BLOOMSBURY STREETI HERTSOGINNA
© Helene Hanff, 1973 „Duchess of Bloomsbury Street“ Published by arrangement with Harper Perennial, an imprint of HarperCollins Publishers Tõlge eesti keelde: © Rahva Raamat AS ja Lauri Liiders, 2019 Toimetaja: Anu Rooseniit Kaanekujundus: Eliise Endemann Küljendus ja trükiettevalmistus: Kristiina Karu Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-693-11-5
HELENE HANFF
BLOOMSBURY STREETI HERTSOGINNA
Londoni rahvale
TÄISKÄIK EDASI! Teoreetiliselt võttes pidanuks see olema üks kõige õnnelikumaid päevi mu elus. Käes oli neljapäev, 17. juuni 1971; BOAC-i lennuk tõusis Kennedy lennuväljalt õhku täpselt kell kümme hommikul; taevas oli sinine ja päikseline ning peale terve elu kestnud ootust olin viimaks Londoni poole teel. Kuid ühtlasi olin alles äsja välja saanud haiglast, kus mulle oli tehtud ootamatu lõikus, kartsin üksinda välismaale minna (kardan üksinda isegi Queensi või Brookylinisse minna; eksin kergesti ära) ja mul polnud aimugi, mida teha siis, kui midagi läheb viltu ja lennukil polegi kedagi vastas. Eriti painas mu meelt too mammutlik laenatud kohver, mida ma ei jaksanud üksinda liigutadagi, kandmisest rääkimata. Olin oma palverännakut Londonisse kavandanud juba aastaid, aga ikka tuli viimasel hetkel vahele mõni kriis, tavaliselt rahaline. Seekord oli kõik teisiti. Algusest peale paistis taevas seda reisi soosivat. 17
Mõni kuu peale seda, kui minu kirjutatud raamat „Charing Cross Road 84“ New Yorgis avaldati, ostis Londoni kirjastaja André Deutsch selle väljaandmisõigused Inglismaal. Ta kirjutas mulle, et Londonis avaldatakse see juunis, ning ta arvas, et reklaami osas saaksin teda oma kohalviibimisega aidata. Kuna ta võlgnes mulle tillukese „avansi“, kirjutasin talle ja ütlesin, et see raha võiks mind ta kontoris ees oodata. Arvasin, et kui olen kokkuhoidlik, elan selle eest Londonis kolm nädalat ära. Märtsis ostis Reader’s Digest mu artikli fännikirjade kohta ning Digesti tšeki eest ostsin BOAC-i pileti, kalleid riideid ja – nagu välja kukkus – kalli lõikuse. Lõikuse järel sain kõikjal palju abi. Demokraatide klubi, kuhu ma kuulun, ei hakanud haiglasse lilli tooma, vaid saatis hoopis Harrodsi kinkekaardi. Äsja Londonist naasnud sõber toppis mu ukse alt sisse paki Inglise naelu koos sedeliga „Teatripiletiteks“. Ka üks mu vendadest tuli läbi ja andis sajadollarilise, et saaksin selle eest „Pariisi sõita“. Mul polnud küll plaanis sinna minna (olin alati unistanud vaid Londonist), kuid see sajaline tähendas lisanädalat Londonis koos veel mõnede tillukeste lõbudega, nagu juuksurisalongis käimine ja taksosõidud. Nii et rahalise poole pealt oli kõik korras. 18
Õhtul enne lahkumist korraldasid kaks sõpra mulle ärasaatmispeo. Olin kogu päeva veetnud asju pakkides, kuigi kõik mu elutähtsad organid selle vastu protestisid, nii et lahkusin peolt varakult ja keskööks olin juba voodis ja magasin. Kuid kell kolm öösel ärkasin selle peale, et kõhus keeras ja hääl mu peas nõudis: „Mida sa teed, lähed üksipäini kodust kolme tuhande miili kaugusele, sa pole isegi TERVE!“ Tõusin voodist üles, ise hüsteerias, jõin martiini ja tõmbasin kaks sigaretti, heitsin uuesti voodisse ja veetsin ülejäänud öö, sõnastades oma peas telegramme, millega teatan enda mittetulemisest. Uksehoidja Paul sõidutas mind lennuväljale. Läksin passijärjekorda, hoides ühes käes mantlit, salli, ajakirju ja lisakampsunit, teisega aga hoidsin kinni oma meresinise pükskostüümi alumise osa värvlist, kuna see ei püsinud lõikuse järel enam ise üleval. Seal järjekorras seismine oli umbes sama mugav kui pöialdega kangi küljes rippuda, ja kui mind viimaks lennukile lubati, seadsin end oma aknaalusele kohale õndsas teadmises, et järgmised viis tundi ei pea ma oimugi liigutama. Keegi tõi mulle võileibu ja kohvi, mida ma ise ei pidanud tegema; keegi teine tõi martiini ja keegi kolmas pidi selle kõik pärast ära koristama. Hakkasin juba lõdvestuma.
