Alates sellest, kui Carl von Linné pakkus 18. sajandil välja binominaalsete liiginimede süsteemi, on teadlased pannud liikidele isikute nimedest inspiratsiooni saanud ehk eponüümseid nimesid, mis võivad avaldada nii austust kui ka autust. Sissevaade selliste nimede ajalukku ja tänapäeva pakub lugejale üllatavaid, liigutavaid ja kohati skandaalseid lugusid teaduslike liiginimede taga. Kõik sai alguse Linnést endast, kes andis väikesele ja ebameeldivale umbrohule nime konkurendist taimeteadlase järgi. Sestpeale on teaduse ajalukku sel moel jäädvustatud sõpru ja vaenlasi, armukesi ja abikaasasid, eeskujusid ja vihavaenlasi. Päris hiljutiste lugude hulka mahub popkultuuri järjest suurenev mõju taksonoomias: juttu on nii David Bowie ämblikust, Beyoncé parmust kui Frank Zappa meduusist; omanimelise liigi on saanud ka Lucius Malfoy, Arya Stark, Palgamõrvarite gild, Zaphod Beeblebrox ja paljud teised raamatukangelased. Autori silmis on uutele liikidele nime andmise protsess teadlase jaoks loominguline võimalus. Tema
