MATUSE- BURRITO
Sloane
Kiik kääksus minu all rütmiliselt, kui ma sellele terrassilaudadel varbaga hoogu lükkasin. Jaanuari jahedad sõrmed pugesid pleedi alla ja tungisid läbi riidekihtide, aga kuna olin sisimas nagunii külmunud, ei õnnestunud neil mingit kahju teha.
Pilk langes longu vajunud jõulupärjale, mis rippus uhkelt lilla välisukse küljes.
Teadsin, et pean selle maha võtma.
Teadsin, et pean tööle tagasi minema.
Teadsin, et pean minema tagasi ülemisele korrusele, et kasutada deodoranti, mille olin unustanud.
Ilmselgelt pidin ma tegema paljusid asju. Kõik need tundusid ületamatult keerulised, nagu nõuaks majja ja trepist üles magamistuppa minemine sama palju energiat kui Everesti tippu ronimine. Kahju küll, Knockemout. Sa pead taluma higihaisust raamatukoguhoidjat.
Tõmbasin kopsudesse nõelteravat õhku. Veider, et pidin endale meelde tuletama, kuidas teha midagi nii masinlikku nagu hingamine. Lein kippus kõige sisse imbuma, isegi kui olid selleks valmistunud.
Kergitasin isa kruusi kirjaga „VASTASPOOLE ADVOKAADI PISARAD“ ja rüüpasin turgutava sõõmu hommikuveini.
Pidin veetma ülejäänud päeva lämmatavalt palavas Knockemouti matusebüroos, mille jumalavallatu nimi oli Lööge Nad Kasti. Matusebüroo termostaat ei liikunud mitte kunagi kahekümne viiest
soojakraadist allapoole vastutulekuna aeglasema verevarustusega eakatele külalistele, keda seal nagunii käis oluliselt rohkem.
Hingeõhk tekitas hõbedase pilve. Kui see kadus, nägin ma taas naabermaja.
See oli silmatorkamatu, kahekordne, beeži laudisega hoone, mida ümbritses lage aed.
Tõele au andes tundusid enamik maju igavad minu omapärase viktoriaanlikus stiilis kodu kõrval, mida terves ulatuses ümbritses terrass ja millel oli tähelepanuväärne torn. Ent naabermaja oli kuidagi tühi, ja see tõi kontrasti rohkem esile. Juba üle kümne aasta olid seal ainsateks elumärkideks olnud aia eest hoolitsevad töölised ja maja mühakliku omaniku harvad külastused.
Arutlesin, miks ta polnud maja maha müünud või maha põletanud. Või mida iganes totralt rikkad mehed teevad kohtadega, kus on minevikuvarjud ja saladused.
Mind häiris, et see ikka talle kuulus. Et ta ikka vahetevahel seal elas. Kumbki meist ei tahtnud neid mälestusi kanda. Kumbki meist ei tahtnud ühist krundipiiri.
Minu kodu välisuks avanes ja mu ema astus välja.
Karen Walton oli minu meelest kogu aeg ilus olnud. Isegi täna, kui lein alles tema nägu varjutas, oli ta ikka kaunis.
„Mis sa arvad? On see liig?“ küsis ema ja keerutas end aeglaselt oma uues väikeses mustas kleidis. Väärikas lai kaeluseosa ja pikad varrukad läksid üle flirtivaks tumedast sädelevast tüllist seelikuks. Tema elegantsete heledate lühikeste juuste ümber oli sametist peapael.
Mu sõbranna Lina oli meid paar päeva tagasi poodi viinud, et aidata meil välja valida matusteks sobivad rõivad. Minu kleit oli lühike, liibuv ja must, taskud seeliku õmbluste vahele peidetud. See oli imeilus ja ma ei kavatsenud seda enam kunagi selga panna.
„Sa näed väga hea välja. See on täiuslik,“ kinnitasin ma ja kergitasin pleedi serva.
Ema istus ja patsutas mu põlve, kui ma pleedi meile peale tõmbasin.
Kiik oli olnud meie perekonna keskmeks aegade algusest saadik. Kogunesime siia pärast kooli midagi näksima ja klatšima. Mu vanemad istusid sel kiigel aastaringselt iganädalase happy hourʼi ajal. Pärast seda, kui tänupüha söömaaja nõud pestud said, mõnulesime siin oma lemmikraamatute ja soojade pleedidega.
Olin pärinud selle tobeda oliiviroheliseks, lillaks ja tumesiniseks värvitud majapeletise kaks aastat tagasi, kui mu vanemad kolisid Washingtoni, et isa arstidele lähemal olla. Olin seda hoonet alati armastanud. Ükski teine koht sel maamunal ei tunduks eales koduna, aga sellistel hetkedel nagu praegu sain aru, et meie perekond kahaneb, mitte ei kasva.
