurde,“ luges Bruno, „keerake soolatopsi kork lahti ja jätke peale, nagu oleks tops ok. Tasu: 5 eur.“
Bruno vaatas segaduses üles, naine rüüpas oma jooki ja kergitas küsivalt kulme. Midagi ütlemata toksis mees
telefonisse vastussõnumi.
„Milleks?“
Telefon piiksus peagi.
„OÜ Ratsutaja Madu on practical joke’ide ehk vingerpussidega tegelev ettevõte,“ seisis vastuses. „Tellimused tulevad meie klientidelt, teie ärge millegi pärast muretsege, kõik on ok. Enne, kui otsustate ülesande täita, palun saatke oma kontonumber, et oleks, kuhu tasu kanda.“
Bruno silmitses sõnumit ja hõõrus mõtlikult lõuga, kehitas siis õlgu ja naeratas mittemidagiütlevalt. Naine jälgis teda tähelepanelikult.
„Vahet pole,“ pomises mees ja pani oma kontonumbri teele. „Üks hetk,“ ütles ta naisele ning tõusis püsti.
Astunud seinaäärse laua juurde, millel oli vaasike kollaste kunstlilledega, menüü ja maitseainetopsid, heitis Bruno kõhkleva pilgu leti poole, mille taga polnud parasjagu kedagi.
Ta hõõrus kaela, napsas siis soolatopsi pihku ja kruttis selle korgi lahti. Asetanud topsi tagasi alusele, pööras mees ringi ja nägi, et naine on laua tagant kadunud.
Läks vast põiele, mõtles Bruno oma kohale istudes. Ta võttis taldrikult uue lõigu pitsat ja mälus kiiresti, et see enne vestluspartneri tagasitulekut otsa saaks. Nii kiire ärakadumine on muidugi imelik, arutles mees, vaadates kahele poole mööda ostukeskuse koridori, mida oli üsna pikalt näha. Ma ei tegelenud ju soolatopsiga rohkem kui kümme sekundit.
„Aga eks siis oli vaja,“ pomises mees eikellelegi ja rüüpas õlut. „Naiste põis on pisike.“
Aeg möödus, kuid naine tagasi ei tulnud. Hoopis telefon piiksus ja saabus uus sõnum.
JUHAN VOOLAID