BOBBY JA MATILDA
Tekst ja pildid Johanna Unt
Toimetanud Piret Ruustal
Küljendanud Erje Hakman
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
© Johanna Unt ja kirjastus Argo, 2026
Kõik õigused kaitstud www.argokirjastus.ee
ISBN 978-9908-61-011-5
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Ikka oma perele, kes varustab mind jätkuvalt originaalsete ideede ja väljaütlemistega!
Lennart Palm
Minu nimi on Lennart Palm. Ma olen kaheteistkümneaastane. Ma olen tähele pannud, et kuud ja päevad ei lähe kellelegi korda, aga ma igaks juhuks ütlen, et ma olen kaksteist aastat, kaks kuud ja kuus päeva vana. Ma olen sada kuuskümmend kuus sentimeetrit pikk ja kaalun nelikümmend üks ja pool kilogrammi. Kui te ei suuda seda ise ette kujutada, siis ma võin öelda, et ma olen pikk ja kõhn. Statistiliselt keskmisest kaheteistaastasest palju pikem ja palju kõhnem. Minu vanaonu Bruno alati imestab, et kuidas ma küll nii pikk olen, ja lööb käsi kokku. Ma ei saa tema käitumisest aru. Minu ema ja isa on ka väga pikad. Ja nende vanemad samuti. Vanaonu on ise ka keskmisest pikem. Kes vähegi midagi pärilikkusest on kuulnud, see teab, et kui vanemad ja vanavanemad on pikad, siis on ka lapsed pikad. No vot! Ju siis pole vanaonu Bruno pärilikkusest midagi kuulnud. Kui mina oleksin nii vana nagu tema, oleks mul piinlik midagi sellist mitte teada!
Mul on pruunid juuksed, mis on päris sirged. Minu emal ja isal on ka pruunid juuksed, noh, näete ise, pärilikkus, aga ema värvib oma juuksed kord kuus blondiks ja laseb lokid sisse teha. Ma ei tea, miks ta seda teeb. Pruunid ja sirged
juuksed on sama head kui blondid ja krussis, aga ema ütleb, et ta näeb siis noorem ja lõbusam välja. Jamajutt! Iga kord, kui ta juuksurist tuleb, näeb ta välja tavalisest palju mornim ja üldsegi mitte lõbusam. Ma olen soovitanud tal juuksed pruuniks ja sirgeks jättagi, aga ta ei võta mind kuulda. Ta ütleb, et ma ei saa aru. Võibolla tõesti.
Isa õnneks juukseid ei värvi. Pole imestada ka: tal hakkab neid pealaelt väheks jääma. See oleks värvi ja raha raiskamine. See-eest on isa peaaegu alati lõbusas tujus. Ema ei saa aru, kuidas see tal õnnestub. Minu isa on nimelt hambaarst ja sobrab iga päev teiste inimeste suus. Ema ütleb, et tal tulevad külmajudinad peale, kui ta ette kujutab, mis jubedusi isa nägema peab. Isa vastab, et see teda rõõmsaks teebki, kui saab jälle ühe suu korda teha.
Ma vist ei pea täpsustama, et ema ei ole hamba- ega üleüldse mingisugune arst. Ta on majandusanalüütik ja teeb doktoritööd. Nüüd te siis ütlete, et mida sa ajad, Lennart Palm, kui ta teeb doktoritööd, siis ta ju on arst!
Ma üritan teile selgeks teha, kes mu ema on. Kui arst uurib patsienti, siis ema uurib numbreid. Numbrid on pikas tabelis ja ta muudkui vaatab neid ja mõtleb, et miks nad aasta jooksul muutunud on. Vaadake, eelmisel aastal olid seal tabelis hoopis teistsugused numbrid. Ja siis ta ennustab, kas järgmisel aastal on numbrid samad või jälle muutunud. Ma saan mõnes mõttes aru, kuidas see kõik meie elu paremaks teeb. Hambaarsti puhul on igatahes lihtsam: kui hammas valutab, parandab arst selle ära ja
ongi juba parem! Isa ütleb, et ema on väga tark. Selles ma ei kahtlegi. Ta oskab ise lehttainast teha. Nullist!
Mina olen ka väga tark. Nii nad ütlevad. Isegi „liiga tark“, nagu arvab seesama vanaonu Bruno. Ta ütleb seda mu emale siis, kui ta arvab, et ma ei kuule, aga kuna tal endal on kehv kuulmine, räägib ta kohutavalt kõva häälega. Kõik kuulevad, mida ta räägib.
