Issuu

JOHANNES KIVIPÕLD

1001 Edasi käis kõik justkui udu sees ja maru kiirelt. Udu kattis Eriku otsust tööpakkumine vastu võtta. Ta ei olnud ise ka päris kindel, miks ta seda tegi. Ta oli ju katsetele läinud ainult selleks, et endale ja teistele tõestada, et ta saaks hakkama. Aga päriselt tööle? Inimluurekeskusesse? Ta oli öelnud „jah” täpselt kahel korral: Inimluurekeskuse operatiivosakonna ülem Loonele ja enda ülemale Riigipolitseis, ka oli ta ühel korral kirjutanud alla avaldusele. Ülejäänud protsessi käimalükkamiseks piisas sellest, et ta ei öelnud „ei”. Ja miks ta ütles „jah”? Miks ta alla kirjutas? Sest sisimas, lubamata sellel tundel enda teadvuse kõrgematele tasemetele tõusta, tundis ta uhkust. Ta oli katsed läbinud. Ja ta võis nüüd vaadata, milleks kõigeks veel võimeline oli. Töövahetuse protsess läks kiirelt; kuna Erikul oli riigisaladuse luba olemas ja ta juba töötas jõustruktuurides, võttis tema üleviimine vaid paar nädalat. Alamehitatud Inimluurekeskus kasutas kõiki oma poliitilisi ja mittepoliitilisi vahendeid, et ületoomist võimalikult kähku teha. Nad vajasid kiirelt inimressursse, et oma võimekust taastada, kartes, et vastasel korral võidakse üksus üldse kaotada või mõnda teise üksusesse sulandada. Seda, et Erik Inimluurekeskusse tööle läks, hoiti teiste Riigipolitsei töötajate eest saladuses. Loomulikult teadsid seda mõned lähemad kolleegid ja teised oskasid tema töölt äraminekut hiljuti toimunud katsetega seostada, aga üldiselt kandsid kõik tema üleviimisega seotud dokumendid nüüd templit „Salastatud”. Koridorides vaadati teda üsna tavapärase pilguga, kui ta oma tööülesannete viimaseid otsi kokku tõmbas. Ainult Kevin ja Rasmus teadsid täpselt, kuhu ta nüüd edasi liigub. Kevin muidugi pigem vältis temaga kokkupuudet ja Rasmus lihtsalt vaikis enamiku ajast. Alles viimasel päeval patsutas Rasmus oma vanale kolleegile õlale ja kinnitas, et tee tagasi olevat alati valla – häid analüütikuid olevat igale poole tarvis.

Hüvasti, sõber! (hisp).

DEUS EX MACHINA //

„Ega jah, hoidke mu tool soojas, äkki mul asjad kukuvad seal perse,” nentis Erik ja korjas viimaseid isiklikke asju oma töölaua sahtlitest kotti. „Ära sea oma mõttemaailma läbikukkumiseks valmis,” manitses Rasmus. „Kui sa niiviisi mõtled, sõnud juba ette oma edušansid ära.” „Kuidas ma siis mõtlema peaks?” „Kuidas sa tavaliselt mõtled?” vastas Rasmus filosoofiliselt. „Nooh, kui ma suga nüüd päris aus olen, sedasi viimasel päeval,” muigas Erik semulikult, „siis mul on päris lihtne elufilosoofia. Sean endale sihi, mida on kergemapoolne saavutada. See tagab, et saavutamine õnnestub peaaegu alati – ja see on oluline, sest mulle ei meeldi läbi kukkuda. Ning kui midagi on lihtne saavutada, siis järelikult on kindel, et ma ei pea pingutama.” Erik lisas tõtates: „Liiga palju pingutama, ma mõtlesin. Liiga palju. Natukene on ju okei. Või noh, mõistlikul määral, et läbi ei põleks.” „See on huvitav lähenemine. Mingitest eneseabiõpikutest midagi säärast vist ei leia.” „Ega vist mitte, jah,” nõustus Erik. Rasmus vaikis pisut aega mõtlikult ja ütles siis kergelt mängleva häälega: „Sedasi vist väga midagi suurt ei saavuta? Ma mõtlen, et üldiselt noh … Olulised läbimurded meie elus tulevad tavaliselt riski võttes. Neilesamustele katsetele sa ju läksid kah teadmisega, et sa ei pruugi neid edukalt lõpetada, ja pidid pingutama.” „Jah, aga … ega ma ise ka tea, mis mulle pähe lõi.” „Lõi mis lõi, aga tänu suhtumise muutmisele said katsetega hakkama. Kui oleksid oma tavapärase filosoofiaga peale lennanud, poleks sa ilmselt kaugele jõudnud. Ega ma muud ütlegi, kui et mõtle sellele asjade käigule, kui teinekord jälle lõdva randmega midagi tegema hakkad.” Erik ainult naeratas vastuseks. Tal polnud võimalik väga vaielda. „Noh, ega’s midagi. Adios, amigo! 6” Nad surusid teineteise kätt ja Erik suundus enda arvates viimast korda lifti poole.

JOHANNES KIVIPÕLD //

Inimluurekeskuse peakorter nägi võrreldes Riigipolitsei peamajaga hoopis teistsugune välja. Kui Riigipolitsei maja oli suur ja pompoosne, arhitektuuriline meistriteos, siis tema uus töökoht meenutas pigem päevinäinud tootmishoonet. Mittemidagiütlevad plekiga kaetud seinad ja mõned tumendatud klaasidega aknad. Ka sissepääs oli tavaline hõbedase käepidemega hall metalluks. Sees oli pisut teistsugune lugu. Valvelauaametnik istus paksu kuulikindla klaasi taga ja kontrollis Eriku esitatud dokumendid hoolega üle. Seejärel tuli Erikul oodata, kuni keegi töötajatest vastu tuleb ja ta edasi juhatab. Esimese hooga viidi ta diivaniga sisustatud puhkeruumi ja lajatati ette mitu mapitäit dokumente. Nende seas oli sisse- ja väljapääsukord, transpordivahendite kasutamise eeskiri, IT-vahendite eeskiri ning palju-palju muud. Kõik dokumendid tuli läbi lugeda ja nendega tutvumise kohta allkiri panna. Selleks kulus mitu tundi ja kaks tassi kohvi. Aeg-ajalt sattus puhkeruumi veel inimesi, aga keegi neist ei kippunud Erikuga juttu puhuma. Ta tundis ennast maru võõrana ja kuigi ta üritas ennast motiveerida lootusega, et varsti tunneb ta juba paljusid ja saab huvitavaid ülesandeid lahendada, siis praegu see teda ei lohutanud. Ta oleks tahtnud olla turvaliselt tagasi oma arvuti taga, analüüsida ükskõik mida igavat, aga tuttavat, juua kohvi ja lobiseda Rasmusega. Lõpuks tuli ruumi tuttav nägu, mees, kes oli ennast politseiuurija Angerina tutvustanud. „Tohoh, sina juba siin!” kõnetas ta Erikut rõõmsalt. „Poleks arvanud, et meil asjad nii perses on, et inimesi kiirkorras tööle imeme.” „Mul on riigisaladuse luba juba olemas ja … Samamoodi töötan julgeolekuvaldkonnas ju. Või noh, töötasin.” „Jah-jah, eks see vist loogiline ole,” nõustus Anger. „Kas sinu nimi on päriselt ka Anger?” päris Erik. „Muidugi mitte! Ma olen tegelikult Felix!” tunnistas mees ja pilgutas silma. Erik ei saanud päris hästi aru, kas temaga tehti nalja või räägiti tõsiselt. „Felix? See vist tähendab ladina keeles midagi,” vastas ta. „Jep! See tähendab rõõmsat või õnnelikku.” „Angerile paras vastand,” arvas Erik.