Ema ohkas. „Noh, see on nõme.“
„Vähemasti näeme selle nõmeduse keskel head välja,“ tähendasin ma.
„Waltonid teevad alati nii,“ nõustus ta.
Välisuks avanes taas ja mu õde Maeve ühines meiega. Tal oli seljas asjalik must pükskostüüm ja villane mantel, käes aurav teekruus. Ta oli ilus nagu alati, aga väsinud. Jätsin meelde pärast matuseid temalt välja pinnida, ega tal midagi muud halvasti ole.
„Kus Chloe on?“ küsis ema.
Maeve pööritas silmi. „Ta on jäänud viimaks valima kahe rõivakompleti vahel ja ütles, et vajab mõlema juures natuke aega, et teha lõplik otsus,“ vastas ta, pressides end meie ema kõrvale istuma.
Mu õetütar oli totaalne moefriik. Vähemasti nii totaalne, kui Virginia maapiirkonnas elav piiratud taskurahaga kaheteistaastane tüdruk olla saab.
Kiikusime natuke aega vaikuses, kõik vajunud oma mälestustesse.
„Mäletate, kui teie isa ostis kuuse, mis oli nii lai, et ei mahtunud uksest sisse?“ küsis ema naerusel häälel.
„Meie verandakuuse traditsiooni algus,“ meenutas Maeve.
Tundsin süümepiinade pitsitust. Ma ei olnud nendeks jõuludeks verandale kuuske toonud. Polnud isegi tuppa kuuske toonud. Ainult nüüdseks närtsinud pärja, mille Chloe kooli heategevusoksjonilt ostsin. Vähk oli meie perekonna jaoks omad plaanid teinud.
Otsustasin, et heastan selle järgmiste jõulude ajal. Siin saab olema elu. Perekond. Naer, küpsised, alkohol ja kehvasti pakitud kingitused.
Isa oleks seda tahtnud. Teada, et elu läheb edasi, ehkki me tundsime temast kohutavalt puudust.
„Tean, et teie isa oli see, kes pidas ergutuskõnesid,“ jätkas ema. „Aga ma lubasin talle, et annan endast parima. Nii et siit see tuleb. Me läheme matusebüroosse ja korraldame talle selle linna parimad paganama matused. Me naerame ja nutame ja peame meeles, kuidas meil vedas, et ta üldse meiega oli.“
Maeve ja mina noogutasime, pisarad juba silma kogunemas. Ma sundisin need taanduma. Ema ja õde ei pea minu kurbusevulkaani taluma.
„Kas ma saaksin kuulda „jah, pagan võtaks“?“ küsis ema.
„Jah, pagan võtaks,“ vastasime ebalevalt.
Ema vaatas meid kordamööda. „See oli küll hale.“
„Jestas. Vabandust, et me pole isa matuste üle piisavalt rõõmsad,“ laususin ma hapult.
Ema võttis kleidi taskust roosa roostevabast terasest plasku. „See peaks aitama.“
„Kell on 9.32,“ ütles Maeve.
„Mina joon veini,“ vastasin ma kruusi kergitades.
Ema andis daamiliku plasku mu õele. „Nagu te isal oli kombeks öelda: „Me ei saa päev otsa juua, kui me kohe ei alusta.““
Maeve ohkas. „Olgu, aga kui me praegu jooma hakkame, sõidame matusebüroosse taksoga.“
„Selle terviseks,“ nõustusin ma.
„Sulle, isa,“ ütles Maeve, võttis lonksu ja grimassitas peaaegu kohe nägu.
Ta andis plasku tagasi ja ema tõstis selle vaikivaks toostiks üles. Välisuks lendas lahti ja Chloe tormas terrassile. Mu õetütrel olid jalas mustrilised sukkpüksid, punakaslillad lühikesed atlasspüksid ja seljas soonikkoes kõrge kaelusega sviiter. Juuksed olid pealaele kaheks mustaks tupsuks kinnitatud. Maeve oli täna meigilahingu kaotanud, sest Chloe silmalaud oli tumedad punakaslillad. „Kas see tõmbab vanaisalt liiga palju tähelepanu ära?“ küsis ta ja poseeris, käed puusas.
„Taevas halasta,“ pomises mu õde ja napsas plasku uuesti endale.
„Sa oled imeilus, kullake,“ vastas ema ja naeratas oma ainsale lapselapsele.
Chloe keerutas. „Tänan, ja ma tean.“
Koos majaga päranduseks saadud paks pahur kass loivas terrassile tavapäraselt hukkamõistva näoga. See poolmetsik kirbukott oli saanud majesteetliku nime Leedi Mildred Kurnäu. Aja jooksul oli see lühenenud Milly MjäuMjäuks. Viimasel ajal, kui pidin tema peale kaheksateistkümnendat korda karjuma, et ta diivani seljatuge ei kraabiks, ütlesin lihtsalt MjäuMjäu või „Kuule, närukael“.