Ma ei tea, kas ma olen liiga tark. Kas see, et ma oskan peast kolmekohalisi arve korrutada, on tark? Või see, et mulle jääbki kõik väga hästi meelde? Ma ei saa sinna ju ise midagi parata. Kui me viimati vanaonu Bruno sünnipäeval käisime ja ta oli „juba päris lõbusas tujus“, nagu täiskasvanud ütlevad, et ilustada fakti, et ta oli juba üsna palju joonud, vaatas ta äkitselt üle laua minu poole ja vangutas pead.
„Jah, poiss nigu silguniisk, mõistap muudku rehkendada, aga ta muut ei mõistapki! Kudas sehuke elus püsip?!“
Ma kuulsin, kuidas ema, kes mu kõrval istus, läbi hammaste sisistas: „Vassstik vanamees!“
Ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega mõtles, ja miks ema niimoodi vihastas. Näete ju ise, ma ei tea KÕIKE! Tagasiteel autos küsisin ema käest, aga tema vaatas mind sellise näoga, nagu ta ikka vaatab, kui arvab, et keegi on mulle jubedalt liiga teinud. Mulle „see“ nägu eriti ei meeldi. Siis on mul alati selline tunne, nagu oleksin kuidagi katki, aga ma olen sellega harjunud. Niisuguse näoga vaatavad mind ka õpetajad, sugulased, ema ja isa tuttavad.
Isa aga ütles oma täiesti tavalise lõbusa näoga rooli tagant, et vanamees hakkab tõenäoliselt seniilseks jääma ja ajab niisama jama. Ma pean oma isa ka väga targaks inimeseks. Teisiti ei saaks ju arst ollagi! Aga seekord ajas ta ise täielikku jama! Vanaonu Bruno, TEHNILISELT vanavanaonu Bruno, aga keegi ei viitsi neid „vanasid“ üksteise otsa laduda, on küll kaheksakümne kuue aastane, ei kuule, ei näe, haiseb südamerohu ja higi järele, peaaegu hambutu, lonkab mõlemat jalga, aga mõistusega on tal kõik parimas korras! Tema vaatab mind samasuguse näoga nagu oma naabrinaise vanemat poega, kes õppis aasta majandusteaduskonnas ja siis otsustas, et temast saab maalikunstnik. Või nagu katkise jalaga taburetti.
Minu klassikaaslastel on minu jaoks välja kujunenud lausa kaks erinevat nägu. Üks on selline, nagu nad kardaksid, et ma järgmisel hetkel iseeneslikult plahvatan või hakkan suust verist vahtu välja ajama. Teine on selline, nagu nad tunneksid oma nina all midagi, mis hirmsasti haiseb. Ma vannun, et ma ei haise. Ma käin pesemas.
Kui nüüd aus olla, siis tavalise näoga ei vaata mind klassis enam keegi. Kuni neljanda klassini istus minu kõrval Elvis Dahlberg. Tema meelest ma ei haisenud ega hakanud plahvatama. Teda vaadati näiteks sa-oled-nii-löödavnäoga. Tark oli ta ka. Sellepärast me ühes pingis istusimegi. Kolmanda klassi lõpus ütles Elvis, et ema otsustas ta teise kooli panna. Võibolla ei meeldinud Elvise emale, et tema poega sa-oled-nii-löödav-näoga vaadati. Elvisele ka ei meeldinud, aga ta oli sellega harjunud. Nagu minagi.
Tegelikult on üks inimene, kes vaatab mind täiesti normaalse pilguga, umbes sellisega, et „mina olen inimene ja sina ka“. Kahjuks ei käi ta minu klassis. Julius Mikkel elab hoopis minuga samas majas, kolmandal korrusel. Ta on kahekümne nelja aastane ja käib ülikoolis. Ta ütleb mulle alati tere, kui me juhtume koos liftiga sõitma. Seda juhtub päris harva, sest tavaliselt läheb ta kolmandale korrusele jala ja tuleb alla ka jala. Kolmas korrus pole teab mis kõrgel. Liftiga sõidab ta ainult siis, kui tal on pillikohver käes.
Meie elame viiendal korrusel. Sellest on kahju, ma elaksin parema meelega kõige kõrgemal – üheksandal. Kaks ja pool aastat tagasi oli meie köögi- ja elutoaaknast isegi natuke merd näha. See oli enne, kui meie maja vastu tühjale platsile ehitati viiekorruseline maja. Nüüd ma saan vaadata, kuidas vastasmaja neljanda korruse mees ilma särgita rõdu peal suitsu teeb. Ma ei saanud tükk aega aru, miks ta palja ülakehaga suitsetab, isegi siis, kui õues juba päris külm oli. Kaks nädalat tagasi ilmus ootamatult rõdule ka tema punapäine naine ja hakkas mehe peale karjuma. Siis ma sain aru! Mees suitsetab salaja ja ta ei taha, et suitsulõhn riiete küljes teda välja annaks. Ma pole Suitsetavat Meest sellest ajast saati rõdul näinud. Ju ta leidis mõne muu turvalisema koha või jättis suitsetamise naise rõõmuks maha. Igatahes meeldis mulle merd rohkem vaadata!