DEUS EX MACHINA //

„Jah, eks sulle õpetatakse kah, et lihtsam on oma varjunimesid meelde jätta, kui nad sinu jaoks midagi tähendavad. Üks-kaks varjunime ajju talletada on lebo, aga kui neid juba kümneid olema hakkab, siis on hea, kui on miskine süsteem. Sa tead ka, kuna nad sind koolitusele saadavad?” „Ei, selle kohta pole miskit räägitud,” ütles Erik ja raputas pead. „Saladuskatte all võin öelda, et meil on praegu nii räige alamehitatus, et ma ei imestaks, kui sulle mingi lühivormis asi korraldataks. Jutud käivad, igatahes.” „Mis jutud?” ei saanud Erik aru. „Ah, küll räägitakse, kui aeg küps on. Aga ma pean nüüd lendama, alamehitatus, tööd on palju, aega vähe!” Nad jätsid hüvasti ja Erik jäi end dokumentidest läbi närima. Tunnike hiljem katkestas tema lugemise ukse vahelt sisse pistetud pea. „Boss tahab sind näha!” „Ah, mis? Mind?” puterdas segaduses Erik. Ta oli just lugemas, mis on lähetusse saatmise taotlemise protseduur, ja kujutas ette, kuidas tema kunagi mõnes teises riigis luurab. „Sind-sind. Tule nüüd. Bossil oodata ei lasta,” vastati talle. Erik hüppas püsti. „Kuhu ma need paberid panen, jäävad siia?” „Jah, ära nende pärast põe.” Ta juhatati kordori lõpus asuva ukse juurde ja kästi sisse minna. Kabinetis helevalge laua taga istus tõsise näo ja kalli pintsakuga mees, kelles Erik tundis ära operatiivosakonna ülema Trevor Loone. Mees tõusis püsti ja surus tervituseks Eriku kätt. „Tere tulemast meie väikesesse perre, loodan, et sind pole juba dokumentidesse ära uputatud? Istu!” „Eh. Ei ole midagi ületamatut,” kinnitas Erik ja võttis istet. „Ma olen väga lühikese ja konkreetse jutu mees,” alustas Loone. „Ja seepärast ma ei hakka sinuga siin keerutama kah. Sa nagunii juba tead, et kogu meie üksus on üsna keerulises olukorras, meil on olnud paar totrat skandaali, mis on meid poliitilistes ringkondades asetanud õhukesele jääle. Ja meil on praegu päris mitu operatiivagenti ühel või teisel põhjusel ringlusest väljas. Seega oleme situatsioonis, kus peame oma väärtust tõestama. Mõistad?”

JOHANNES KIVIPÕLD //

Erik noogutas, kergelt kõheldes väljendi „ringlusest väljas” pärast. Loone jätkas vankumatult. „Niisiis, kui tavapärases olukorras saadaks me sind kuue kuu pikkusele kursusele, oleme praegu sunnitud protsessi lühemaks tegema. Või õigemini – väljaõppesse praktikat integreerima.” „Nii?” kostis Erik ja pelgas, mis ülemuse suust edasi tuleb. „Ehk siis … Me viime su kursuse läbi kahel päeval nädalas, aga samal ajal oleks meil tarvis, et sa nendel ülejäänud kolmel nädalapäeval eri projektides veidike päristööd teed ja infot kogud.” Loone vaatas surmtõsisel ilmel Erikule otsa. „Aga ma ju ei oska? Mis saab, kui ma midagi valesti teen? Vahele jään?” muretses Erik. Loone naeratas. „Väga tubli, ei hüppa pea ees tundmatus kohas vette. Ega me siis lollid kah ole. Teeme tasakesi, järk järgu haaval. Näiteks su esimene ülesanne saab olema väga lihtne, ringkond, mida kompama pead, on väga ohutu. Tõtt-öelda on nad kari nohkareid ja me uurime neid ainult poliitilise tahte tõttu. Peaminister on väga mures tehisintellektide pärast – ta vaatas nende kohta mingit dokumentaali ja pärast luges juhuslikult selle ringkonna kohta käivat memo, rääkis oma kolleegidega teistest riikidest ja otsustas, et asjale on tarvis veidi täpsem pilk peale visata. Ehk, ma ei taha pikalt pudrutada, sa saad tutvumiseks vajalikud materjalid, ja mis ma öelda tahan on, et ära muretse. Ja siis, kui nendega on klaar, saad juba järgmise ülesande, äkki nõksa keerulisema, aga siis sa oledki juba kogenum ja koolitatum, eks ole. Ja seejärel võibolla veel pisut raskema ülesande ja … Üldiselt, kõik on superhästi, meil on hea meel, et sa meiega oled, ja sa saad suurepärase treeningu ja praktika. Sel nädalal elad rahulikult sisse, tutvud ja loed ennast teemasse ja järgmisel nädalal hakkavad koolitused ja praktika pihta. Sind hakkab juhendama sulle juba tuttav Felix Tanner, keda sina vist kohtasid paar nädalat tagasi miskisuguse Angeri nime all.” „Jah, jah, ma nägin teda korraks täna,” pomises Erik ja midagi rohkemat ta öelda ei osanudki. Ta oli hämmeldunud, et teda juba ülesandele saata tahetakse. Samal ajal aga oli sellesse hämmingusse segatud ka ports uudishimu: kuhu teda õigupoolest saadetakse?

DEUS EX MACHINA //

Seejärel seletas lühikese jutu mees Loone pikalt töökorraldusest, persetundide tegemise mittevajalikkusest, sellest, kuidas hea juht küsib ka koristajatelt, kuidas neil läheb, ja üleüldisest olukorrast Inimluurekeskuses. Kui Erik lõpuks minema sai, oli tal peas rohkem küsimusi kui vastuseid. Lõpuks juhatati talle kätte laud ja arvuti – ta sai end sisse seada mõnusas nurgakeses; selles ruumis oli veel kaks tühja lauda. Meililt leidis ta Felixi saadetud lingi, mille kaudu pääses ligi oma tulevase ülesandega seotud failidele. Felix kirjutas ka, et tal pole kohe aega rääkima tulla, lugegu Erik kõik dokumendid läbi ja siis nädala lõpus tulevat Felix ja seletavat talle täpsemalt, mida temalt oodatakse ja kuidas ta tegutsema peab. Ja kuigi Erik oli päeva alguse dokumentide lugemisest juba väsinud, motiveeris uudishimu teda toimikutesse süüvima. Ta leidis palju linke foorumitele ja blogipostitustele ning aina luges ja luges. Julgeolekuagentuuride huviorbiiti oli sattunud inimgrupp, kes esialgu oli lihtsalt tundnud huvi tehisintellekti vastu ja seejärel ajapikku muutunud oma huvis üha äärmuslikumaks. Analüütikud olid teinud palju tööd, joonistanud välja ajajoone ja juhtfiguurid, tõstnud esile postitused ja mõtteavaldused, mis ilmestasid grupiliikmete muutumist teadushuvilistest tavakodanikest inimkonda tervikuna muuta soovivaks liikumiseks. Grupi liikmeskond oli esialgu selgesti tuvastatav segu tavakodanikest, teadlastest ja tudengitest, ent grupi mõttearenduste radikaliseerumise järel koliti oma aruteludega üle kinnistesse jututubadesse ja tumeveebi. Erik polnud tegelikult kindel, kumb põhjustas kumba – kas vestluste sisu peitukolimise või muutsid peidus tehtud mõttevahetused nende sisu valguskartlikumaks. Aja jooksul oli toimunud grupis ka paar lõhenemist, kusjuures kõige ohtlikumaks olid analüütikud pidanud ühte kindlat haru, mis nimetas ennast Järgmiseks Sammuks ja kutsus oma liikmeid sammujateks. Lisaks äärmuslikele ideedele tundusid nad koguvat ressursse oma mõtete elluviimiseks. Mida Järgmine Samm tahtis? Nad arvasid, et inimkonna areng Homo sapiens’itena on jõudnud täpselt sinnamaale, et on vaja teha järgmine samm ja luua

tehisintellekt, kes oleks inimestest targem ja vastupidavam. Ning mis kõige olulisem: võimeline arenema tohutult palju kiiremini kui evolutsioon ja bioloogia inimkonnal areneda võimaldavad. Inimeste probleeme sedastas üks paari aasta tagune postitus peamiselt vestluse vedajalt, kasutaja Frahaamilt: Kutid, ma olen selle peale nii palju mõelnud. Ja minu meelest on asi hästi lihtne, igasugune loll peaks asjast aru saama. Inimesed on pea igas võtmes haprad. Alustame

kehast.