„Mine tuppa, MjäuMjäu, muidu jääd kogu päevaks õue,“ hoiatasin teda.
Kass ei vaevunud mu hoiatusele reageerima. Ta nühkis end vastu Chloe musti sukkpükse ja istus siis tema jalge ette, et pühenduda pepuaugu puhastamisele.
„Jälk,“ ütles Maeve.
„No tore. Nüüd pean sukkpükstelt kassikarvad maha saama,“ kurtis Chloe saapas jalga trampides.
„Otsin riidepuhastusrulli üles,“ pakkusin ma, tõusin kiigelt ja nügisin kassi jalaga nii kaua, kuni ta vajus selili, punnkõht taeva poole. „Kes tahab hommikuveini?“
„Teate küll, mida öeldakse,“ vastas ema mu õde püsti tõmmates.
„Chardonnay on päeva kõige tähtsam söögikord.“
SOE ÄHMANE alkoholiudu hakkas hajuma umbes teise tunni ajal.
Ma ei tahtnud seista roostevabast terasest urni ees morni paabulinnumustrilise tapeediga ruumis, võtta vastu kaastundeavaldusi ja kuulata lugusid sellest, kui tore inimene Simon Walton oli olnud.
Taipasin, et uusi lugusid enam ei tule. Ja meile jäävad vaid mälestused, mis ei saa kuidagi täita isa surma järel tekkinud tühikut.
„Ma ei tea, mida me ilma onu Simonita peale hakkame,“ ütles mu nõbu Nessa, hüpitades puusal pontsakat beebit, sellal kui tema abikaasa maadles nende kikilipsu kandva kolmeaastase mudilasega. Ka isa oli alati kikilipse kandnud. „Tema ja su ema käisid kord kuus lapsi hoidmas, et Will ja mina saaksime kohtamisõhtu teha.“
„Talle meeldis su lastega olla,“ vastasin ma.
Mu vanemad polnud teinud saladust sellest, et tahavad lapsi täis maja. Sellepärast nad olidki ostnud kaheksateistkümne toaga laiutava viktoriaanlikus stiilis kodu, mille söögituba mahutas kakskümmend inimest. Maeve oli neile kohusetundlikult ühe lapselapse siia ilma toonud, aga lahutus ja tähtis advokaadikarjäär olid teise lapse plaanid ajutiselt seisma pannud.
Ja siis olin mina. Olin kolme maakonna peale parimas avalikus raamatukogus juhataja, tegeldes palehigis meie kataloogi, programmide ja teenuste laiendamisega. Aga ma polnud abiellumisele ja laste saamisele nüüd lähemal, kui olin olnud kolmekümneseks saades. Ja see oli … kuramus. Ammu.
Nessa beebi puristas minu poole huultega ja oli endaga ülimalt rahul.
„Ohohh,“ ütles mu nõbu.
Vaatasin tema eeskujul mudilase poole, kes jooksis isa eest kõrvale põigeldes ringiratast ümber aluse, millele oli asetatud urn.
„Hoia teda,“ lausus Nessa ja andis beebi mulle. „Emme peab vaikselt ja viisakalt olukorra päästma.“
„Tead,“ ütlesin ma lapsele, „mu isale oleks arvatavasti meeldinud, kui su vend oleks kogemata tema tuhaurni ümber ajanud.
Ta oleks seda hirmnaljakaks pidanud.“
Beebi vaatas mind uudishimulikult nagu öökull oma suurte ja väga siniste silmadega. Ta oli suures osas kiilakas, mõned üksikud heledad juukseudemed olid roosa lehviga hoolikalt peapaela alla sätitud. Üks ilane rusikas liikus mu näo poole ja ta tõmbas näpuga üle mu põse.
Hambutu naeratus üllatas mind, nagu ka rõõmus itsitus, mis kerkis kusagilt tema punnkõhust. Minu sees paisus õnnetunne –selline pulbitsev.
„Kriis ära hoitud,“ teatas Nessa tagasi tulles. „Oo, sa meeldid talle!“
Ta võttis tütre enda sülle tagasi ja mind üllatas, et tundsin soojast itsitavast pambust kohe puudust. Vaatasin uimasena järele väikesele perekonnale, kes läks mu ema ja õde tervitama.
Olin kuulnud, et naiste bioloogiline kell võib tiksuma hakata, kui beebi pead ühe korra nuusutada, aga et see juhtub matuste ajal? See pidi küll esimene kord olema.
