Dialoog armastuse lõpmatusest
SAATESÕNA
Tullia d’Aragonast, naisest ja kurtisaanist, ning tema dialoogi „Armastuse lõpmatusest“ tähtsusest renessansi armastuskäsitluste hulgas
Tullia d’Aragona „Dialoog armastuse lõpmatusest“ on silmapaistev näide (hilis)renessansi naise pürgimusest astuda võrdväärsena mehe kõrvale. Kardinali ja kurtisaani tütar Tullia ei jäänud kuulsuselt maha 16. sajandi kõige õpetatumatest ja säravamatest aadlinaistest. Võib julgesti öelda, et 1547. aastal Venezias ilmunud teos, mis on ühtaegu meelelahutus ja filosoofiline dialoog, seab ta paljudest kirjanduslike huvide ja andega daamidest isegi kõrgemale. Nagu kirjutab oma saatesõnas ingliskeelsele väljaandele Rinaldina Russell, võime tavaliselt leida naisi meeste kirjutatud filosoofiliste dialoogide tegelasena, aga mitte nende autorina ega dispuudi kandjana.1 Muidugi ei tohi jätta mainimata tõsiasja, et dialoogi trükki pääsemisel oli oluline osa mehel, Tullia austajal Girolamo Muzio
1 Vt Rinaldina Russelli eessõna väljaandele Tullia d’Aragona, „Dialogue on the Infinity of Love“. Edited and Translated by Rinaldina Russell and Bruce Merry. Introduction and Notes by Rinaldina Russell. Chicago and London: The University of Chicago Press, 1997, lk 21.
Giustinopolitanol (vt Muzio pühendust Tulliale enne dialoogi), nagu ka oletust,2 et teksti oli toimetanud samuti mees – Benedetto Varchi, Tullia sõber ja austaja ning tema partner ja mentor dialoogis. Varchi ja dialoogi lõpus vestlusse kaasatud Lattanzio Benucci repliikide vahetus annab selgesti mõista, et hoolimata Tullia lugupeetusest oma austajaskonnas ei võta see temalt ära kurtisaani kahtlasevõitu oreooli, ja ka Tullia ise ei väsi dialoogis – kord irooniliselt, kord tõsimeeli – vihjamast nii sellele, et ta on kurtisaan, kui ka sellele, et ta on naine.
NAISE POSITSIOONIST HILISKESKAJAL JA
RENESSANSI PERIOODIL NING NAISE
IDEAALSETEST ROLLIDEST:
ABIELUNAISEST EMA VÕI NEITSILIK NUNN
Antiikajal oldi arvamusel, et mees on väärtuslikum kui naine, ja see mõtteviis kandus edasi ka kristlikusse aega. Nii ütleb Aquino Thomas (kes tugines muu hulgas Aristotelesele), et Jumal puhub poisslapse lootesse hinge neljakümnendal päeval ja tütarlapse lootesse kaheksakümnendal päeval. Ka piiblist selgub, et Eeva on saadud Aadama küljeluust. Samas on paratamatu, et Jeesuse kui inimese pidi ilmale tooma naine. Nii on vähemasti juba 12. sajandil
2 Vt Carlo Téoli saatesõna väljaandele „Della Infinità d’Amore. Dialogo di Tullia d’Aragona colla vita dell’Autrice scritta da Alessandro Zilioli“. Milano: G. Daelli e C. Editori, M DCCC LXIV, lk vii.
sündinud Maarja kultus, mis kestab katoliku kirikus tänini. Keskaegne kristlik maailm, jäädes prevaleerivalt meeste maailmaks nagu antiikaegki, tõstis pjedestaalile ühe, kuid erilise naise – neitsi Maarja, Jumalaema ning Madonna, kelle kaudu pälvis jumaldatud naine meeste austuse ka rüütlikirjanduses. Trubaduurid ja truväärid laulsid sellest, kuidas rüütlid teenivad oma daami, lootes saada vastutasuks au kanda turniiril tema embleemi. Austatu on enamasti sümboldaam, mitte lihast ja verest naine. Ja sellest saab omamoodi kultuuriline surve. Nii küsib ukraina luuletajanna Lina Kostenko, miks me teame nõnda palju Dante muusast Beatricest, aga vähe tema abikaasast Gemmast.
