Eesti lugu 2

Sisukord

Mis on temast teada, millal Veneküla Hans nii-öelda avastati?

Veneküla Hansust kirjutas läti haritlane Kaspars Biezbārdis juba 19. sajandi keskel. See lugu äratas tähelepanu, nii et diskussiooni sekkus Kuusalu pastor ja keelemees Eduard Ahrens (1803–1863). Hiljem on Hansust kirjutanud veel 1934. aastal Otto Liiv ajalehe Sakala pühapäevalisas pealkirja all „Usutüli Paistus Rootsi ajal“. See tüli jõudis kohtu kätte, toimus uurimine ja nendest protokollidest avaneb lugu, mida me saame siin jutustada.

Kes kelle kohtusse kaebas?

Kaebajaks oli Paistu kirikuõpetaja, keelemehe ja Karula pastori Johann Hornungi noorem vend Andreas. Temal puhkes 1700. aasta septembris tüli kohaliku talupoja Veneküla Hansuga. Pastor hindas konflikti nii tõsiseks, et kandis sellest ette Liivimaa ülemkonsistooriumile.

Pastor Hornung kirjeldab kahte vahejuhtumit. Esiteks olevat Veneküla Hans tulnud ilma igasuguse põhjuseta väljakutsuval moel pastoraati ja öelnud, et pastori õpetus on kuradi õpetus, temal on aga „õige arusaamine ja kõik tarkus“. Tema tahtvat Paistu kirikus ise jutlust pidada ja kui teda ei lubata, siis ta läheb Pärnusse, jutlustab seal suures kirikus.

Teine vahejuhtum sündis selle esimese tülitsemise järel pühapäeval kirikus. Hans oli pärast jutlust võtnud põuest välja Wastse Testamendi ja öelnud koguduse ees pastorile, kes seisis kantslis, et „Se Kirja ollet Sa errasötkanu“ (selle raamatu oled sa ära sõtkunud ehk ära tallanud). Pastor Hornung nõudis Hansule karmi karistust kirikurahu rikkumise eest. Muidugi sai ka pastor ise koguduserahva ees solvatud.

Asi oli väga tõsine. 1700. aasta novembris saabusid Paistu pastoraati Viljandi pastor Johann Wolfgang Pastelberg ja Tarvastu pastor Heinrich Teucher ning viisid Pärnu alamkonsistooriumi nimel läbi uurimise. See oli alles algus. Liivimaa ülemkonsistooriumi jõudis uurimismaterjal

järgmise aasta juunis ja nemad suunasid selle Pärnu maakohtusse, kes pidas väljasõiduistungi 1701. aasta septembris Õisus. Nende dokumentide põhjal saabki panna kokku üsna detailse pildi sellest, mis juhtus.

Milles Veneküla Hans pastorit süüdistas?

Protokolli järgi selgitab Hans uurijatele, et tema oli tulnud kirikumõisa küsima, kas tartukeelne Uus Testament langeb kokku õige õpetusega ja Saksa raamatuga – piibliga. Hansul olid kahtlused, et trükitud raamat ütleb üht, aga pastor räägib teist. Pastor Hornung vastanud talle: „Miks sa seda raamatut loed? Sa oled hull ja jääd hulluks!“ ja pööranud veidi aja pärast selja. Hans tulnud uuesti tagasi ja soovinud kinnitada, et tema pole sugugi hull. Siis olevat tulnud mängu veel pastoriproua, kes oli tulnud ja küsinud, mida „Hans meile toob“. Hans oli öelnud, et tal pole midagi tuua, ta tahab lihtsalt selgust. Selle peale olevat pastor Hornung andnud talle kõrvakiilu ja ajanud pastoraadist välja. Hans ütleb seepeale protokolli järgi: „Sina oled teiste üle kohtumõistja, et nad kedagi lüüa ei tohi, aga lööd ise!“ Seepeale visanud pastor Hansule läbi akna pool toopi õlut näkku. Hans istunud hobuse selga ja öelnud sadulast veel enne minekut: „Mina olen teistele, kes mind on löönud, sageli andeks andnud, aga sina oled kirikuisand ja pead selle eest vastutama.“

Kõlab päris õiglaselt. Jah, Hans oli uhke mees. Hansult uuriti ka, kas ta kinnitab pastoraadis lausutud sõnu, et pastori õpetus on kuradi õpetus ja et ta tahab minna ise Pärnusse suurde kirikusse jutlust pidama. Hans salgas seda ja selgitas, et probleem on selles, et pastor on heitnud kõrvale Tallinna käsiraamatu ja kasutab muudetud murret (s.o sõnastust), mistõttu temal tekkis kahtlus, et kas see pole mitte ka mingi uus õpetus, mida pastor räägib.