Muidugi tahtsin ma lapsi. Olin kogu aeg arvanud, et võtan selleks aega … pärast kolledžit, siis pärast esimese töökoha saamist, siis pärast unistuste töökoha leidmist kodulinnas, siis pärast seda, kui raamatukogu on uude majja üle viidud.
Ma ei olnud enam kõige noorem. Mu munarakud ei muutunud imeväel värskemaks. Kui tahan lapsi, pean sellega kohe alustama. Noh, kuramus.
Evolutsiooni käigus arenenud instinktid võtsid võimust ja ma silmitsesin hindavalt Bud Nickelbeed, kes astus parasjagu minu ette ja avaldas kaastunnet. Pikk kõhn Bud kandis alati ja ainult tunkesid. Olin ka ise prillikandja, nii et tema Lennonistiilis prillid mind ei häirinud. Aga määravaks said tema pikk hõbehall hobusesaba
ning plaan pensionile jääda ja Montanasse elektrivarustuseta punker ehitada.
Vajasin meest, kes on piisavalt noor, et tahta minuga koos beebipiinad üle elada. Eelistatavalt siin, kus supermarketid on käejala juures.
Mu bioloogilise kella ilmutust segas Knox ja Naomi Morgani saabumine. Knockemouti habemik paha poiss oli ülepeakaela armunud põgenevasse pruuti, kui Naomi eelmisel aastal linna ilmus. Nad olid koos saavutanud sellise vapustava „õnnelikult elu lõpuni“abielu, mille kohta olin romaanidest lugeda ahminud pubekana … ja noore täiskasvanuna … ja ka alles eelmisel nädalal.
Evolutsiooni käigus arenenud instinktide juurde tagasi tulles oli selge, et ülikonnas pahur Knox – lips viltu, nagu poleks ta viitsinud seda korralikult siduda – oli päris kindlasti isaks loodud. Tema laiaõlgne ja politsei paraadvormis vend Nash tuli Knoxi selja taga. Ta hoidis võimukalt peos oma kihlatu, kauni ja moeka Lina kätt. Mõlemal mehel oli suurepärane sperma.
Kiskusin end oma paljunemismõtisklustest välja. „Aitäh, et tulite,“ ütlesin ma.
Naomi oli tumesinises villases kleidis naiselik ja pehme, juuksed vetruvates pruunides lokkides. Tema kallistus oli pisut sidrunipuhastusvahendi hõnguline ja see ajas mind muigama.
Kui Naomi oli stressis, igavuse küüsis või õnnelik, siis ta koristas. See oli tema armastuse keel. Alates sellest ajast, kui Naomi kogukonnatöö koordinaatori ametisse asus, oli raamatukogu olnud puhtam kui eales varem.
„Tunneme Simoni pärast kaasa. Ta oli nii tore inimene,“ ütles ta. „Mul on hea meel, et sain temaga tänupüha ajal kohtuda.“
„Mul ka,“ vastasin ma.
See oli olnud viimane ametlik Waltonite püha perekonna kodus. Maja oli olnud täis sõpru, sugulasi ja toitu. Nii. Palju. Toitu.
Isa oli haigusest hoolimata olnud joovastunult õnnelik.
See mälestus paiskas mulle peale värske leinalaine ja pidin kogu tahtejõudu kasutama, et Naomi embusest eemale tõmbudes kole nuuksatus luksumise varju peita.
„Vabandust, liiga palju hommikuveini,“ luiskasin ma.
Meie sõbranna Lina astus minu juurde. Ta oli oma seksikas pükskostüümis ja imelistes kõrge kontsaga kingades pikajalgne ja provotseeriv. Ta krimpsutas nägu ja kummardus siis mind kohmetult kallistama. Lina ei kibelenud kallistama kedagi teist peale Nashi. Seetõttu oskasin ma seda embust veel rohkem hinnata.
Ehkki kui inimesed ei lõpeta minuga sõbralik olemist, annab lõputut leina tagasi hoidev tamm mingil hetkel järele.
„See on nõme,“ sosistas ta, enne kui minust lahti lasi.
„Jah. Täiega,“ vastasin ma, köhatasin ja sundisin emotsioonid taanduma. Vihastamine oleks lihtne. Vihastamine oli lihtne, puhas ja puhastav, lausa võimas. Aga muid emotsioone polnud ma valmis teistega jagama.
Lina taganes ja libises sujuvalt Nashi kaenlasse. „Mida sa pärast seda … üritust teed?“ küsis ta.
Teadsin täpselt, miks ta seda küsib. Nad tulevad kohale, kui ma seda palun. Kurat võtaks, ka siis, kui ma ei palu. Kui nad arvavad kas või hetkeks, et ma vajan õlga, mille najal nutta, head kokteili või põrandapesu, on Naomi ja Lina kohe platsis.