Minu nimi on … ee … Matilda! Kes küsib? Olgu, minu nimi on Eva, aga ei tea, miks ma peaksin oma nime kõikidele kuulutama. Äkki jätavad veel meelde ja siis ei saa üldse rahus olla. „Eva tegi seda, Eva tegi teist!“ Aga kui ma ütlen, et ma olen Matilda, süüdistatakse vähemalt Matildat. Perekonnanimi? Ei-ei, seda ma küll ei ütle! Äkki juba jagan mingi suvakaga bussipeatuses oma telefoninumbrit, aadressi ja pangakontot ka?!
Minu arust küsivad inimesed üldse liiga palju küsimusi. Palud kelleltki pastakat laenuks ja seepeale tulistatakse kohe kümme küsimust vastu. Soovid kellaaega teada ja siis räägi heaga oma terve kurriikulum1 ka juurde!
Ei, kui keegi küsib, siis mina ei kavatse küll öelda, et ma olen kaheteistaastane. Ja kelle asi see on, et ma olen 143 sentimeetrit pikk, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma olen kääbik! Selliseid nad juba modelliks ei võta, ma olen päris kindel. Ma kõlbaksin arvatavasti tsirkusesse. Paps ütles mõnikord, et kogu mu pikkus on
1 Curriculum vitae ehk CV on ladina keeles elulookirjeldus. Siin ja edaspidi autori märkused.
ninasse läinud. Jah, saite õigesti aru, ma olen pika ninaga gnoom! Ema lohutab, et mul on aristokraatlik nina, aga ega see nina lühemaks tee!
Juuksed on mul see-eest lühikesed, vaevu õlgadeni, sellist imelikku mitte mingit värvi. Ma proovisin ükskord ema värviga punaseid triipe juurde teha. Kui ema mind nägi, vedas ta mu oma tuttava juuksuri juurde ja palus peaaegu nuttes, et ta mind korda teeks. Minu meelest polnud sel häda midagi, aga ema ja juuksur leidsid, et ma näen välja nii, nagu voolaks mul lahtisest peahaavast ohtralt verd!
Nojah, võibolla punane ei olnud päris minu värv, blondina näeksin kindla peale parem välja, aga seda ma poevärvidega tegema ei hakka. Juuksur rääkis mulle ema palvel õudusjutte tüdrukutest, kes jätsid blondi värvi liiga kauaks juustesse ja see muutus oranžiks või kõrvetas peanahka või juuksed tuli üldse ära lõigata. Liiga ohtlik! Mulle sobiks selline hästi valge blond nagu Orlando Bloomil 2 , siis ma näeksin oma helesiniste silmade ja pika ninaga välja nagu haldjas, mitte nagu härjapõlvlane!
Üldsegi ma arvan, et minust saaks väga hea näitleja, noh, arvestades seda, et modelliks ma ju ei kõlba. Näitleja on sama hea. Pealegi tuleb mul valetamine väga hästi välja.
Näitlejad peavad ju ka oskama valetada, et oma rolli sisse elada.
2 Eva mõtleb Inglise näitleja Orlando Bloomi kehastatud haldjas Legolast „Sõrmuste isanda“ filmitriloogias.
Muidugi, jutt peab selge olema. Ma jäin ükskord nii lollisti vahele. Kolmandas klassis küsis Deisi, et miks minu vanemad kunagi ühelegi kirjale ei vasta. Deisi ema kogus klassiraha ja minu vanemad polnud sentigi maksnud. Mina siis ütlesin, et mu vanemad on tähtsal teaduslikul ekspeditsioonil ja sõidavad Põhja-Jäämeres ringi ja selge see, et nad ei vasta ühelegi kirjale! Selle peale jäi Deisi vait. Tal hakkas minust isegi kahju ja ta küsis, et kas ma igatsen neid ka ja kas keegi ikka teeb mulle süüa. Ma siis ütlesin, et kõik on korras ja et mu vanemad saadavad mulle aeg-ajalt pingviinidest nunnusid pilte. No seda ma poleks tohtinud öelda! Artur, kes seisis Deisi kõrval, kuulis seda pealt, ja ütles et ma ajan ikka täielikku pas… khm, jama! Pingviinid ei pidavat üldsegi Põhja-Jäämeres elama, seal elavad hoopis jääkarud!
Nüüd ma siis tean, aga seda valet ma igaks juhuks kordama ei hakka. Ma pole kindel ka, kui tihedalt neid jääkarusid seal Põhja-Jäämeres on, et mõni pildile jääks!