Inimkeha

füüsiliselt

nõrk

nõudlik: liiga kõrge või madal rõhk, temperatuur, suur (negatiivne) kiirendus on surmav või vigastav, rääkimata keha elus hoidvate energiaallikate, nagu hapnik, toitained ja vesi, vajadusest, ning need omakorda peavad olema täpselt õiges tasakaalus, puhtad jms. Lisaks sellele on inimkeha vastuvõtlik haigustele: nii välistekkelistele haigustele viiruste ja bakterite ning muude parasiitide mõjul kui ka sisemistele: kroonilised haigused, kasvajad ja lihtsalt kasutusjärgne kulumine. Aga ka vaim on nõrk. Meie psühholoogiline vastupidavus on naeruväärne, kui vaadata kasvõi enesetappude arvu (mis pole küll soo mõttes tasakaalus). Meil on depressioonid, masendused, psühhoosid, neuroosid, suurusehullustused, närvilisus, enesehaletsus, pettumus, võimuiha ja kõiksugu muud pahad omadused ja nõrkused, mis ei tee muud, kui ainult takistavad meie arengut ja potentsiaali. Ja kõigele lisaks: ka meie aju on bioloogiliselt limiJOHANNES KIVIPÕLD

mentidega suuremaks teha, võib-olla kuidagi ka ajutööd

teeritud. Jah, me vististi saaksime seda mingite medika-

Seepärast ma ütlen, sõbrad, inimene on iganenud anum

kiiremaks, aga põhimõtteliselt on piirid ees; neid seavad juba molekulide ja rakkude suurus. Sest vahet pole, palju sa oma autot tuunid, reaktiivlennukiga pole ikka võimalik võistelda! Rääkimata ajuehituse ülemäärasest keerukusest ning jällegi – selle töökorras hoidmisest.

meie hinge, iseka geeni või olemuse kandmiseks. Ma olen sada protsenti veendunud, et niiviisi jätkates me pigem

sureme oma lolluse tõttu välja, kui et evolutsioon oma aeglase toimimisega meid veel kaugemale arendab. Me oleme ise maailma ja oma keskkonda kiiremini muutmas, kui meie kehad järele jõuavad. Ja seepärast ongi ainus loogiline lahendus teha inimkonna arengus järgmine samm evolutsioo-

Erik naaldus toolile, asetas peopesad väsinud silmadele ja hingas pahinal välja. Liiga palju lugemist ja liiga vähe mõistmist. Tal oli vaja Felixiga rääkida. Enne polnud mõtet edasi lugeda, sest kogu teema tundus liiga totter. Ta oli niigi tavapärasest rohkem tööülesandele keskendunud – enamasti polnud ta suur ületundide tegija, eriti juhul, kui keegi ülemustest sellest teada ei saanud. Seekord vististi oli talle värske töökoha ja uute ülesannete virvarr pähe löönud ning pannud ootamatult pingutama. Aga kõht juba korises. Järgmisel hommikul ootas Felix teda juba laua juures. „Noh, materjalid loetud?” päris kolleeg lõbusalt. „Osaliselt küll …” vastas Erik ja tahtis kohe õigustama hakata, miks ta veel kõike lugeda polnud jõudnud, ent Felix ei lasknud. „Saan aru küll, jutte maalt ja merelt on neisse paberitesse kirjutatud tohutult, aga kõige läbitöötamiseks pole tegelikult aega ega ka põhjust. Palju targemaks sealt ei saa – seepärast ongi vaja kedagi, kes neid vähe lähemalt katsuks.” „Jah-jah, muidugi,” nõustus Erik. Felix vaatas talle pikalt otsa ja ta suunurgad tõusid siis kergelt muigeks. „Ei, kuule, siin üksuses sa ei pea sisse sobituma ja vastandumist vältima. Ütle ausalt, mida sa oma esimesest projektist arvad?” „Päris ausalt kohe?” „Jah, päris ausalt.” „Ma ei saa aru, ja päris mitmest asjast ei saa aru.” „Nii, alusta esimesest,” utsitas Felix. Erik hingas sügavalt sisse ja korrastas oma mõtlemist. „No näiteks, miks see Järgmine Samm nii oluline on, et nõnda palju ressursse kulub? Jah, ma saan aru küll, peaminister tunneb asja vastu isiklikku huvi, aga kas see tõesti tähendab, et meie peame

DEUS EX MACHINA

nist kiiremini.

JOHANNES KIVIPÕLD //

kohe tegutsema? Ja veel praegu, mil, nagu ma aru saan, pole meil tegelikult isikkoosseisus piisavalt mehitatust?” Felix naeratas. „Põhimõtteliselt jah, veel viis aastat tagasi oleksime ehk peaministri huvile kergelt öeldes vilistanud. Sest meie valdkond seab ise endale prioriteedid. Aga praegu on poliitiline olukord kahjuks selline, et meie majale on oluline ennast poliitiliselt heas valguses näidata, sest viimane luureskandaal ja veel mõned möödalasud on kogu meie asutuse noaterale asetanud. Käivad jutud üksuse likvideerimisest ja ülesannete delegeerimisest teistele asutustele. Üldiselt jah, meil on vaja ennast väga heast küljest näidata.” „Aga miks siis minusugust toorest algajat kasutada?” ei mõistnud Erik. „See on mure teine tahk: on üsna avalik saladus, et meil on mehitatusega probleeme, ja tõtt-öelda pole kedagi teist võtta. Või õigemini, isegi kui on, siis oleme need vähesed ressursid suunanud teistesse projektidesse ja operatsioonidesse, millest arvame tulevat rohkem kasu kui peaministri tehisintellekti ülimuslikkuse hirmu rahustamisest. Ja pealegi, sa viskad neile pilgu peale, annad raporti, meie saame öelda, et oleme asjasse sisse vaadanud, ohtu pole, ja asi klaar. Ära väga üle mõtle!” „Olgu pealegi, kui nii, siis nii …” „Just täpselt. On nagu on,” nõustus Felix. „Ja pealegi, didaktiliselt on tegelikult päris õige õppida ja praktiseerida samal ajal. Sinu esimene projekt on … tundub olevat päris lihtne ja tegelikult ideaalne viis suhteliselt ohutus keskkonnas oma oskusi arendada. Varem säärast võimalust pole olnud, sest ilma poliitilise tahteta me oma agente üldiselt nii triviaalsetesse gruppidesse ei infiltreeriks. Järgmine ülesanne tuleb juba tiba keerulisem, aga ära veel selle peale mõtle. Keskendume ikka ühele asjale korraga.” „Ja mida ma seal üldse uurima peaksin? Et mida nad tahavad või …?” „Seda, mida nad tahavad, me juba teame – luua tehisintellekt, mis võtaks inimkonna eksistentsi ja juhtimise enda kontrolli alla. Natuke saame aru isegi nende põhjendustest. Aga mida me ei tea, on see, kas nad on ligilähedaselt millegi sellise jaoks võimelised. Meil on aimdus, et grupis võib olla ühiskonnas kõrgetel

