1 MATUSE-BURRITO
Sloane Kiik kääksus minu all rütmiliselt, kui ma sellele terrassilaudadel varbaga hoogu lükkasin. Jaanuari jahedad sõrmed pugesid pleedi alla ja tungisid läbi riidekihtide, aga kuna olin sisimas nagunii külmunud, ei õnnestunud neil mingit kahju teha. Pilk langes longu vajunud jõulupärjale, mis rippus uhkelt lilla välisukse küljes. Teadsin, et pean selle maha võtma. Teadsin, et pean tööle tagasi minema. Teadsin, et pean minema tagasi ülemisele korrusele, et kasu tada deodoranti, mille olin unustanud. Ilmselgelt pidin ma tegema paljusid asju. Kõik need tundusid ületamatult keerulised, nagu nõuaks majja ja trepist üles magamis tuppa minemine sama palju energiat kui Everesti tippu ronimine. Kahju küll, Knockemout. Sa pead taluma higihaisust raamatukoguhoidjat. Tõmbasin kopsudesse nõelteravat õhku. Veider, et pidin endale meelde tuletama, kuidas teha midagi nii masinlikku nagu hingamine. Lein kippus kõige sisse imbuma, isegi kui olid selleks valmistunud. Kergitasin isa kruusi kirjaga „VASTASPOOLE ADVOKAADI PISARAD“ ja rüüpasin turgutava sõõmu hommikuveini. Pidin veetma ülejäänud päeva lämmatavalt palavas Knocke mouti matusebüroos, mille jumalavallatu nimi oli Lööge Nad Kasti. Matusebüroo termostaat ei liikunud mitte kunagi kahekümne viiest