Kui olin täiesti lõdvestunud, tahtis hääl mu peas teada, mida teen siis, kui miski viltu läheb ja mu lennukile vastu ei tulda. Paanika edasilükkamiseks võtsin õlakotist kirjad ja lugesin need läbi. Need kirjad olid mu päästenöör. Esimene oli Carmenilt, André Deutschi asjaajajalt. Kallis Helene! Broneerisin sulle toa Kenilworthi hotellis alates 17. juunist. See on kohe Deutschi kontori kõrval, et sa ei peaks end liiga üksildaselt tundma. Raamat ilmub 10. juunil, nii et kahjuks jääd sellest ilma, aga tore, et peagi meiega liitud. Ootame kõik sinuga kohtumist 18. juunil. Tänu mingile segadusele oli mul lausa kaks hotellituba, üks Kenilworthis ja teine Cumberlandis. Reisimises kogenumad sõbrad soovitasid, et ma teist broneeringut ei tühistaks, sest võib juhtuda, et ühes hotellis ikkagi pole vabu tube pakkuda. Kavatsesin kõigepealt minna Kenilworthi, mis oli odavam. Teise kirja oli viimasel minutil kiirustades paberile pannud Nora Doel. „Charing Cross Road 84“ räägib mu kahekümneaastasest kirjavahetusest Londoni raamatupoega Marks & Co. ja eriti selle ostujuhi
Frank Doeliga, kelle ootamatu surm oli peamiseks põhjuseks, miks see raamat sündis. Nora on ta lesk; Sheila on ta tütar. Helene… Tuleme Sheilaga neljapäeval kella kümneks õhtul Heathrow lennuväljale. Oleme mõlemad väga põnevil. Head reisi. Nora Kolmas kiri oli inglaselt, kes saatis mulle fännikirja peale „Charing Cross Road 84“ lugemist ja küsis, millal ma viimaks Londonisse tulen. Kirjutasin talle ja ütlesin, ning ta kirjutas vastu: Olen nüüd pensionil kirjastaja, kes töötab Londoni lennuväljal. Kui saan vähegi abiks olla, siis KÜSI! Võin sinuga kohtuda kohe peale lennuki maandumist ja su tollist ja immigratsioonist läbi toimetada. Sõbrad, kes sulle vastu tulevad, saavad sinuga kohtuda alles PEALE tolli. Aga mina võin sinuga kohtuda juba lennukis, enne kui su õrnad jalakesed üldse Briti maad puudutavad. 21
Mul polnud küll vähimatki aimu, kuidas ta loodab sellega toime tulla, aga lootsin oma õrnade jalakeste lennukilt mahatoimetamisel nüüd tema peale. Sest mina ju ei teadnud, kuidas tolli- ja immigratsiooniametnikega asju ajada! Ühe fännikirja autoriks oli aastaks Oxfordi tööle läinud ameeriklasest professori abikaasa, kes kutsus mind nende juurde Oxfordi külla. Teise fännikirja saatis Londonis elav ameeriklane, kes tahtis mind viia jalutuskäigule. Kirja oli saatnud ka pensionil näitlejanna Jean Ely New Yorgist, kellega olin raamatu tõttu kohtunud: Kallis Helene! Kirjutasin sinust ühele Londonis elavale sõbrale. Ta on vana etonlane, kes tunneb Londonit paremini kui keegi teine, keda tean. Kuigi ma pole temalt varem midagi sellist palunud, kirjutasin siiski talle ja ütlesin, et just sina oled see külaline, kelle ta peaks Londoni ringreisile viima. Tema nimi on Pat Buckley. Ta võtab sinuga ühendust Kenilworthis. Ma ei hakkagi sulle soovima, et veeda seal hästi aega, sest muu variant oleks ju võimatu. Jean 22
P.S. Pea päevikut. Sinuga toimub seal nii palju, et päevikut pidamata ei püsi kõik meeles. Lugesin kõik need kirjad mitu korda läbi. Kontrollisin mitu korda ka oma passi ja vaktsineerimistõendit; uurisin Inglise müntide tabelit, mille keegi oli mulle kaasa andnud, ja lugesin läbi BOAC-i brošüüri, mille jaoks ma polnud varem aega leidnud ja kus soovitati, mida reisile kaasa võtta. Seal oli kirjas kakskümmend kolm asja ja neliteist neist oli mul puudu: 3 pestavat kleiti 2 vesti 2 paari kindaid väike(sed) müts(id) jakk koos kampsuniga villane sõba õhtukleit käekott õhtukleidi juurde kingad õhtukleidi juurde korsett Mina olin kaasa võtnud kolm pükskostüümi, kaks seelikut, mitu kampsunit ja pluusi, valge spordijaki ning ühe kleidi. Siidist kleit oli üsna šikk ja kallis, mul oli ka sellega sobiv kuub ning suuremate õhtuste ürituste jaoks lootsin neist piisavat. 23