Kuulati üle terve hulk tunnistajaid. Korti Adamalt küsiti, kas Hans võttis pärast jutluse lõppu põuest tartukeelse Uue Testamendi ja süüdistas avalikult veel kantslis seisnud pastorihärrat valeõpetuses muu hulgas sõnadega „selle raamatu oled sa ära sõtkunud“. Hans olevat hoopis öelnud: „Aus kirikuisand, seniajani olete teie mind minu raamatuga ära põlanud ja sõimanud, nüüd tahan ma ka avalikult vastata. Teid on jumal ja Tema

Kuninglik Majesteet seadnud tõtt õpetama, aga teie olete õpetust muutnud.“

Vöörmünder Puiste Hannus kinnitas, et Veneküla Hans olevat öelnud

pastorile: „Teie põlgate minu raamatut, te ei jutlusta õigesti ja selgesti. Mina tahan minna Pärnusse ja teie jutluse peale kaevata.“ Konni Andres Holstrest kinnitas sedasama. Veel kaks tunnistajat räägivad umbes sama juttu, aga seda kinnitust, et see Wastne Testament oleks ära sõtkutud või jalge alla tallatud, polevat keegi kuulnud. Talumehed oskasid Hansu kaitsta.

Pastor tundis ennast ohustatuna!

Jah. Kogu lugu läheb rootsiaegse eesti keele ja kirjandusloo konteksti.

Andreas ja Johann Hornung olid pärit Rakverest, Põhja-Eesti murdealalt. Andreas kasutas arvatavasti oma venna tõlgitud Uue Testamendi käsikirja ja Riias trükitud uut tallinnakeelset käsiraamatut, aga Hansul oli Adrian Virginiuse toimetatud tartukeelne Wastne Testament. Ja selle Wastse Testamendi oli kuningas 1691. aastal eksituse tõttu keelu alla pannud ja käskinud konfiskeerida.

Väga keeruline olukord!

Oli! On veel üks dokument. Nimelt oli 1693. aasta juulis Tartus koos Liivimaa kiriku sinod ja seal koguti andmeid koolide ja kirikute olukorra kohta Liivimaal. Paistu kirikuõpetaja Andreas Hornung kaebab sinodile, et tema kihelkonnas on keegi talupoiss, kes peab jumalateenistust Anikatsi

kõrtsis. Paneme nüüd tükid kokku. Sealsamas Anikatsis on tänaseni Veneküla talu. Anikatsi on Paistu kirikust umbes 20 kilomeetrit ja kui ilm oli halb või ei olnud tuju kirikusse minna, siis sai jumalateenistust pidada sealsamas kõrtsis. Ilmselt pidas seal jutlust seesama Veneküla Hans. Tema oli sel juhul muidugi oma poiss ja lihtne talumees, aga ka juba kogenud jutlustaja, kellel olid omad austajad. Tema rääkis puhast kohalikku murret ja selles oli ta kindlasti pastor Hornungist parem.

Tundub tõesti nii, et Hans kujutas endast pastorile tülikat ja tüütut konkurenti ja sellepärast kaebas pastor lõpuks Hansu kohtusse.

Mida kohus otsustas?

1702. aastal toodi Hans Pärnusse kohtu ette ja seal mõisteti talle karistus. Hans pidi pühapäeval enne jutlust pastori käest kõigi teiste ees andeks paluma, seisma eestikeelse jutluse ajal kiriku juures häbipostis ja pärast jumalateenistust võtma vastu kuus paari vitsu. Eks ikka selle eest, et tõlgendatakse oma peaga pühakirja ja ülemäära pastoriga avalikult koguduse ees targutatakse! See süü ja häbitegu peksti vitstega talle selga.

Kuidas vennad Mihkel ja Juhan Kilk oma õiguse eest seisid?

Eesti kooli ajaloost on juba ammu teada Mihkel Kilgi nimeline Rannu koolmeister Vene aja algusest. Rootsi riigiarhiivis on säilinud üks lahtine paberileht, sule ja tindiga kirjutatud kohtuvanne, mille on andnud keegi Michel Kilch. Arhiivinimistus on teda ekslikult arvatud Rõuge köstriks, võimalik, et juba eespool kõneks olnud kirja tõttu. Kohtuasi, milles Mihkel Kilk tunnistajaks kutsuti, toimus 1697. aasta kevadel ja puudutas Nõo kiriku asendusõpetajat, Soome päritolu Elias Johannis Kexholmensist (s.o Käkisalmist), kes olevat aidanud käima peale kaks Nõo kandi noort naisterahvast, preilid Anna-Sophie Svedemarki ja Elisabeth Holmi.