Tuntud keskaja-uurija Jacques Le Goff on osutanud, et keskajal olid mehel sotsiaalsed rollid, naisel aga mitte.3 Muidugi võis ta olla aadlidaam, linnaemand või talunaine, aga ta ei saanud olla rüütel, vaimulik või kaupmees, sest tema sotsiaalne tegevus oli piiritletud muuga. Naiste võimalike jaotuste aluseks oli seos mehe, laste ja perekonnaga, nii oli ta kas abikaasa, lesk või neitsi. Ometi mängis naine
olulist rolli perekondadevahelistes suhetes:4 tülide tekkimises ja lepitamises, prestiiži tõusus või languses abielu kaudu (mehe tõus hierarhias maksti kinni suurema kaasavaraga, aga see tähendas ühtlasi naise seisuslikku langust).
Selles mõttes oli naine vahetuskaup. Ja ehkki keskaeg on
3 Vt nt „Keskaja inimene“, koostaja Jacques Le Goff, tlk Jaanika Sild, Heigo Sooman ja Heete Sahkai. Tallinn: Avita, 2002, lk 26 jj.
4 Vt Christiane Klapisch-Zuber, „Naine ja perekond“ rmt-s „Keskaja inimene“, lk 290–317.
just see aeg, kui kirik hakkab nõudma abielusuhete sõlmimist, mis kindlasti kaitseb ka naise õigusi, korrati üle antiigist tuntud tõdemus, et isa veri säilitab ka viljastatud naises kogu oma olemuse, mistõttu naine on vaid lapse kandja.5
Selline seisukoht tugines filosoofilises plaanis Aristotelese õpetusele vormist ja mateeriast: mehe seeme loob uue vormi, millele naine annab omalt poolt mateeria.6 Keskaja teoloogilises plaanis on mees naisest üle seetõttu, et naine on inimese loomises teisene (mehest võetud). Seega, ehkki mõlemad loodi Jumala näo järgi,7 on mees selles osaduses ikkagi olulisem, sest naine on temast saadud, nii nagu inimene Jumalast.8
Jättes kõrvale nunna, Kristuse pruudi staatuse, oli naise põhiline roll olla abielus ja olla ema. Naine annab abielule tähenduse ja teeb seda just emaduse kaudu.9 Seetõttu on imetava naise, aga ka lapseootel naise kujutamine hiliskeskajal ja renessansi perioodil kesksemaid teemasid, kandudes Jumalaema ja Jeesuslapse kujutamiselt ka
5 Klapisch-Zuber, lk 297.
6 Vt „Füüsika“ I, 192a20–194.
7 1Ms 1, 27.
8 Vt Aquino Thomas, „Summa theologica“ I, XCIII, 4, 1.
9 Ladina matrimonium (ladinakeelsest sõnast mater – ema) kandub edasi romaani keeltesse, aga ka inglise keelde: matrimonio (itaalia), matrimonie (prantsuse), matrimony (inglise). See, mis matrimonium’ist järeltulijatele pärandina edasi kandub, olgu lapsed või tiitlid või vara, on patrimonium, st isapõhine kohustus. Tundub, et neis kahes mõistes – matrimonium ja patrimonium – seletub keskaegse, aga ka hilisemate aegade abielu põhistruktuur.
Piero della Francesca, „Sünniootel madonna“ (Madonna del parto), ca 1460. Madonna del Parto muuseum Monterchis. Wikimedia Commons
TULLIA D’ARAGONA
Dialoog armastuse lõpmatusest
Mis hoiab igatsuse värskena ja armastuse lõpmatuna? Sellele ja mitmele muule füüsilist ja vaimset armastust puudutavale küsimusele üritavad isiklikule kogemusele, autoriteetidele ja loogilisele arutelule tuginedes lahendusi leida üks naine ja üks mees, kes austavad nii väitluses loodetavalt sündivat tõde kui ka väitlemise naudingut ja ilu.
Tullia d’Aragona (1501/1505–1556) oli oma aja tuntumaid kurtisaane kogu Itaalias ning hilisrenessansi luuletaja ja filosoof. Mitmete vestlussalongide perenaise ja keskse tegelasena osales ta 16. sajandi alguses hoogustunud dispuutides armastuse olemuse üle.
Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest. postimehekirjastus.ee