„Ema broneeris sõbrannadega ööseks spaas toad ja Maeve korraldab mujalt tulnud külalistele perekondliku õhtusöögi,“ vastasin ma. See polnud vale. Mu õde võõrustabki meie tädisid, onusid ja nõbusid. Aga ma olin juba otsustanud migreeni teeselda ja veeta õhtu üksinda kodus, lastes valla oma kurbuselaviini.
„Saame varsti kokku, aga mitte töö juures,“ lisas Naomi rangelt. „Võta nii palju vabu päevi, kui tahad.“
„Jah. Kindlasti. Aitäh,“ vastasin ma.
Sõbrannad läksid edasi mu ema poole, jättes oma tulevaste beebide issid minu juurde.
„See on kuradima loll lugu,“ torises Knox ja kallistas mind.
Ma naeratasin tema rinna vastas. „Sa ei eksi.“
„Kui sa midagi vajad, Sloaney Baloney …“ sõnas Nash ja kallistas mind samuti. Ta ei pidanud lauset lõpetama. Me olime lapsest saadik koos kasvanud. Teadsin, et võin tema peale kõiges loota. Knoxi peale samuti, ehkki Knox ei pakuks seda eales. Ta tuleks lihtsalt kohale, teeks tusasena mingi hooliva žesti ja vihastaks, kui ma teda tänada üritaksin.
„Aitäh, poisid.“
Nash tõmbus eemale ja silmitses inimesi, kes olid kandunud vestibüüli. Isegi matustel oli meie politseiülem nagu valvekoer, kes jälgis, et tema kari oleks kaitstud. „Me ei ole unustanud, mida su isa Luciani heaks tegi,“ ütles ta.
Ma tõmbusin pingule. Iga kord, kui keegi selle mehe nime mainis, oli tunne, nagu heliseks mu peas kelluke, mis kajas luudekontideni, nagu too nimi peaks midagi tähendama. Aga ei tähendanud. Enam mitte. Kui just see „midagi“ ei olnud „ma vihkan seda tüüpi“.
„Noh, jah, isa aitas elu jooksul paljusid,“ vastasin ma kohmakalt.
See oli tõsi. Simon Walton oli advokaadi, treeneri, mentori ja isana kogukonnale palju andnud. Kui nüüd mõtlema hakata, olid minu praeguses lastetus vallaliseseisuses süüdi just isa ja tema suurepärasus. Kuidas ma peaksin leidma elukaaslase, kui mitte keegi ei suutnud pakkuda ligilähedaseltki seda, mida mu vanemad olid teineteises leidnud?
„Vanakurjast rääkides,“ sõnas Knox.
Me kõik vaatasime ruumi tagumises otsas oleva ukseava poole, mis järsku tundus kallis ülikonnas morni mehe ümber tilluke.
Lucian Rollins. Sõpradele, keda tal oli napilt, Luce või Lucy. Mulle ja tema ülejäänud vaenlaste leegionile Lucifer.
Ma vihkasin seda, kuidas mu keha reageeris iga kord, kui see mees kuhugi ilmus. Seda kihelevat erutust, nagu oleksid kõik mu keha närvilõpmed saanud korraga sama sõnumi.
Kaasasündinud bioloogilise hoiatusega, et oht on lähedal, sain ma hakkama. Selles mehes polnud midagi turvalist. Aga ma
ei saanud hakkama tundega, kuidas kihelus läks kohe üle soojaks, õnnelikuks, vaistlikuks „seal sa oledki“tundeks, nagu oleksin teda hinge kinni hoides oodanud.
Pidasin ennast avatud meelega, teiste ellu mittesekkuvaks piisavalt küpseks täiskasvanuks. Ometi ei talunud ma Luciani silmaotsaski. Pelgalt tema olemasolu tõmbas mu käima. Ja ma tuletasin seda endale meelde iga kuramuse kord, kui ta välja ilmus, nagu oleks mu psüühika ta mingist lollakast meeleheitlikust paigast välja võlunud. Kuni mulle meenus, et ta pole enam teismelise raamatukoi unistuste ilus uljas poiss.
See Lucian, unistav lootusrikas poiss, kes kandis enda õlgadel liiga rasket koormat, oli kadunud. Tema asemel oli kalk ja armutu mees, kes vihkas mind sama palju kui mina teda.
„Ma usaldasin sind, Sloane. Ja sa reetsid selle usalduse. Sa tegid rohkem halba, kui tema eales suutis.“
Olime nüüd teistsugused inimesed. Meie pilgud kohtusid selles tuttavas ebamugavas äratundmises.