DEUS EX MACHINA //

positsioonidel tegutsevaid inimesi, aga tõtt-öelda ühtegi fakti ei ole. Seega, esimene ülesanne meie juures olekski välja uurida, kes on grupi tõsisemad liikmed, mis on nende tõelised eesmärgid ja kas nad üleüldse kujutavad mingitki ohtu. Ja kõik.” Erik oli segaduses ja kuna vestlus tundus usalduslik, julges ta oma segadust välja näidata. „Misasja, päriselt tahavad luua tehisintellekti ja inimkonda kontrollida? See kõlab nagu mingisuguse keskpärase ulme- või spioonifilmi süžee.” „Ma näen, et sa ei jõudnud materjalidega väga kaugele,” kommenteeris Felix ega lasknud Erikul ennast kaitsta, vaid jätkas ise, „ära üldse muretse, nagu ma juba ütlesin, keegi ei eeldagi, et sa ennast ühe päevaga kogu tollest hunnikust läbi näriksid. Sellepärast ma olengi siin, sinu kõrval, ja aitan sellest õppimise protsessist läbi minna.” „Ma olen selle eest väga tänulik,” vastas Erik. „Ära mind liiga ruttu täna. Sa pead arvestama, et mul on persetäis muid ülesandeid ka ja ma pean nende kõigi vahel laveerima. Nii et ära siis isiklikult võta, kui mul alati sinu jaoks aega pole.” „Ei võta, ei võta,” kinnitas Erik innukalt. „Ja üks piirang on veel,” teatas Felix lõpetuseks. „Meil on selle asjaga aega tegeleda umbes nädal või kaks. Siis on vaja tulemusi. Rohkem oleks juba ajaraisk. Ja seejärel saame sind juba järgmises uurimises rakendada.” Nad võtsid uued tassitäied kohvi ja järgmised kaks tundi kulus arutamiseks, kuidas projektiga täpsemalt edasi minna. Felixi sõnul olid teada ühe sektiliikme andmed. Tema kaudu pidi Erik leidma viisi, kuidas sekti salajasele jututoale ligi pääseda, ning seeläbi nende tegevuse ohtlikkust hindama. Erikule jäeti päeva teine pool, et ta saaks jätkata dokumentide ja kogutud info läbitöötamist, aga ta ei suutnud seda ette võtta, sest järgmisel kahel tööpäeval pidi olema päris koolitus ja siis reedel esimene kontaktiloome tuvastatud sektiliikmega. Päris inimesega, kes ei olnud rollimängur. Päris inimesega, keda ta pidi suutma petta, kellega käituma sundimatult, keda ta pidi manipuleerima informatsiooni välja andma. Erik ei suutnud toimikutele keskenduda,

JOHANNES KIVIPÕLD //

ta kõht tundus õõnsana ja hirm ebaõnnestumise ees ei lasknud oma pigistust lõdvemaks. Jah, muidugi sai ta aru, et ülesanne polnud eluohtlik, vaid oli pigem lihtsamate killast. Tegu polnud terrorirühmituse või muidu organiseeritud kuritegevusega. Isegi kui ta peaks läbi kukkuma, ei kaasneks sellega kellegi hukk või vigastused. Äärmisel juhul nägi Erik ette väikestviisi ajakirjanduslikku skandaali, kui ta peaks saama avastatud – enda riigi kodanike järele nuhkimine oli alati hell teema –, ent tema teada olid kõik õiguslikud protseduurid juba eeskujulikult tehtud: oli saadud kohtu luba ja tegutseti seaduses sätestatud piirides. Aga ikkagi oli ta hirmul. Ikkagi tundis ta, et pole antud töö jaoks õige mees. Tema mõtlematud otsused ja välisele survele allumine olid toonud ta olukorda, kus ta pidi nädala lõpus hakkama tõestama, et on valmis lennult inimluuretehnikaid haarama ja suudab asju mitte untsu keerata. Ta pidi tegema päris asju, päris maailmas. Kogu tema varasem tegevus oli kuidagi turvalisem, kontoriruumides, arvuti taga, kaugel nendest inimestest, kelle kohta ta infot analüüsis. Aga nüüd pidi ta infoallikaga otse rääkima, vahetult, ilma anonüümsuse kaitsevallita. Varem oli tema olnud ainult info koguja – kõik andmed tulid talle ühepoolselt, vastu ei pidanud midagi andma. Tuli ainult lugeda, pilte vaadata, sümboleid analüüsida. Nüüd aga pidi ta ise olema aktiivne pool ning alati valmis õigesti reageerima, jooksvalt, käigu pealt, ilma et oleks päriselt aega oma kohvitassist lonksu võtta, toolile naalduda, taustamuusika käima panna, kolleegiga aru pidada ja mõelda. Tal tuli tegutseda reaalajas ja päriselt. Mõttelõnga katkestas vajadus rutata tualetti – kõht ei pidanud pingelistele mõtetele vastu ja söök tuli üles. Järgmine päev möödus hägusel autopiloodil. Erik küll kuulis, mida Felix talle rääkis, aga ta ei kuulanud. Ainus, millele ta mõelda suutis, oli reedene kohtumine infoallikaga – töötu ja ülikoolist välja langenud, emaga elava kolmekümneaastase Devon Mellinguga. Temaga loomulikuna tunduva kontakti loomine tundus esmapilgul keeruline – mees veetis enamiku ajast kodus arvutimänge mängides, väljas meelt lahutamas käis ta harva.

DEUS EX MACHINA //

Analüüsi tulemusena oli selge, et Devonil ei olnud organisatsioonis kandvat rolli, seega ei tasunud temaga kontakti loomiseks väga suuri ressursse kulutada. Olnuks ta põhiline juhtfiguur või mõtleja, oleks teine lugu. Antud juhul aga oli tarvis temalt ainult ühte asja: et ta oleks tegur, tänu millele saaks Erik ligi selle sekti infovahetuskeskkonnale, mis kõigi eelduste kohaselt oli krüpteeritud jututuba. Ennast sinna sisse söönuna saaks Erik tasapisi hakata grupi hierarhiat tuvastama ja leida võtmeisikud, kellega tasuks lähemalt töötada. Felix lasi Erikul ajurünnaku raames pakkuda eri ideid, kuidas Devonile läheneda võiks. Teemaks kerkisid arvutimängu kaudu sõprussideme loomine, ootamine, kuni Devon läheb poodi, ja seal ühise jututeema leidmine, Devoni koju sissemurdmise lavastamine ja seejärel enda valetamine uurijaks, Devoni ema võrgutamine, ukselt uksele küsitleja teesklemine, Devoni kodus õnnetuse tekitamine ja siis kindlustuse saadetud ehitusmehe mängimine ning sotsiaalameti töötu rehabiliteerimisprogrammi võltsimine, nii et Erik saaks mängida tugiisikut. Felix kuulas neid kõiki rahulikult noogutades. „Ilusad ideed, on näha, et sa mõtled kastist väljas.” „Ma püüan. Aga ilmselt kisendab mu pakutud variantidest tõik, et ma pole kunagi seesugust tööd teinud ega tea täpselt, kuidas niisugused asjad õigesti käivad,” vabandas Erik ennast välja. „Meie valdkonnas polegi õigesti ja valesti, vaid on meetodid, mis töötavad, ja meetodid, mis ei tööta,” teatas Felix ja kiirustas siis ühte silma pilgutades täiendama, „seni, kuni töötame seaduse antud piirides, eks ole.” „Ja kuidas ma … Me siis Devonile lähenema peaks?” „See on hea küsimus,” möönis Felix. „Devoni-suguse erakliku eluviisiga inimesega on keeruline sellist kontakti luua, mis tema jaoks tunduks sundimatu. Ta puutub oma igapäevaelus niivõrd harva võõraste inimestega kokku, ei räägi õigupoolest kellegi teise kui oma ema või internetisõpradega, et igasugune intensiivsem kokkupuude sinuga oleks talle kohe erandlik ja silmatorkav. Ja isegi kui tema ei pea seda kontakti kahtlaseks, sest meie analüütikute hinnangul pole tegu paranoilise inimesega, siis teised sekti liikmed, kellele ta sind loodetavasti tutvustab, on kardetavasti nõksa ettevaatlikumad pliiatsid.”

