P roloog Aeg oli veidi pärast koidikut ühel hiliskevadisel hommikul, mis kuulutas ette saabuvat suve. Värsked rohelised lehed olid nii eredad, et ehmatasid silma, esimesed päikesekiired panid murul kaste aurama ja majakest ümbritsev mets kajas linnulaulust. Benoît Courrèges – väikese St Denis’ linnakese politseiülem, keda kõik kutsusid Brunoks – eristas lehelinnu ja vaenukäo, nõmmelõokese ja rähni tämbreid, kuid teadis, et need moodustavad vaid murdosa talle koduks ja armsaks saanud Vézère’i jõeoru linnuriigist. Bruno kandis vana sõjaväedressi, milles oli hommikusel metsajooksul käinud. Ta piidles Napoléoni ja Joséphine’i – oma kaht hane. Need kanakarja valitsejad paterdasid pikaldase väärikusega lähemale, et uudistada Bruno kindlas haardes värisevat kutsikat. Hanede järel tippis lähemale pead küljelt küljele kallutav kukk Blanco, kes oli endale nime saanud Prantsuse ragbilegendi järgi. Blancole järgnesid tema kanaprouad ja kaks faasanit, kelle Bruno oli hankinud, sest talle meeldisid väiksemad munad, nagu ka faasanite komme neid hoolikalt heina sisse peita. Basset hound’i jahikoeraks koolitamine on aeganõudev ettevõtmine, kuid Bruno hakkas juba uskuma, et Balzac on kõige arukam koer, keda ta oli kunagi kohanud. Tubased reeglid lennult haaranud Balzac hülgas peremehe kutsele kuuletumiseks isegi kõige ahvatlevama lõhnajälje. Nüüd õppis ta seda, et Bruno kanakuudi linde tuleb kohelda samasuguse viisakusega kui peremehe sõpru, ning kõigi sissetungijate eest kaitsta. Balzac tikkus mängimiseks ligi kalpsama, pannes kanad kaagutama ja õhku hüppama. Seepärast hoidis Bruno teda ühe käega paigal ja tegi teise käega pai, rääkides temaga vaiksel rahustaval häälel, kui 9
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.