Kaks korraga?

Jah, ta oli lubanud mõlemaga abielluda ja mõlemad olid enam-vähem ühel ajal jäänud lapseootele. Mihkel, nagu teistest allikatest selgub, oli Nõo köster. Ma ei oska öelda, kas ta oli siis „õunapuu otsas“ ja nägi seda kõike pealt, aga ta kutsuti tunnistusi andma, sest teati, et ta on asjaga kursis. Vandetekstis tõotab Mihkel Kilk (tartu murdest tänapäeva kirjakeelde mugandatuna) „Jumala ning tema püha seaduse ning armuõpetuse juures selget tõtt tunnistada ning ei midagi varjata kõigest sellest, mis mina sest asjast tean, vaid ilma armuta ning ilma vihata ning hirmuta selgesti tunnistada, mis mina tean ning tunnen, mis minult küsitakse“.

Varasemast teada Rannu Mihkel Kilk ja nüüd siis Nõo Mihkel Kilk olid seni kokku panemata. Tegemist on ühe ja sama mehega. Asjaga olid sidumata veel ühed dokumendid, mis asuvad hoopis Riias Läti riiklikus ajalooarhiivis. Seal on säilinud üks Põhjasõja-aegne kaebekiri 1704. aasta algusest, kus tulevad ette nimed Mihkel Kilk ja Juhan Kilk. See on üks rootsikeelne Tartus koostatud mitme lisaga pöördumine, mille adressaadiks

oli Liivimaa ülemsuperintendent Nicolaus Bergius Stockholmis, kes tegeles parasjagu Vene-uuringutega ja oli Uppsalas kaitsmas väitekirja religiooni olukorrast Moskoovias. Huvitav on see, et Mihkel ja Juhan Kilk teadsid, et Bergius ei ole mitte Pärnus, kus asusid nii konsistoorium kui ka ülikool, vaid nad on oma kirja saatnud talle Rootsi.

Mille üle vennad Kilgid kaebasid?

Mitu asja oli. Kõige suurem põhjus oli seesama kuri Põhjasõda, mille hammasrataste vahele ka nemad jäid. 1704. aasta suve keskel langes venelaste kätte Tartu linn ja venelased võtsid üle kogu lõuna- ja idapoolse

Liivimaa. Maad kaitsma värvati ka talupoegi ja seesama oht varitses Mihklit ja Juhanit.

Vennad Kilgid kaebavadki eelkõige Luke mõisahärra Gerhard Johann von Löwenwolde peale, et tema peab neid oma pärisorjadeks ja kinnitab, et poiste isa Kilke Toomas olnud tema maadel talupoeg, kui poisid olid väikesed; et härra tahab nüüd teha neist oma talupoegi või lasta neil ennast pärusõigusest vabaks osta, et selle pealt raha teenida, kui nemad ei taha

soldatiks minna. Sõjaväest oli võimalik ennast vabaks osta. Nüüd selgubki, et mõisahärra on tahtnud anda Juhan Kilgi maaväkke. Sellest pääsemiseks maksnud Juhan 14 taalrit hõbemüntides, aga nüüd on Löwenwolde nõudnud järgmist summat. Vennad kirjutavad, et barbaarne Vene vaenlane on käinud neid kaks korda rüüstamas ja selle tõttu pole neil enam raha. Esimene kord, 1702. aasta jaagupipäeval (25. juulil) tulnud venelased varahommikul ja mõrvanud halastamatult vendade üle 90 aasta vana isa. Teist korda olid venelased Nõod rüüstamas 1703. aastal nädal enne mihklipäeva.

Kas vendade põhiline mure oli see, et nad ei peaks minema sõjaväkke?

Nad kartsid sõjaväge ja veel rohkem pärisorjastamist. Selle vastu esitavad nad ka argumente. Vennad väidavad, et nemad ei ole Luke maadel sündinud, nii et mõisal ei ole nende suhtes pärisõigust. Veel olulisem, et nad mõlemad on olnud mitu aastat Tema Kuningliku Majesteedi teenistuses. Mihkel Kilk on olnud 16 aastat Nõo kuningliku koguduse köster –kuningliku koguduse selle tõttu, et Nõo kihelkonna mõisate maad olid läinud reduktsiooniga riigi kätte ja Nõo pastori nimetas ametisse Rootsi kuningas, nagu enamasti muudeski Liivimaa kirikutes. Mihkel oli 16 aastat köster ja 14 aastat koolmeister. Vanem vend väsis aeganõudvast ja vaevalisest koolmeistritööst ära ja noorem vend Juhan oli siis seitsmendat aastat sama koguduse koolmeister. Koolmeistritöö oli vaevaline juba tol ajal! Vanem vend jäi üksnes köstriametisse. Kirjas viidatakse neljale atestaadile, mis tõendavad, kui usinalt ja truult on vennad Kilgid teinud vaevarohket tööd kiriku ja kooli heaks ning jumala armust noortele lugemist ja kirjutamist õpetanud.