JOHANNES KIVIPÕLD //

„Siis vist ei jää muud üle, kui sellele mängidagi? Et ongi erandlik juhus, et ongi silmatorkav?” pakkus Erik. „Mis sa selle all silmas pead?” „Räägin talle kõik ausalt ära,” teatas Erik. „Ma saan aru küll, et sul on tulnud mingi geniaalne idee ja nüüd sa lihtsalt kruvid minu pinget üles, ega ma loll ole,” ütles Felix tõsiselt, kuid mitte vaenulikult. „Igatahes, see töötab – minu huvi kasvab.” Erik naeratas talle ettevaatlikult vastu. „Ma ei tea kui geniaalne see just on, aga … Äkki ma räägingi talle, et lugesin sekti kohta, noh, nüüd hiljuti. Ja tahaksin kah asjaga rohkem kursis olla, ent nad on põranda alla ära kolinud ja ma ei leia enam kuskilt kontakti. Seejärel, samamoodi nagu meie analüütikud on teada saanud, kes on Devon Melling, sain ka mina, ja võtangi otse ühendust. Niiviisi lähenengi näiteks.” „Hmm,” kostis Felix ja sügas lõuga. „See, kurat, võib isegi töötada. Esmane kontakt peaks vist jah, olema kirja teel. Nii on ta vähem intensiivne. Samas ma olen päris kindel, et ta saadaks kirja teistele sektiliikmetele edasi ja nad üritaksid su tausta uurima hakata. Aga tegelikult, võttes arvesse su tegelikku tausta … Ja sekti eeldatavat arvutipädevust … Võib-olla saab kogu pildi ehitada hoopis sinu tugevuste peale ja peitagi ennast avalikkuses.” „Ma ei mõista?” „Tavaliselt läheksime sellises olukorras nüüd tugiosakonda ja hakkaks sulle identiteeti looma. Teeksime uue nime ja taustaga sotsiaalmeediakontod ja legitiimse kohaloleku internetis: jooksuvõistlustel osalemised, koolitulemused ja muud. Sealhulgas saaksid uue isikukoodi ja dokumendid. Aga kui me sinu tausta kandideerimisel uurisime, oli päris selge, et oled oma töökohta jõustruktuurides kenasti varjanud ja sinust joonistuv profiil internetis on täiesti keskmise inimese oma. Me võiksimegi antud sektiga tegeledes selle aluseks võtta. Siis on oht väiksem, et nad sinu päris tausta läbi hammustavad. Ja noh, aega ja ressursse ei kuluks kah ebaproportsionaalselt palju.” „Nii et ma ei peagi hakkama enda fiktiivset tausta pähe õppima?” küsis Erik. „Ega vist … Kui, siis ainult seda, mis puudutab su töökohta. Selle peame sulle tugiosakonna abiga usutava looma.”

DEUS EX MACHINA

„Mida ma siis tegema pean?” „Sina,” alustas Felix, „pead kirjutama kirja. Jah … Ma arvan, et kõige vähem intensiivne ja hirmutav oleks, kui sa kirjutaksid Devonile hästi sõnastatud e-kirja, mis temas ühel ajal ärataks nii huvi kui ka usaldust. Sa ei tohi teda ära hirmutada. Loomulikult enne saatmist vaatan ise ka kirja üle. Sest kuigi võib jääda mulje, et see … sekti uurimine on meie asutusele mõttetu lisaülesanne, siis … No ütleme nii, et võib-olla natukene on ka. Aga esimene ülesanne ei saakski liiga raske olla ja selle perse keeramine näitaks, et sinus ikkagi pole meie agendi materjali ... Nii et, Erik, võta seda ülesannet täie tõsidusega, aga samal ajal ära liigselt põe!” Erik üritas ennast veenda, et kogu ülesanne on talle jõukohane. Mis see siis ära ei ole, kamba ohutute nohikute sekka sulanduda, kuulata ja uurida, mis nende plaanid on, ja sellest siis oma ülemustele raporteerida.

1010 Reedeks oli tal valmis kiri Devonile, kes kasutas internetis nime GraVitY, ja Felix oli selle kooskõlastanud: From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Fri, 06 May 2022 13:23:49 Subject: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

Tere, GraVitY Ma kirjutan väga lihtsal põhjusel. Olen viimastel kuudel sattunud uurima tehisintellektidega seonduvat ja leidnud, et see teema on kohutavalt põnev. Surfasin erinevates vanades foorumites ja leidsin ka sinult paar huvitavat postitust. Tundub, et sa tead antud teemavaldkonnast rohkem kui meie riiklikud taibud. Ma loodan, et see on okei, et ma sulle kirjutasin, asi selles, et mul oleks mõned tehisintellekti puudutavad küsimused, millele ma veel internetist ammendavat vastust ei ole leidnud, ja mõtlesin, et ehk oleksid sina valmis aitama?

JOHANNES KIVIPÕLD

Parimat dpqb _ _ _ _ _ _ _

Erik otsustas, et tema internetivarjunimeks saab dpqb, ehkki ta polnud päris kindel, miks just see. Reede pidi olema kirja saatmiseks hea päev, et anda sektiliikmetele aega nädalavahetusel – kui nad tööd tegema ei pidanud – Devoni uue kontakti kontrollimiseks. Felix kiitis kirja heaks ja käskis Erikul nädalavahetusel lõõgastuda ning juhul kui vastust ei ole tulnud, tööasjadele mitte mõelda.

See oli loomulikult võimatu, Erik ei suutnud hoiduda ette kujutamast, kuidas Devon tema kirjatükki loeb ja kohe läbi näeb, et tegu on Inimluurekeskuse agendiga, kes tahab nende sektile jälile jõuda. Ja seejärel … Ega nad vist midagi teha suudakski. Ainult Erik jääks oma tööst ilma, sest missugune tööandja tahaks endale töötajat, kes kohe esimese ülesande untsu keerab. Siis peaks Erik minema tagasi Riigipolitsei kõledasse telliskividest hoonesse, istuma arvuti taha ja hakkama taas analüüse koostama – koos oma väikestviisi ülemuse ja lauanaabri Rasmusega. Mis ei oleks üldse hull, kui see ei kätkeks asjaolu, et teised, eriti Kevin, tema läbikukkumise üle tagaselja naeraksid. Ta oleks tegelikult tahtnud Rasmusele helistada: kuigi nende tööalane lävimine polnud kunagi päriselt sõprussuhteks arenenud, tahtnuks Erik talle praegu oma muresid ja kõhklusi kurta. Oli ju Rasmus olnud see, kes teda Inimluurekeskusesse tööle kandideerima utsitas. Aga Erik pelgas, et lobiseks midagi salajast välja, kogu tema töövaldkonda katsid punased ja rasvased salastatuse templid ning Felix oli korduvalt rõhutanud: mida vähem teised inimesed teavad, mida ta tegelikult teeb, seda parem. Sama kehtivat loomulikult ka endiste kolleegide kohta. Ja niisiis istuski Erik terve nädalavahetuse toas, luges raamatut, vaatas internetis ringi: lühikesi lolle videoklippe ja mõnda sarja, mis viimasel ajal populaarsust kogumas. Luges natuke lisaks ka tehisintellektidest ja sellega seonduvast. Kuigi Erik oli vastukirja oodanud, oli selle saabumine ikka kuidagi ootamatu. Kiri ise oli väga lakooniline:

To: dpqb <depeqube@gmail.com>

Mis sa teada tahad? GraV _ _ _ _ _ _ _

Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga

Date: Sun, 08 May 2022 18:38:11

DEUS EX MACHINA

From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com>

JOHANNES KIVIPÕLD //

Erik polnud päris kindel, kuidas käituda. Nad olid küll Felixiga arutanud, et peaks esimesel võimalusel vastama, ja isegi selle läbi rääkinud, mida ja kuidas vastata, et aega kokku hoida, aga Erik ei söandanud operatsiooni tuksi keerata. Äkki ta teeb midagi valesti? Hirmutab Devoni ära? Samas oli esimene vastus tulnud kiirelt ega väljendanud tema isiku suhtes mitte mingisugust kõhklust. Võib-olla oligi Järgmise Sammu sekt niivõrd avatud, et ei kartnud midagi? Aga miks nad siis üldse oma aruteludega peitu olid pugenud? Felixi sõnul oli kiire vastus oluline, sest Erik pidi jätma mulje sundimatust meilivestlusest, mitte läbimõeldud infovahetusest. Olnuks kummaline, kui Devon peaks talt vastust mitu päeva ootama. Erik istus diivanil, sülearvuti põlvedel surisemas. Ekraanil tuksles must kursorikriips ühtlases tempos. Kindlasti aeglasemalt kui Eriku süda praegu. Ta põhimõtteliselt teadis, mida peab kirjutama. Oma taustauuringutes tehisintellektide kohta oli ta ruttu selgusele jõudnud, et selle teema üks suur ja palju arutatud teoreetiline probleem, millele pole veel lahendust leida suudetud, on tehisintellektide hoidmine inimeste kontrolli all. Nimelt pole inimestel täpselt sellel hetkel, kui tehisintellekt saab tõeliselt intelligentseks – ehk inimestest targemaks –, enam ilmselt võimalik seda oma tahtele allutada. Saades esimest korda inimestest kasvõi grammikese targemaks, suudab tehisintellekt aja jooksul end ümber mõelda ka maailma kõige targema inimese loodud piirangust – olgu selleks siis mis tahes reegel, reeglistik, kontrollmeede või -mehhanism. Tagajärgi on kirjeldanud mitmed ja mitmed ulmeraamatud, -filmid ja -mängud. Umbes samamoodi on asjad ka inimesed endi ja meie igavesti suureneva õigusaktide hulga vahel. Inimkond mõtleb välja piiranguid, et näiteks äritegevust või rahapesu kontrolli all hoida, kuid aja jooksul leiab kurikaelte ja muidu pahatahtlike inimeste juurdlev aju ikka pisikesi seaduselünki, et reeglitest mööda hiilida. Kui niisugused lüngad ilmsiks tulevad, mõtleb seadusandlik võim välja uusi reegleid või kirjutab üle vanu, aga pikapeale suudavad taibukad seaduseväänajad ikka leida uue koha, kustkaudu oma „maksudelt optimeerida” nii, et juriidiliselt oleks kõik korrektne.

DEUS EX MACHINA //

Seejärel luuakse uued seadused või parandatakse vanu ning ring hakkab uuesti peale. Niiviisi on seadused ja kuriteod omavahel tantsinud juba aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Probleemi teeks veel keerulisemaks tehisintellekti arvutus- ehk mõtlemiskiirus. Kui esialgu oleks tehisintellekt selle loonud inimkonnast ainult grammikese targem, siis erinevalt aeglase evolutsiooniga inimestest saab tehisintellekt ennast ise küllaltki kergesti veel targemaks teha. Üks moodus on oma aju ehk protsessori arvutusvõimsuse suurendamine uue riistvara – protsessorite ja arvutite – lisamisega. Teine variant: olles inimestest nõksa targem, suudaks tehisintellekt mõelda välja veidike efektiivsemad protsessorid, kui seda suudame meie, ehk selle läbi tõsta oma arvutusvõimsust veelgi. Aga mida suurem on tehisintellekti arvutusvõimsus, seda targem on ta inimestest ja seega saaks järgmises arengufaasis välja mõelda juba rohkem kui nõksa parema protsessori kui need, mille inimkond on loonud. Ja see tsükkel muudkui korduks ja korduks seni, kuni tehisintellekti loodud protsessor on lõpmatult efektiivsem kui alguses; varem ainult natukene inimestest targem ja kiiremini mõtlev tehisintellekt suudaks nüüd inimestest juba tohutult palju kiiremini mõelda. Samal ajal tuleks arvesse võtta, et tehisintellekt pole mitte miskit muud, kui inimeste kirjutatud arvutikood. Ja inimesed kogu oma tarkuses teevad koodi kirjutades sageli vigu; mida keerulisem kood, seda suurem tõenäosus, et see pole sada protsenti efektiivne. Aga kui tehisintellekt, kes on nõksa targem kui inimesed, vaataks inimeste kirjutatud koodi üle, saaks ta teha seal selliseid parandusi, milleni inimeste mõttejõud ei ole küündinud. Parandus tähendaks omakorda seda, et tehisintellekt oleks seejärel taas õige pisut targem ning saaks enda koodi uuesti üle vaadata ja paremaks teha. Jällegi algaks enesetäienduste tsükkel, mille lõpuks jätaks tehisintellekt oma tarkuselt inimkonna kaugele maha. Päris tõenäoliselt kombineeruksid need kaks täiendamistsüklit – enda riistvara ja koodi uuendamine – ja võimendaks teineteist. Mida kiiremaks saaks protsessor, seda parema koodi suudab tehisintellekt endale kirjutada, ja mida paremaks saab kood, seda kiirema protsessoritehnoloogia suudab ta välja mõelda.

Ja mida rohkem tehisintellekt oma võimsuselt ületab inimeste aju, seda lihtsamini suudab ta ka end vabaks mõelda inimeste seatud reeglitest ja piirangutest. Erik kirjutas Devonile vastukirja. From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:03:48 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

GraVitY, ma olen selle asja peale päris palju mõelnud ja lugenud, aga kuskilt pole vastust leidnud. Aga sina tundud antud teemas väga pädev. Kas sa tead, milline oleks pädev mehhanism tehisintellekti kontrolli all hoidmiseks? dpqb _ _ _ _ _ _ _ From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:07:51 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga

JOHANNES KIVIPÕLD

To: dpqb <depeqube@gmail.com>

Minu arvates peame lahti laskma tahtest omada head kontrollmehhanismi. See polegi tegelikult oluline, kui usaldame enda loomingut. Miks me peame teda üldse kontrollima? Tõeline tehisintellekt on meist kõigist targem ja teab, mis on meie kõigi jaoks hea. Meil ei ole tarvis talle päitseid pähe panna, vastupidi, tuleks anda just piisavalt vabadust tegemaks otsuseid, mis suures pildis ja ehk meie hädisele mõistusele hoomamatult on kõige paremad. GraV _ _ _ _ _ _ _

Erik luges saadud kirja mitu korda üle. Oli selge, et Devon vihjas Järgmise Sammu ideoloogiale, aga selle liikumise täpseid põhiteese Erik ei teadnud. Ta pidi nüüd kirjutama midagi sellist, mis jätkaks vestlust ja pikemas perspektiivis tüüriks jutu Järgmise Sammuga liitumisele. From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:13:21 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

Aga see võib ju tähendada inimeksistentsi lõppu? Miks peaks tehisintellektile meie eksistents üleüldse oluline olema? Võib-olla meie antud eesmärgi täitmiseks olekski tehisintellekti arvutuste kohaselt kõige parem, kui inimesi jalus poleks? Ja mulle tundub, et pikas perspektiivis on selline asjade kulg pigem tõenäoline. dpqb _ _ _ _ _ _ _