Kui nüüd minu uue klassi tatid küsisid, et miks ma aprillis kooli vahetasin ja pealinna kolisin ja tädi juures elan ja veel sada muud küsimust, mõtlesin omast arust välja täiesti geniaalse loo. Ma rääkisin neile, et minu ema ja isa on arheoloogid ja on väljakaevamistel Egiptuses ja et nad avastasid täiesti uue muumia ja peavad seal nüüd mitu kuud töötama.
Ma olin päris kindel, et sellega ma mööda ei pane, sest minu arust on Egiptus paksult täis igasuguseid püramiide
ja muumiad, mida üles kaevata või lahti harutada. Selle peale läks üks plika hullult elevile ja küsis, et kas see muumia oli Thutmosis II 3 . Ma polnud mingist Tuttmoss Teisest muidugi kuulnudki, aga ma igaks juhuks noogutasin. Siis see plika jutustas, et tema isa on egüptoloog, sest nojah, miks mitte, kõikidest maailma klassidest pidin ma sattuma sinna, kus õpib egüptoloogi tütar! Mina veel arvasin, et viiendikud ei tea isegi seda, mis loom see arheoloog on! Igal juhul oli see Tuttmossi avastamine hirmus tähtis ja selle tüdruku isa käis vist mingi hetk ka
3 Egiptuse kuninga Thutmosis II haud avastati 2022. aasta oktoobris Luxoris.
kohapeal. Kui ta siis lõpuks mu vanemate nimesid küsis, et äkki on nad kõik omavahel tuttavad, siis ma teesklesin, et mul on köhahoog ja õhupuudus. Õnneks tuli klassijuhataja sel hetkel sisse ja saatis mu kooliõe juurde. Napikas!
See tähendab muidugi, et ma pean hakkama iga kord lämbuma, kui too plika minuga rääkima tuleb, aga see on pisiasi. Peaasi, et keegi teada ei saa, et mind topiti kuuenda klassi asemel viiendasse tagasi. See pole küll kellegi asi, et ma istuma jäin. Õpetajad muidugi teavad, aga ma loodan, et nad ei hakka seda kooli peal kuulutama. Pikkuse poolest sobin ma väga hästi viienda klassi õpilaseks ja kolmeteistkümneaastaseks saan alles suvel, nii et sellega peaks kõik korras olema.
Näete isegi, kui raske on olla mina! Kogu aeg valeta ja aja jama! Kõik muudkui küsivad küsimusi ja ootavad vastuseid, aga mul pole mingit tahtmist kellegagi midagi jagada. Pealegi tekib inimestel sinust niikuinii oma arvamus juba enne seda, kui oled isegi suu lahti teinud.
Vanas koolis jagunesid õpetajad nendeks, kes pidasid mind lootusetuks juhtumiks, kellega pole mõtet vaeva näha, ja nendeks, kes vaatasid mind haletsusega ja üritasid minuga vaeva näha. Mõlemad variandid olid üsna vastikud. Need esimesed panid mulle „ühe“ ka siis, kui töö oli tegelikult „kolme“ väärt puhtalt sellepärast, et nad arvasid, et ma RAUDSELT spikerdasin. Nojah, teinekord tuli tõesti ette, aga mitte alati. Ma pole ju tegelikult loll,
ma olen … leidlik! Need teised, kes mind haletsusega vaatasid, üritasid mingit emmet mängida. Mul pole teist ema vaja, mul on juba ema. Igatahes ma vihkan, kui mind haletsetakse! Mul pole teiste kaastunnet tarvis, see ei aita kuidagi!
Klassikaaslaste jaoks olin ma kas tühi koht, ohtlik ja kohutava iseloomuga element, kellest lapsevanemad olid oma võsukestel palunud eemale hoida, või äärmisel juhul kuritöökaaslane, kes oli nõus õpetajate toas mõnest kontrolltööst pilti tegema või suitsuanduri pinisema panema. Ega see klass kõige hullem ka polnud, eks saab näha, mis uues koolis toimuma hakkab. Mul tuleb seal niikuinii ainult kaks kuud vastu pidada ja oma iseloomu ma mingite tattide pärast küll siledamaks triikima ei hakka! Võibolla siiski hästi natukene, aga ainult ühelt poolt – ma lubasin emale, et käitun keskmiselt normimalt.
Ah et kus ma elan? Mis see teie asi on! Pealegi, ma ju ütlesin, et tädi juures. Enne elasin kodus ja kui kool saab läbi, siis elan jälle kodus. Vot nii!
Tädi nimi? Et te saaksite joosta talle kituma kohe, kui ma midagi korda saadan? Unustage ära!