Kõige selle tõttu tuleb järeldada, et mõisahärra Löwenwolde nõudmised Mihkli ja Juhani vastu on vastuolus „Tema Kuningliku Majesteedi kõige

armulikumate korraldustega ja õigluse endaga ja nemad paluvad ülemsuperintendenti seetõttu, et kuningas on tema järelevalve alla usaldanud meie kirikud ja koolid“. Kirikujuht on nende ainus lootus, kes võiks asja viia kuninga ette ja paluda neile „kõrget armu ja kinnitust, et meid, nii nagu ka kõiki teisi sarnaseid köstreid, koolmeistreid ja muid kuningliku majesteedi alamaid ametnikke, võiks pidada vabaks rahvaks“.

Vennad Kilgid esinevad lausa teiste ametivendade nimel, kõnelevad justkui grupina. Nad loodavad, et „nad ei pea ennast põhjendamatust ja ebaõigest pärusorjusest raha eest vabaks ostma, vaid võivad nautida õigusi, mida Kuninglik Majesteet selliste ametite pidamiseks on kõige armulisemalt kinkinud“. Kirja lõpus on elegantne fraas: „Säärase soosingu ja heasoovlikkuse eest jääme me kindlameelselt teie kõrgeaususe ülemsuperintendendi kõige leebemateks teenriteks. Köster Mihkel Kilk ja koolmeister Johan Kilk Nõo kogudusest.“

See on võrdlemisi tähelepanuväärne kiri vist?

Lausa mitmes mõttes kohe. Mihkel ja Juhan otsivad õigust kuningalt ja räägivad siis ka teiste köstrite ja koolmeistrite nimel. Teiseks on väga sarnaseid argumente kasutatud kooliõpetaja Ignatsi Jaagu (1670?–1741) juhtumis.

Kui Ignatsi Jaak ja tema pere päästeti pärisorjusest, toodi samuti ette tema kiriku- ja kooliteenistust ja meenutati koos Forseliusega kuninga juures käimist. Kolmandaks on need atestaadid olnud niisugused dokumendid, mida Kilgid on hoolsasti kogunud ja lasknud siis selle kirja juurde kopeerida. Need on eelkõige kinnitused varasematelt pastoritelt, kes võivad öelda, et nad on olnud köstri ja koolmeistrina pastori tublid abilised ja oma tööd hästi teinud.

Kõige huvitavam neist atestaatidest on koopia saksakeelsest passist, mille on paberile pannud ooberstleitnant Berthold von Meijercrantz Koikkülas 1701. aastal. Ooberstleitnant kinnitab, et need on 14 talupoega, kes on Nõo

köstri juhtimisel tema juures kirja pannud, et salgana tema üksust toetada ja vaenlasele vastu seista. Nad aitasid mõningaid venelasi võita ja on nüüd tagasiteel. Nendega on kaasas kaks vangistatud venelast, keda nad Tartu kindlusesse viivad. Pass ütleb, et need talupojad tuleb vabalt ja takistamata läbi lasta ning neile heasoovlikkust osutada. Saame teada, et Nõo köster Mihkel Kilk juhtis ühte talupoegadest moodustatud kaitseüksust. Selliseid kaitseüksusi moodustati maakoguduste juures venelaste rüüsteretkede vastu ja üht sellist üksust juhtis Otepää pastor Adrian Virginius.

Selle dokumendi koopia pani Mihkel kaebekirja juurde näitamaks, et ta ei ole mitte ainult tubli köster ja koolmeister olnud, vaid tal on teeneid kuninga ees väljaspool köstriametit maa kaitsmisel barbaarse venelase vastu.

Kas vennad said Stockholmist õigust?

See ei ole teada. Teada on küll see, et Nõo koguduse probleemid olid otsapidi Stockholmi jõudnud. Näiteks olid kohalikud Nõo saksa päritolu mõisnikud kaevanud Soome ja Rootsi taustaga vaimulike peale, kes ei osanud korralikult saksa keelt, nii et need saksa mõisnikud pidid käima armulaual Tartus. Selles nähti Rootsi riigi ebaõiglust ja rootsistamistaotlust, mida kasutas argumendina Liivimaa aadliopositsioon eesotsas Johann Reinhold von Patkuliga (1660–1707).

Mis on teada vendade Kilkide elukäigust, kuidas neist näiteks üldse kooliõpetajad said? Kas on teada, kus nad ise õppisid?