Kummaline tunne oli jagada saladust poisiga, keda olin kunagi armastanud, ja mehega, keda ma ei suutnud taluda. Meie suhtluses oli iga kord varjatud sõnum. Tähendus, mida mitte keegi peale meie kahe ei suutnud dešifreerida. Ja võibolla oli minu sees väike, rumal, pime nurk, mis tundis elevust iga kord, kui meie pilgud kohtusid. Nagu oleks see saladus liitnud meid kokku selliselt, et seda sidet ei saa mitte kunagi katkestada.
Lucian tuli edasi, inimesed tõmbusid tema teelt eest, kui võim ja raha endale rada rajasid.
Aga ta ei tulnud minu suunas, vaid läks otse mu ema juurde.
„Mu kallis poiss.“ Ema ajas käed laiali ja Lucian astus tema embusse, kallistades mu ema selliselt, mis viitas häirivale tuttavlikkusele.
Tema kallis poiss? Lucian oli neljakümneaastane suurushullustust põdev mehemürakas.
Vennad Morganid läksid samuti nende juurde.
„Kuidas teil kõigil läheb, Sloane?“ küsis Nashi eakas jõusaalimaniakist naaber proua Tweedy nende asemele astudes. Tal oli seljas üleni must veluurist dressikomplekt ja juuksed olid tagasihoidliku moega higipaela abil näolt kõrvale lükatud.
„Pole viga. Aitäh, et tulite,“ vastasin tema karedat kätt pihku võttes.
Nägin silmanurgast, et ema tõmbub Lucianist veidi eemale. „Ma ei jõua sind ära tänada. Ma ei suuda sulle eales tasuda selle eest, mida sa Simoni heaks tegid. Minu heaks. Meie perekonna heaks,“ ütles ema pisarsilmil.
Mida värki? Mu pilk oli sunnitud kanduma Luciani saatanlikult kenale näole.
Issand, kui ilus ta on. Jumalate poolt üleloomulikult kauniks vormitud. Temaga saaks vapustavaid väikeseid deemonibeebisid.
Ei. Ei. Ei. Kindlasti mitte. Minu bioloogiline allakäigutee ei sunni mind suhtuma Lucian Rollinsisse kui potentsiaalsesse partnerisse.
„Tead, räägitakse, et jõutrenn aitab leina korral. Peaksid sel nädalal jõusaali tulema. Mu tiim hoolitseb su eest hästi,“ jätkas proua Tweedy oma kimedal häälel, kui ma üritasin ema ja Luciani juttu pealt kuulata.
„Mina olen teile mõlemale palju rohkem võlgu,“ vastas Lucian kähedal häälel.
Millest nad räägivad, pagan võtaks? Jah, mu vanemad ja Lucian olid olnud lähedased, kui ta oli veel naabermajas elav kohmakas pubekas. Aga see tundus olevat midagi olulisemat, värskemat. Mis toimub ja miks mina sellest midagi ei tea?
Mu nina all nipsutati sõrmi, kiskudes mind mõtisklustest välja.
„On kõik kombes, lapsuke? Sa oled kuidagi kahvatu. Tahad midagi suhu pista? Mul on siin proteiinibatoon ja plasku,“ ütles proua Tweedy, sobrades oma spordikotis.
„On sul kõik hästi, Sloane?“ küsis ka ema meie jutuajamist märgates.
Tema ja Lucian vaatasid minu poole.
„Jah,“ vastasin ma kähku.
„Ta on omas maailmas,“ kitus proua Tweedy.
„Tõsiselt ka, kõik on korras,“ kordasin ma, keeldudes Lucianile otsa vaatamast.
„Sa oled kaks tundi siin seisnud. Mine hinga värsket õhku,“ soovitas ema. Kavatsesin mainida, et tema on sama kaua seisnud, aga ta pöördus juba Luciani poole. „Kas sa oleksid nii kena?“
Lucian noogutas ja oli järsku minu lähedal. „Ma viin ta.“
„Kõik on korras,“ kordasin ma ja taganesin paanikas. Minu põgenemist takistas suur matuseseade. Tagumik põrkas aluse vastu ja Knockemouti tuletõrjedepoo saadetud lilleseade kõikus ohtlikult.
Lucian haaras lilledest kinni ja pani suure sooja käe mu alaseljale. Oleksin nagu saanud välgutabamuse otse selgroogu.
Ma hoidusin alati teda puudutamast. Kui see juhtus, toimus minu sees midagi imelikku.
Ma ei teinud teadlikku otsust, et lasen tal end välja juhatada, aga seal ma olin, läksin kaasa nagu kuulekas kuldne retriiver.
Naomi ja Lina hakkasid juba toolidelt tõusma, näod murelikud, ent ma raputasin pead. Saan hakkama.
