Ä
rkasin jõnksatuse peale. Uksed sulgusid ja buss keeras mu kodupeatusest välja. Mõtlesin, et kui ma nüüd hästi kiiresti ette, bussijuhi juurde ei jookse ja uuesti uksi lahti teha ei palu, siis on kindlasti juba hilja, aga kuni ma seda mõtlesin, siis korraga juba oligi hilja, lootusetult hilja, minu peatus jäi selja taha ja ma istusin uuesti
oma kohale. Seda, et bussijuht tagasi sõidaks, ei saanud ma ammugi paluda, sest buss pole mõni auto, mille saab otse tänaval ümber pöörata, ja pealegi oleksid siis kõik teised reisijad, kellel oli vaja sõita kuhugi mujale, minuga kindlasti pahandama hakanud. Buss ei ole küll tramm või troll, mis on sarvedega liinide küljes kinni, aga see ei tähenda, et ta võiks sõita kuhu tahes. Ja ma teadsin ka seda, et buss ei tohi igal pool peatuda, kuigi ma seda väga oleksin tahtnud, sest pärast kirikut ja juuksurit ja jalgrattapoodi, mis kõik jäävad minu kodutee äärde, tuhises buss nüüd mööda ka mu enda kodust. Keset hoovi, näpp ninas, seisis naabri-Kaisa, ja kolmandal korrusel nägin ma meie korteri avatud akent, mis pidi tähendama, et keegi, kas ema ja Leenu või isa või Joosep või nad kõik on juba kodus ja kindlasti ootavad mind.