Kindlasti olid nad õppinud, aga kuna täpsemalt ei ole teada, tuleb teha oletusi ja rehkendusi sellesama kaebekirja põhjal. Kilgi Toomas oli umbes 90-aastane, kui venelased ta tapsid, millest võib arvutada, et ta oli sündinud 1610. aasta paiku. Ta oli mõnda aega Luke mõisa talupoeg, hiljem koliti Luke mõisa alt ära. Mihkel on sündinud aastal 1665. Juhan oli vendadest

noorem ja tõenäoliselt õppisid nad Tartus Forseliuse juures. Mihkel oli sel juhul koolipoisina umbes 19–20-aastane. See ei ole midagi väga erakorralist. Õpetajad Forseliuse Tartu koolis olid küll nooremad: Uustalu Bengt ja Jõesuu Toomas.

Kas üks vendadest Kilkidest oli Nõo esimesi koolmeistreid?

Tõenäoliselt, ja võimalik, et nad olid mõlemad. Teada on, et Nõos avati lausa kolm kooli, teine neist oli Luke ja kolmas Rõhu külas. Selle kohta, kuidas nende kaebekirja lugu lõppes, ei ole midagi täpsemalt teada. On küll üks väike vihje, mis tekitab oletuse, et seesama Mihkel käis kaebekirjaga Stockholmis lausa ise. Igal juhul on nad ennast esitlenud vabade meestena.

Kui nende isa oli veel talu nime järgi Kilgi Toomas, siis nemad on kaebekirjas perekonnanimega Mihkel Kilk ja Juhan Kilk. Ka Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel (1737–1819) on osutanud seosele sellise nimekasutuse ja vaba talupoja staatuse vahel.

Mis sai vendadest hiljem?

Juhanist on pärast Põhjasõda saanud mingiks ajaks Nõo köster. Teadmata asjaoludel on ta hiljem kaotanud oma vaba mehe staatuse ja temast sai pärisori. Mihklist sai köster Rannus Võrtsjärve lähistel. Rannus on säilinud üks kirikuvisitatsioon 1717. aastast ja seal on pandud kirja, et köster ja koolmeister on Mihkel Kilk. Lisatud on huvitav fraas: „Ta on üks neist talunoortest, kes olid Rootsis.“ Mis iganes see ka tähendab! Võib-olla tõesti käis ta oma kaebekirjaga Rootsis? Edasi on öeldud, et ta on usin ja truu inimene, oskab kirjutada ja lugeda, samuti saksa keeles laulda. Kirikuraamatust selgub ka Mihkel Kilgi surmaaeg. Ta on surnud Rannus 53-aastasena 25. detsembril 1718. Samast selgub, et tema abikaasa Kadri oli sel ajal lapseootel.

Johan Pitka mälestussammas Fort St Jamesi külas Kanadas. Bareljeefi autor Seaküla Simson.

Eestlased maailmas.

Johan Pitka Kanadas

Kõneleb mereajaloolane

REET NABER

28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Eesti merejõudude juhatajaks määrati kaugsõidukapten Johan Pitka, kellele oli Vabadussõja ajal allutatud kogu merendustegevus. Tähtis oli Pitka tegevus Eesti Kaitseliidu loomisel ja soomusrongide ehitamisel. 1944. aastal moodustas Pitka Eesti eest võitlemiseks löögiüksuse Admiral Pitka. Mõni aasta pärast Eesti iseseisvumist otsustas Vabadussõja kangelane minna Kanadasse farmeriks. Miks Johan Pitka Kanadasse läks, kuidas tema käsi seal käis ja miks ta Eestisse tagasi tuli, mis on temast Kanadasse maha jäänud?

PIRET KRIIVAN: Vabadussõda, mereväeoperatsioonid, Kaitseliit, Pitka poiste tegevus 1944. aastal – Johan Pitka teeneid Eesti riigi ees on raske üle hinnata.

REET NABER: Jah, see on küll tõsi.

Kuigi Johan Pitka võitles Eesti riigi eest mitmes sõjas, elas ta ometi lühemat aega kogunisti kolm korda välismaal.

Võib öelda, et isegi rohkem, kui me tänast Eestit võtame, sest ta on elanud Peterburis, Helsingis, Inglismaal Liverpoolis ja siis läks vanast peast veel Kanadasse. Pitka oli mees, kes sõdis täie innuga vaba Eesti eest ja vandus, et ei lähe ühegi võõrriigi eest sõdima. Seda ta ei teinudki!