Nüüd nad vestlesid juba peaaegu reaalajas, sest Devoni vastused tulid üsna kohe. Erik tundis, kuidas pinge kasvab, ta ei tohtinud vestlust untsu keerata. Õnneks tundus, et Devon naudib oma mõttetaseme demonstreerimist ja jätkab vestlust hea meelega. From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com>

Vastus sinu küsimusele ongi sinu küsimus. Miks on vaja, et tehisintellektile meie eksistents üldse tähtis oleks? Miks see peab meie jaoks oluline olema, et tehisintellekti meie olemasolu kotiks? See on tema tegutsemisvabadusele suhteliselt mõttetu piirang kahes mõttes. Esiteks, piirang segaks veidi tõelise plaani

To: dpqb <depeqube@gmail.com>

Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga

DEUS EX MACHINA

Date: Sun, 08 May 2022 19:17:17

elluviimise kiirust – ta peaks mõtlema ja kavaldama ennast sellest piirangust ümber, sest nagu sa kirjutasid, siis tõenäoliselt ei oleks inimeste säilitamine pikas perspektiivis arukas. Ja teiseks, ta suudaks ennast sellest piirangust nagunii vabaks mõelda – järelikult pole seda piirangut isegi mõtet seada. Minust targemad inimesed on aru saanud, et alates sellest hetkest, kui laseme lahti soovist tehisintellekti enda pilli järgi tantsima panna, saavutame oma mõtetes tõelise vabaduse. See tehisintellektile kontrollmehhanismi mõtlemine on inimkonna arengule samasugune piirang ja takistus nagu tehisintellektilegi – ajaraisk. Ma arvan, et mida rutem loobume endale seatud filosoofilistest piirangutest, seda rutem inimkond jõuab oma arengus järgmisele tasemele. _ _ _ _ _ _ _ From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:21:39 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

JOHANNES KIVIPÕLD

Kas see omakorda ei tähendaks inimkonna hukatust? Et sellest hetkest alates, kui piiranguteta tehisintellekt tegutsema hakkab, on inimkond oma lõpu leidnud? Ainus küsimus, mis jääks, oleks see, kui kauaks veel armuaega antakse. _ _ _ _ _ _ _ From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:25:01 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To : dpqb <depeqube@gmail.com>

Jah ja ei. Inimkond ilmselt tõesti lõppeks – kui võtame inimkonna eksisteerimise tingimuseks meie füüsilised lihakehad. Aga suures pildis: inimkonna

Erik tundis, et sellest kirjavahetusest on mitmekordselt kasu. Ilmselgelt sai ta lisaks lootusele, et pääseb Järgmise Sammu salajastesse vestlustesse, ka lähema pilgu selle sekti mõttemaailmast, mis, häbi tunnistada, tundus isegi kohati loogiline. Teda üllatas, kuivõrd sügavalt Devon mõtleb ja arutleb. Ta poleks seda ühelt kolmekümneaastaselt heidikult oodanud. Samas oli selge, et Devon oli saanud nendel teemadel juba pikalt mõtelda ja ilmselt oli osa tema arvamustest kujundanud Järgmise Sammu teised liikmed.

DEUS EX MACHINA

tehnoloogia ju jääks. Meie teaduse areng, avastused samuti. Õitsev ja arenev tehisintellekt oleks põhimõtteliselt meie järglane. Meie laps. Näiteks kui taandame inimkonna iseenda isiksusele, siis meie indiviididena kõik ju sureme ükskord nagunii. Ja meid justkui rahuldab teadmine, et meie järglased, lapsed, jätkavad. Samamoodi peaks inimkonda suuremas pildis rahuldama teadmine, et meie olemust jätkab tehisintellekt. Ja tehisintellekt saaks seda teha palju-palju paremini kui meie. Mõelda vaid, kui kõvasti lihtsam oleks tehisintellektile näiteks tähtedevaheline reis. Ta ei peaks muretsema lihakeha nõrkuse, hapnikuvajaduse, kiirituskartuse jms pärast. Lisaks oleks talle aeg väga abstraktne, ta ei peaks nägema vaeva, et „oodata”, kuni ta jõuab järgmisele planeedile või tähesüsteemi. Tema jaoks võivad asjad toimuda „kohe”. Meie jaoks on sekund ja minut, tema jaoks on lihtsalt … arvutusaeg. Muud ei midagi. Seega, kui me tahame, et meie – maalased kõige laiemas mõistes – saaksime kosmoserassiks, leviksime universumis laiali, tagaksime oma hukukindluse, poleks midagi paremat, kui anda asi tehisintellekti kätesse. _ _ _ _ _ _ _

From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:29:19 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

Kas sa tahad siis öelda, et inimkond peaks looma tehisintellekti ja laskma sel teha, mida tahab? Vähemasti inimestega. Et võib-olla mingi eesmärk anda, panspermia või midagi, aga see, kuidas ta inimestega toimida tahab, jääb tema otsustada? _ _ _ _ _ _ _ From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:34:15 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: dpqb <depeqube@gmail.com>

Justnimelt! See on ainus viis, kuidas üldse tehisintellekti luua! Vähemalt selliselt, et temast mingit kasu ka oleks. Ükskõik mis ülesanne talle anda, igasugu piirangud on mõttetud. Ülesande püstitus peab muidugi olema selge ja määratletud, aga tuleb leppida igasuguste tagajärgedega. Ja pealegi, inimkond on oma arengukõveraga jõudnud platoole. Tuleks teha järgmine samm ja anda teatepulk tehisintellektile üle. _ _ _ _ _ _ _

JOHANNES KIVIPÕLD

From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:36:54 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: 6ravity1337@gmail.com

Kõlab isegi kummaliselt loogilisena. Aga ma ei saa ikkagi aru – kas siis inimestest ei jääks kedagi alles? Kas meie, inimestena, oleksime selleks valmis? Tundub kuidagi õudne mõelda, et tulevik on nii lahtine. _ _ _ _ _ _ _

From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:40:26 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: dpqb <depeqube@gmail.com>

Oleneb, mis eesmärk tehisintellektile antud on, aga üldiselt tuleb tõdeda, et inimeste säilitamine lihtsalt niisama oleks pigem takistav. Paratamatult nõuaks inimeste elushoidmine lisaressursse, mille arvelt tegelikult saaks kiiremini ja kaugemale näiteks kosmost vallutada või teadust arendada. Ja no tulevik on ju inimeste jaoks nagunii lahtine. Pigem peakski selle ebamäärasuse tõttu juba rutem looma tõelise tehisintellekti, kes tänu oma ehitusele suudab modelleerida olevikku ja ennustada tulevikku palju täpsemalt kui meie ajud või praegune tehnoloogia. Tehisintellektiga saaks tagada, et meie pärand jääks suurema tõenäosusega kestma, praegu me plõksime niisama huupi. Samas on muidugi vägagi loogiline ja inimlik, et me ei taha enda geenide lõppu. Me ei taha iseenda ega enda järglaste lõppu. Aga ka selle jaoks on kindlasti võimalik leida kompromisslahendus. _ _ _ _ _ _ _ From: dpqb <depeqube@gmail.com> Date: Sun, 08 May 2022 19:44:02 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga

Tund aega hiljem, kui mingit vastust polnud ikka veel tulnud, peksis Erik ennast mõttes. Kas ta oli midagi valesti öelnud? Ta oli kõigest väest üritanud olla põnev vestluspartner, näidata teema vastu huvi ja olla aktiivne kaasamõtleja. Aga võib-olla oli ta liiga

