1760. aasta 26. märtsil asus Kuningliku Teaduste Akadeemia astronoom Guillaume Joseph Hyacinthe JeanBaptiste Le Gentil de La Galaisière viiekümne kahuriga varustatud laevale Le Berryer, et sõita Indiasse. Kui sõjaline meresõiduvahend väljus Prantsuse sadamast, haaras astronoom viimasel hetkel mastist – ta hõbepannaldega lakkkingad ei suutnud laevalae lattidel pidepunkte leida. Parema käega hoidis ta kinni oma mustast vildist kolmnurkset kübarat ning Bretagne’i tuul pani lehvima ta sinise kuue ja pitsist žaboo. Algamas oli pikk ja ohtlik reis. Tollal ei teadnud keegi, kes maailma meredele suundudes jala laevale pani, kas ta naaseb elusana. Guillaume Le Gentil asus täitma Tema Majesteet Louis XV korraldust, mis oli jõukohane vaid tema kvalifikatsiooniga inimesele: kasutades ära Veenuse liikumise üle Päikese, mõõta teleskoopide ja teiste astronoomiliste riistade abil tõeline, mitte oletatav vahemaa Päikese ja Maa vahel. Kui väike armastusjumalanna nimega planeet läheb kord üle päikeseketta, teeb ta seda jälle kaheksa aasta pärast, edasi aga kaob … saja kahekümne kaheks aastaks. Siis kordub kaheksa aasta pikkune tsükkel, misjärel tuleb uute samasuguste sündmuste k ordumiseks 9