Tema esimesed äraolekud on seotud sellega, kui 1904. aastal hakkas pihta Vene-Jaapani sõda. Pitka ütles, et tema sõdima ei lähe ja elas hoopis natukene aega oma tädi juures Peterburis. Kui sealsest laevatehasest enam vabastust ei saanud, siis võttis kätte ja läks Soome. Soomest Inglismaale ja pidas seal oma laevakontorit koos ühe lätlasega. Tema käimised ongi seotud suuremate sündmustega. See, et ta Kanadasse läks, tuleb tema loomusest, ta oli väga kirgliku loomuga mees. Ega siis admiral Sir Walter Henry Cowan, kes juhatas Vabadussõjas Briti eskaadrit, ilmaasjata öelnud, et Pitkal on kaks käiku: täiskäik edasi ja täiskäik tagasi. Pitkal sai tihtipeale isu otsa, siis ta jättis asja pooleli ja tegi midagi muud. Mis tal kunagi otsa ei saanud, oli veendumus, et Eesti peab vabaks saama ja eestlane peab saama elada oma vabal maal.

Ometi pärast iseseisvuse kehtestamist võttis vaid mõne aasta aega, kui ta pettus Eestis. Või pettus Eesti poliitikas?

Eks ta pettus Eesti poliitikas. Ta oli ju palju oma varandusest ja oma tervise jätnud Vabadussõtta ja võidelnud talupojatarkusega, sest ega tal sõjamehe

haridust praktiliselt ei olnud. Ta arvas, et kui Vabadussõda võidetud ja on oma iseseisev riik, siis nad ehitavad kõige jõu ja tarkusega Eesti riiki üles, ei hakka sugugi omavahel kemplema, riiki varastama ega altkäemakse maksma. Paraku läks kemplemine pärast sõda väga hirmsasti lahti. Kohati tundub, et meil tänapäeval toimuv on lapsemäng selle kõrval, kuidas siis üksteist halvustati. Isegi Asutavas Kogus võeti üles küsimus, et Pitka ja sõjaaegne vägede ülemjuhataja Johan Laidoner ei ole mingid õiged sõjakangelased, sest nad on põhilise aja olnud tagalas ega olegi väärt kõike seda au, mis nendele on osutatud. Nii et talle karati kohe pärast rahu tegemist turja. Eks ta tahtis muidugi sõna kaasa öelda. Kõigepealt asutas ta Valve Liidu ja andis välja ajalehte Valve. Ta võttis eesmärgiks võidelda kõikide riigi tasemel pahandustega. Lugu lõppes sellega, et ta pani Valve numbrisse pildid, kuidas kaitsepolitseinikud mängisid kommuniste. Politsei otsis Pitka kodu läbi, viis mingisuguseid asju ka kaasa, mille peale oli Pitka muidugi ääretult solvunud. 1923 ja 1924 tegi ta rahvusliku erakonna Rahvuslik Vabameelne Liit ja andis jälle oma kulu ja kirjadega välja ajalehte, selle nimi oli Eesti. Kriitikat oli üsna palju ja peab ütlema, et ta vist ei osanud väga hästi kaastöölisi valida. Tihtipeale tõmmati teda alt ja need, kes oleksid pidanud sõbrad olema, osutusid hoopis vaenlasteks.

1923. aastal sai ta oma parteiga riigikogu valimistel neli saadikukohta, aga Pitka oli see, kes välja jäi. Pitka oli üles seatud Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal, kus tal olid tugevad konkurendid. Ta ise ei saanud riigikogusse, aga oma häältega vedas ta sisse neli parteikaaslast, suhteliselt väheütleva ja kohati isegi kahtlase seltskonna. Pitka oli väga solvunud. Tal oli siis juba kohati ka rahaga väga kitsas ja siis ta ilmselt otsustas, et teeb kannapöörde.

1923. aastal oli tal peres ka suur õnnetus. Kõige vanemal pojal Johnil, kes oli Inglismaal õppinud kaubandust ja oli Vabadussõja ajal mereasjanduse

agent Inglismaal, oli Eestis autoäri. Ta müüs Willyseid ja Overlande. 1923. aasta mais sõitis ta enda Pirita teel surnuks. Pitkal oli küll hästi palju lapsi, aga ilmselt see mõjus talle omakorda väga. Ja siis ta tõenäoliselt tegi otsuse Kanadasse minna.

Aga miks just Kanadasse?

Kui ta esimest korda Inglismaal elas, oli tal Liverpoolis laevaäri ja juba siis olid tal ka kaubandussidemed Kanadas. Teiseks esindas ta suuri laevaliine, mis läksid ka just Kanadasse. Kindlasti mitte vähetähtis ei ole, et ta oli anglofiil ja Suurbritannia kuningas oli talle omistanud Püha Miikaeli ja Püha Jüri ordeni ning ta oli saanud ka sir’i tiitli. Sir John on ta tegelikult inglaste jaoks. Ja kuna Kanadas taheti rohkem asustada põhjapoolsemaid alasid, siis seal anti talle väga soodsalt maad.