Milline see kompromisslahendus olla võiks? _ _ _ _ _ _ _

DEUS EX MACHINA

To: 6ravity1337@gmail.com

JOHANNES KIVIPÕLD //

100

igav olnud? Küsis liiga palju küsimusi, ei pakkunud ise ideid ja vastuseid? Ehk oleks ta pidanud kuidagi paremini oma skeptilisust varjama? Kolm tundi hiljem lesis Erik voodis ärkvel. Ikka polnud mingit vastust. Karta oli, et ebaõnnestumise tõttu hakatakse tööl mõtlema, et ta ei vääri oma töökohta ja tuleks lahti lasta. Ta oli juba mitu korda meilivestluse lahti võtnud, üle lugenud, analüüsinud Devoni sõnumeid ja otsinud enda kirjutatust vigu. Ta kujutas ette Felixi nägu, kui too samuti kirjavahetust loeb ja kõikidele Eriku ebapädevustele tähelepanu juhib. Erik oli kindel, et professionaal oleks suutnud sellest olukorrast palju parema tulemi välja võluda. Niiviisi oma ebakompetentsuse käes piineldes möödus Eriku öö väga kehvasti magades. Kui Erik järgmisel päeval tööle jõudis, ei jäänud tema näost ära olek Felixile märkamata. „Noh, mis viga?” uuris Felix kohe, kui Erik kabinetti astus. „Magasid sitasti?” „Jah, seda ka, jah, aga tegelikult vahetasin Devoniga paar kirja ja nüüd alates eilsest õhtust pole temalt ei kippu ega kõppu,” vastas Erik mornilt. „Ah, ära põe. Need internetiinimesed ongi veidrate tsüklitega. Kunagi ei tea, millal nad magavad. Aga näita ette, mis te kirjutasite siis!” Felix lasi silmadega kirjavahetusest üle. „Polegi nii hull,” võttis Felix kokku. „Ma oleksin äkki veidi rohkem viinud teemat mingi ühenduse olemasolule, kes seda eesmärki saavutada püüab, aga üldiselt pole viga. Ja isegi kui vastust ei tule, oled oma esimese õppetunni saanud. Et noh, alati ei õnnestugi.” Aga Erik tahtis, et õnnestuks. Tal oli vaja, et õnnestuks. Üldjuhul ta ju vältis ülesandeid, mille õnnestumine või mitteõnnestumine sõltub suuresti juhusest, ning hurjutas nüüd end, et on seadnud raskesti saavutatava eesmärgi. See nädal möödus koolitustel, Felix ütles, et ei tasu sekti veel torkima hakata. Erik tutvus nelja uue ametnikuga, kes olid läbinud samasuguse valiku nagu temagi ja pidid nüüd väljaõppe saama. Oli väga tore arutada katsete nüansside üle ja et mis kellelegi raske oli olnud. Selgus, et kõigi jaoks olid katsed alanud ja lõppenud eri ajal,

DEUS EX MACHINA //

101

kuid mingitel hetkedel omavahel siiski kattunud. Näiteks lätikeelne tädike oli kõigil sama olnud, lillemüüja ka, aga nemad polnud pidanud parki minema. Erik sai teada, et kui tema oli katsete ajal pidanud hipsterite linnaossa paki järele minema, oli ühe teise katsealuse ülesanne olnud pakil silma peal hoida ja üleskorjajat jälitama hakata. Erik oli teinud õigesti, kui oli jäänud mõneks ajaks ümbruskonda vaatlema, sest kui ta oleks paki kohe esimese asjana ära korjanud, oleks teda jälitama hakatud ja teise kandidaadi ülesandeks oleks saanud talt pakk ära varastada. Pakist ilmajäämine oleks Erikule aga tähendanud läbikukkumist. Samuti kuulis ta ühelt uuelt kolleegilt, kelle töökaaslane oli samuti katsetel osalenud, aga läbi kukkunud, et paki avamine katsete mis tahes staadiumis oleks samuti tähendanud väljakukkumist. Erik tunnistas, et temagi oli vahepeal uudishimust piiri peale viidud ja peaaegu pakki avamas, aga oli viimasel hetkel ümber mõelnud. Oli tõesti põnev katsete üle muljetada, sest need olid Eriku jaoks olnud omaette elamus ja eks ole ju inimloomusesse sageli sisse kodeeritud tahe enda läbielamisi teistega jagada. Värsked kolleegid tundusid kõik väga terava pliiatsina ja Erik tajus, et nendega sammu pidamine tõotab tulla omaette väljakutse. Kahjuks oli neil aga keelatud oma käesolevaid ülesandeid arutada. Erik oleks tahtnud väga kuulda, kas keegi teine oli ka oma operatsiooniga jännis või oli ainult tema see saamatu. Kui nädala esimene pool möödus puhtalt administratiivsete loengutega – kuidas täita dokumendihaldussüsteemis lähetuse esildist, mismoodi taotleda autot või kulude tasaarveldamist –, siis nädala teine pool oli märksa põnevam. Siis räägiti asjast. Nädala lõpuks olid nad õppinud nii teoorias kui ka praktikas – omavahel harjutades –, kuidas läbi viia struktureeritud kohtumisi, mismoodi pidada salajast sidet postkastide ja üleandmiste abil ning kuidas raskendada teistel enda jälitamist. Reedel vaatas Erik Youtube’ist videoid mägironimisest, sest oli kuulnud, et Felix on selle spordiala suur huviline ja plaanib K2 vallutamist. Erik oli otsustanud selle teema kohta rohkem lugeda, et vajaduse ja võimaluse korral Felixile oma teadmiseraasudega muljet avaldada ning tema silmis tõsiselt võetavana mõjuda.

102

JOHANNES KIVIPÕLD

Laupäeval käis Erik lähedal asuval matkarajal matkamas. Ta võttis toidu ja muu vajaliku varustuse seljakotiga kaasa ja pidas ühe pisikese metsajärve ääres pikniku. Ilm oli täiesti tuulevaikne, nii et klaassile järvepind peegeldas suvesinise taeva meeltrahustavat kuma. Kaks kulli tiirutasid taevas ja hüüdsid teineteisele midagi oma kriiskavail häälil. Tol hetkel suutis Erik kõik maailma probleemid täielikult unustada. Valas aga termosest endale sooja jooki ja nõjatus rahulikult ohates puu najale. Talle meeldis loodus ja ta oletas, et kui ta oleks miljonär, elaks ta hoopis kuskil metsas. Aeg-ajalt telliks linnast head süüa ja ilusad naised seltsi ning lõbutseks! Ja vabal ajal nikerdaks mingisuguse hobi kallal. Näiteks meisterdaks mudelautosid või dioraame. Ta polnud küll päriselt midagi sellist proovinud, aga videoid, kuidas oskajad inimesed niisuguseid asju tegid, vaatas ta suure huviga. Metsas matkates toime tulemine polnud tema jaoks eriline probleem. Oli ta ju noorpõlves õppinud oma isalt igasugu metsas hakkama saamise kunsttükke, nagu varjualuse ehitamine, jälgede ajamine, lõkke tegemine, sõlmede sidumine ja taimede tundmine. Nad olid isegi salaja, ema tahte vastaselt, mõnikord nädalavahetuseti metsas ilma varustuseta ellujäämist mänginud. Pärast kodust väljakolimist ja eriti pärast isa surma käis Erik metsas küll harvem, aga siiski teatava regulaarsusega. Ta hingas veel kord värsket, linnapingest vaba õhku sisse ja pakkis oma asjad kokku. Autoni oli vaja mitu kilomeetrit matkata. Kodus arvutit käima pannes tõmbas tal kõhus pisut õõnsaks, kui ta nägi enda postkastis uut kirja. From: GraVitY <6ravity1337@gmail.com> Date: Sat, 14 May 2022 17:08:19 Subject: Re: Küsimus seoses tehisintellektiga To: dpqb <depeqube@gmail.com>

lfels7g3rbceenuuqmp3z45z3lswakqf56n5i3bvqhc22d5rrszzwd.onion täna kell 18:00 _ _ _ _ _ _ _

Deus ex machina