„Ars moriendi – ars amatoria“ uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus. Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud. Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad üh