Muide, Pitka oli see mees, kes vahendas ka väga palju väljarändajaid, kes siit Ameerikasse või Kanadasse suundusid. Sealkandis tegutsenud raudteekompaniiga olid tal juba varasemast ajast sidemed.

Varasemas elus läks sõpradega alt, nii et kelle ta Kanadasse kaasa võttis?

Ta ei läinud ju ainult oma perega. Ei saa ka öelda, et tal sõpru poleks olnud. Ta paistab olevat olnud üsna järsk ja otseütleja, aga sõbrad olid tal rohkem merendustegelased. Ja samal ajal võib öelda, kes temast väga lugu pidas, see oli Laidoner.

Ei läinud ainult oma perega. Sõjajärgne aeg oli majanduslikult raske ja Eestist läks sellel ajal päris palju inimesi välja – mindi Brasiiliasse, Mehhikosse ja Kanadasse. Kanadas oli maa suhteliselt odav, ostusumma tasumiseks oli aega 15 aastat ja esimesed viis aastat ei tulnud mingeid makse tasuda. Pitka käis 1923. aasta sügisel Kanadas ja oli seal 86 päeva. Ta sõitis peaaegu kogu Kanada põiki läbi. Kui ta tagasi tuli, on ta rääkinud,

et ta sõitis sinna laevaga, siis sõitis raudteel, ratsa ja mingisuguse jupi sõitis ta ka indiaanlaste kanuus. Talle näidati kohti ja siis ta valis ühe välja. Huvitaval kombel kirjutasid päris mitmed Kanada ingliskeelsed lehed, et Eesti laevastiku ülem Vabadussõjas Sir John on Kanadas. Seal Briti Columbias kohtusid temaga kohalikud päris kõrged mehed ja see äratas tähelepanu.

Kas see koht, mille Pitka välja valis, oli päris tühi maa?

See koht, kus Pitka hakkas oma maja ehitama, oli küll jumalast tühi, lähim raudteejaam oli umbes saja kilomeetri kaugusel. Põhielanikud olid indiaanlased. Teisel pool järve oli ka üks valgete asula. Seal olid ka trapperid, karusnahkade kokkuostmisega tegeles Hudson Bay kompanii, mida taheti laiendada. Kui Pitka sinna läks, siis lubati ehitada teed, mida ei olnud olemas, ja lubati ehitada ka raudtee. Aga talle meeldis, et seal oli puutumatu loodus ja loomad, kes inimest ei kartnud. Nad raadasid selle koha endale praktiliselt põlismetsast.

Kes sinna elama asusid? Pitka ja tema pere ja kes veel?

Kas 12 või 18 inimest: Pitka abikaasa Helenega, nende nooremad pojad

Edward ja Stanley, tütar Linda ja tema abikaasa ja pärast läks teine tütar Saima järele. Vanuselt teine poeg August Andreas jäi Eestisse maha, tal oli siin pere. Siis veel paar peret ja üksikuid mehi. Kaks meest viis ta lausa oma kulul sinna kaasa. Nemad aitasid tal alguses tööd teha. Paljud kadusid hiljem ära, sest ei leidnud tööd. Ka Pitka arvas, et ta hakkab seal üht-teist müüma, aga tegelikult polnud kellelegi midagi müüa, see oli nii nurgatagune koht.

Nad asusid siis sõna otseses mõttes üles harima 60 hektarit maad ja lootsid, et hakkavad saadusi müüma?

Jah, aga raudtee ei saanud valmis ja nad ei tundnud olusid. Eesti talumees oli harjunud lehma pidama. Eks ta siis oli ostnud indiaanlaste käest lehmad, aga need olid nii metsikud, et proua Pitka oli saanud lehma lüpsta ainult siis, kui kõik looma jalad kinni seoti. Ühe nisa külge pandi veel vasikas. Lehmadele see ei meeldinud ja nad jooksid metsa ära. Sa ei tule selle pealegi, et kui indiaanlane ütleb, et tal on lehm, siis see lehm on peru ega saagi eriti piima anda, sest nad on väljas ka talvisel ajal, kui külma on 40 kraadi ja paks lumi. Talved algasid novembris ja lõppesid järsku maikuus.