Lucian juhatas mu lämbest ruumist garderoobi ja vähem kui minuti pärast seisin matusebüroo ees, muserdav inimkehade surve ja vestlusesumin jäänud selja taha. Oli kõle talvine kolmapäev. Mu prilliklaasid tõmbusid külma käes uduseks. Paksud tumehallid pilved rippusid taevas, tõotades päeva lõpuks lund.
Isa armastas lund.
„Võta,“ ütles Lucian pahuralt, pistes mulle mantli pihku.
Ta oli pikk, tumedapäine ja saatanlik.
Mina olin lühike, heledapäine ja vinge.
„See pole minu oma,“ vastasin ma.
„See on minu. Pane selga, enne kui surnuks külmud.“
„Kui panen, kas lähed siis minema?“ küsisin ma.
Tahtsin üksi olla. Maha rahuneda. Põrnitseda pilvi ja öelda isale, et tunnen temast puudust, vihkan vähkkasvajat ja kui lund sajab, heidan lumele selili ja teen talle lumeingli. Võibolla jääb mulle aega ka poetada mõned pisarad, mis olid minu sisse kogunenud.
„Ei.“ Lucian haaras ohjad enda kätte ja sättis mantli mulle õlgadele.
See oli pikk ja tume kašmiirisarnane materjal, millel oli sile atlassvooder. Luksuslik. Seksikas. See oli minu õlgadel nagu raskustekk. See lõhnas … „Taevalikult“ polnud õige omadussõna. Imeliselt ohtlikult. Selle mehe lõhn oli afrodisiaakum.
„Kas sa oled täna midagi söönud?“
Ma pilgutasin silmi. „Misasja?“
„Kas sa oled täna söönud?“ Lucian hääldas kõiki sõnu ärritunult.
„Sa ei või täna minuga nipsakas olla, Lucifer.“ Aga mu sõnades puudus tavapärane teravus.
„Seega ei.“
„No palun vabandust, et me jõime hommikusöögiks viskit ja veini.“
„Jeesus küll,“ pomises ta. Siis sirutas ta käe minu poole.
Taganemise või talle vastu kõri karatelöögi andmise asemel seisin ma juhmistunult paigal. Kas ta üritas mind kohmakalt emmata? Käperdada? „Mida sa teed?“ piuksatasin ma.
„Seisa paigal,“ kamandas ta. Tema käed kadusid mantli taskutesse.
Lucian oli minust täpselt kolmkümmend sentimeetrit pikem.
Teadsin seda, sest me mõõtsime kord. Tema pikkust tähistav pliiatsikriips oli ikka veel minu köögi uksepiidal. Osa minevikust, mida me mõlemad üritasime eirata.
Lucian võttis välja sigareti ja hõbedase elegantse välgumihkli.
Isegi halvad harjumused ei valitsenud Lucian Rollinsi üle. Ta lubas endale päevas ainult ühe sigareti. Tema enesekontroll käis mulle närvidele.
„Oled kindel, et tahad oma ühe suitsu praegu ära tõmmata?
Pole veel keskpäevgi,“ tähendasin ma.
Ta süütas mind põrnitsedes sigareti, pistis välgumihkli taskusse ja võttis telefoni välja. Pöidlad libisesid üle ekraani ja siis pistis ta telefoni pintsakutaskusse tagasi. Lucian tõmbas sigareti huulte vahelt ära ja puhus mind põrnitsedes välja sinist suitsu.
Kõik liigutused olid kiskjalikud, säästlikud ja vihased.
„Sa ei pea mind valvama. Näitasid näo ära. Võid edasi minna. Olen kindel, et sul on kolmapäevasel päeval targemat teha, kui
Knockemoutis hängida,“ ütlesin ma.
Lucian puuris mind pilguga üle sigaretiotsa ja vaikis. Tal oli kombeks mind silmitseda, nagu oleksin ma paeluvalt vastik. Samamoodi, nagu mina vaatasin tagaaias nälkjaid.
Panin käed rinnal vaheliti. „Olgu pealegi. Kui sa oled otsustanud kindlasti jääda, räägi siis, miks ema ütles, et on sulle võlgu?“ küsisin ma.
Ta põrnitses mind endiselt vaikides.
„Lucian.“
„Sloane.“ Ta ütles mu nime karedalt, nagu hoiatades. Ja ehkki mööda selga tippisid külma jäised sõrmed, tundsin, kuidas midagi sooja ja ohtlikku mu sisemuses levima hakkab.
„Kas sa pead kogu aeg nii mühaklik olema?“ küsisin ma.
„Ma ei taha täna sinuga tülitseda. Siin mitte.“
Ja et alandus oleks täielik, tulid mulle kohe kuumad pisarad silma.
Mind tabas taas leinalaine ja ma üritasin seda tõrjuda.