Võtsin välja Londoni turistikaardi ja uurisin seda. Kaarte oskan ma lugeda vaid selles tähenduses, et mis jääb üles, alla, vasakule ja paremale, kuid olin tähtsamad paigad – St. Pauli katedraal, Westminster Abbey, Londoni Tower – ära märkinud, nagu ka jalutuskäigud, mida kindlasti teha tahtsin. Olulisemad paigad pidid ootama kuni reisi lõpuni, sest lootsin, et jaksan siis juba pikemalt ühes kohas paigal seista, aga vahepeal saan linna otsast lõpuni läbi käia. (Olin nimelt avastanud, et kõndides ei hakanud mul halb.) Olin täiesti rahulik ja õnnelik kuni hetkeni, mil kõlaritest kostuv hääl andis teada, et kell on Briti aja järgi 21.50, me maandume viie minuti pärast Heathrow lennuväljal ning Londonis sajab. „Ära satu paanikasse,“ ütlesin endale. „Otsusta kohe, mida teed siis, kui Norat ja Sheilat seal pole ning too lennuvälja napakas unustas ära, mis päeval sa tuled.“ Otsustasin, et siis ma otsin Nora ja Sheila Doeli telefoniraamatust üles ja helistan neile. Kui nad ei vasta, otsin üles Deutschi Carmeni numbri. Kui temagi ei vasta, siis lähen mõne lennuväljaametniku juurde ja ütlen: „Vabandage, sir, saabusin just New Yorgist ja mul on kohver, mida ma ei jaksa liigutada, ma ei tea, 24
kus asub Kenilworthi hotell ja mul on Halb Enesetunne.“ Lennuk hakkas laskuma ning reisijad hakkasid liigutama ja käsipagasit otsima. Mina istusin liikumatult paigal ja ütlesin endale, et kui keegi minuga kohtuma ei tule, siis istun lennujaamas kuni järgmise New Yorgi lennuki väljumiseni ja lähen sellega koju tagasi. Sel hetkel öeldi kõlaritest järgmist: „Kas miss Hanff annaks endast teada mõnele personaliliikmele?“ Kargasin püsti ja tõstsin vaba käe (teisega hoidsin muudkui pükse üleval), ent avastasin, et personaliliikmeid ei paista kusagil. Teised reisijad olid lahkumiseks järjekorda võtnud ning jõllitasid mind uudishimulikult, kui ma näost punasena, aga siiski kergendust tundes oma asjad kokku korjasin ning saba lõppu läksin. Nüüd, kui ma teadsin, et mulle on vastu tuldud, olin elevil ja põnevusest pooljoobnud. Ma ei lootnud kunagi Londonisse jõuda – aga siin ma olin. Jõudsin stjuardessi juurde, kes lahkuvate reisijatega hüvasti jättis, ning teatasin, et mina olen miss Hanff. Ta näitas trepijalamile ja ütles: „See härra seal ootab teid.“
25
Ja seal kõrgus teiste kohal suur kolonel Blimp*, endal nägu naerul ja mõlemad käed välja sirutatud, oodates mu õrnade jalakeste jõudmist Briti pinnale. Kui trepist alla tema poole jalutasin, mõtlesin: „Jeanil oli õigus. Pean päevikut pidama.“
* Hülgevuntsidega, joviaalne, mitte kuigi terane ja stereotüüpselt britilik sõjaväelane, kes ilmus lugejate ette 1934. aastal David Low joonistatud koomiksis, mis ilmus ajalehes Evening Standard. Ajaleht kuulus tollasele tuntud poliitikule ja kirjastusmagnaadile lord Beaverbrookile, kelle konservatiivset maailmavaadet koloneli naeruväärselt klišeelike arvamuste läbi varjatult kritiseeriti. „Blimp“ ja „blimpilik“ muutusid Inglismaal lausa käibefraasideks, mille tähendust kõik teadsid. Muuhulgas kohtab seda ka Briti kinoklassikasse kuuluva filmi „Kolonel Blimpi elu ja surm“ (1943) pealkirjas, kuigi peategelase nimi polnud Blimp ja ta jäi filmis ellu. 26