Kõik, kes kirjeldavad, kuidas nad sinna alguses läksid, räägivad sellest, et kõigepealt mindi Liepājasse ehk Liibavisse tol ajal, edasi laevaga Liverpooli, siis laevaga Halifaxi ja siis oli vaja sõita mitu päeva rongiga, kuni raudtee ära lõpeb. Siis oli vaja sõita veel kaks päeva hobuse ja reega. Esimesel aastal elasid nad suures telgis, mida sai ka kütta. Nii et terve Pitka pere ja lisaks sellele veel neli meest, kes esimesel aastal nende juures elasid, hakkasid siis maja ehitama. Kõik toonitavad, et maja ehitasid nad suure ja võimsa, kahekorruselise ja seal oli seitse tuba. Metsapuud olid seal jämedad. Pitkal oli spetsiaalne kirves kaasa võetud, millega ta puud maha võttis, praktiliselt tema ise võttis. Poeg Edward oli tal 16-aastane, Stanley kümnene. Tütar Linda oma mehega ehitas lähedusse väiksema maja.

Keset seda ürgloodust tuligi ehitada tõesti võimas maja näiteks metsloomade eest. Kas selliseid juhtumeid on mälestustesse kirja pandud?

Ei ole kirjutatud, et metsloomadega mingisugune häda oleks olnud. Otse vastupidi: imestati, et nad üldse ei karda. Üks mees kirjutas, kuidas nugis

ajas oravat taga ja orav tuli, istus talle õla peale, ootas, kuni nugis oli jälle metsa peletatud ja läks siis rõõmsalt minema.

Pitkad püüdsid ka sigu kasvatada. Sead olid, nagu ta ütleb, „terava seljaga“ ehk kõhnad ja sellest ei tulnud ka midagi välja. Siis ta püüdis juurvilja kasvatada. Seal oli hästi viljakas maa, kõik kapsad, kaalikad ja porgandid kasvasid väga ilusti, aga müüa polnud kellelegi, ümberringid olid vaid indiaanlased ja mõnikümmend valget meest. Esialgu polnud ka üldse teid, nagu öeldud. Sinna minnes läksid nad üle jäätunud Stewarti järve. Suvel sulas jää ära ja siis sai ainult paadiga kuskile minna. Just transpordikulude pärast olid kõik asjad ka väga kallid.

Kas leivavilja ka püüti kasvatada?

Nad püüdsid kasvatada, aga see kõik oli üks pidev hirmus võitlus! Pitka püüdis otsida teenistust, millega endal ja perel hinge sees hoida. Kuna talle oli lubatud, et tuleb raudtee, siis tegi ta ühe firmaga lepingu, et ta toob metsast liiprid ja müüb firmale. Käsitsi töö ja transport! Talle tulid sinna appi mingisugused mehed Eestist, kes tahtsid töötada, aga siis leidsid, et see on liiga raske. Pitka oli laenu teinud, muretsenud toiduaineid ja riideid. Nagu Pitka ütles, oli üks neist kommunistist ametiühingutegelane, kes ussitas nii kaua, kuni mehed võtsid lihtsalt ükspäev kätte ja läksid minema. Pitka jäi üksinda. Kuna tal oli leping tehtud, aga ta neid liipreid tehtud ei saanud, jäi ta kõvasti võlgu.

Põhiline, millega ta seal tegeles, oli endale väikese saeveski sisseseadmine. Aga jälle, elatud nad said sellega, aga midagi väga head ei olnud, sest laudu veski saagis ja lauad olid korralikud, aga müüa ei olnud neid jälle kellelegi. Ainukesed, kellele ta müüa sai, olid indiaanlased, neile siis kas paatideks või kirstudeks. Ta ise rääkis, et 1920. aastate lõpus hakkasid ka indiaanlased endale majade moodi maju ehitama, et siis sai nendele müüa.

Missugused ajad on olnud eestlastele karmimad, missugused armulikumad? Kas eestlane on olnud tõugata-lükata või on seisnud iseenda eest? Miks mõni aeg on rahva meeles kauem ja kaunim kui teine?

Vikerraadio ajaloosaates „Eesti lugu“ on teadlased ja koduloouurijad alates 2004. aastast otsinud ja andnud vastuseid eestlaste käekäigu kohta.

Admiral Pitka, kes lahkus Eestist Kanadasse uudismaad harima, Liivimaa kuningas Magnus, Soome sillal kõndinud Lydia Koidula, Lenini „kaugdirigeerija“ Aleksander Kesküla, talurahva vastuhakk Võhandu jõe rüvetamisele – lood inimestest ja oludest, mis meie mälus kestavad, on üles kirjutanud saatejuht ja toimetaja Piret Kriivan.

Piret Kriivan on Eesti Rahvusringhäälingu raadioajakirjanik. Saatesarja „Eesti lugu“ eest on teda autasustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga, Eesti Kaitseliidu medaliga, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ja Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali tunnustuspreemiaga.