„Uusi lugusid enam ei tule,“ pomisesin ma.
„Misasja?“ nähvas ta.
Ma raputasin pead. „Ei midagi.“
„Sa ütlesid, et uusi lugusid enam ei tule,“ ärgitas ta mind selgitama.
„Rääkisin endaga. Ma ei saa enam isast ühtegi uut mälestust.“
Minu suureks häbiks mu hääl katkes.
„Raisk,“ pomises Lucian. „Istu maha.“
Tegelesin nii süvenenult pisarate varjamisega oma vihavaenlase eest, et ei saanud õieti arugi, kui ta mu üsna hoolimatult kõnnitee äärde tõukas. Tema käed sobrasid taas mantli taskutes ja mu näo ette ilmus taskurätt.
Ma kõhklesin.
„Kui sa nina mu mantlivarruka külge pühid, pead mulle uue mantli ostma, ja sa ei saa seda endale lubada,“ hoiatas ta taskurätiga vehkides.
Napsasin selle enda kätte.
Lucian istus minu kõrvale, jättes meie vahele mitu sentimeetrit tühja maad.
„Ma ei taha kuulda su hädaldamist, et määrisid oma peene ülikonna ära,“ porisesin ma ja nuuskasin siis häälekalt nina tema tobeda taskuräti sisse. Kes tänapäeval enam kangast taskurätte kaasas kannab?
„Ma püüan end talitseda,“ vastas ta leebelt.
Istusime vaikuses, kuni üritasin end kontrolli alla saada. Ajasin pea kuklasse ja vaatasin tumedaid pilvi, sundides pisaraid ära kuivama. Lucian oli viimane inimene maamunal, kelle nähes oleksin tahtnud haavatav olla.
„Sa võinuks mu mõtteid mõnusa normaalse tüliga hajutada,“ süüdistasin ma.
Ta ohkas ja puhus välja suitsupilve. „Olgu. Sinust oli rumal ja isekas hommikusöök söömata jätta. Nüüd muretseb ema seal sees sinu pärast ja niigi hull päev on tema jaoks veel hullem. Su õde ja sõbrannad muretsevad, et sa ei saa hakkama. Ja mina istun siin ja valvan, et sa ära ei minestaks, nii et nemad ei peaks muretsema ja saaksid leinata.“
Ajasin selja sirgu. „Tänan muretsemast.“
„Sul on täna ainult üks ülesanne. Oma ema toetada. Tema leina jagada. Olla see, keda tema täna vajab. Sina jäid ilma isast, aga tema jäi ilma elukaaslasest. Sa võid hiljem omal moel leinata,
aga tänane päev on tema jaoks, ja sinust on kuradima isekas teda enda pärast muretsema panna.“
„Sa oled täielik mölakas, Lucifer.“ Terava pilguga mölakas, kes tegelikult ei eksinud.
„Võta end kokku, Pixie.“
Kunagine hüüdnimi mõjus, blokeerides lakkamatu kurbuse krapsaka raevuhooga. „Sa oled kõige üleolevam, kriitilisem …“
Meie ees peatus pidurikrigina saatel Knockemout Dineri kirjadega pikap ja Lucian andis oma sigareti minu kätte.
Ta tõusis, kui aken alla vajus.
„Siin see on, härra Rollins.“ Söögikoha kõhetu närviline juhataja Bean Taylor naaldus aknast välja ja ulatas Lucianile paberkoti. Bean sõi päevad otsa oma söögikoha rasvas friteeritud toitu ega võtnud grammigi juurde. Kohe, kui värske salat tema huuli puudutas, läks ta paksuks.
Lucian ulatas talle viiekümnedollarilise. „Tagasi pole vaja.“
„Aitäh! Tunnen isa pärast kaasa, Sloane,“ hüüdis Bean aknast. Ma naeratasin nõrgalt. „Aitäh, Bean.“
„Pean tagasi minema. Jätsin naise tööle, aga ta kõrvetab kartulikotletid ära.“
Ta sõitis minema ja Lucian viskas koti mulle sülle.
„Söö.“
Seda öelnud, pöördus ta kannal ja suundus matusebüroo ukse poole.
„Jätan vist siis mantli endale,“ hüüdsin ma talle järele.
Jälgisin teda ja kui olin kindel, et Lucian on uksest sisse astunud, avasin koti ja leidsin sealt fooliumisse pakituna oma lemmiku hommikusöögiburrito. See söögikoht ei osutanud kulleriteenust. Ja Lucian poleks pidanud minu lemmikhommikusööki teadma.
„Marruajav,“ pobisesin ma endamisi ja tõstsin sigareti filtriotsa korraks huulte juurde, tundes sellel peaaegu tema maitset.