Järjest tumeneva taeva all paistab heinamaa lõpus, metsa äärel vana hüljatud maja. Aknad on kui kaks mustendavat silma, vahtimas üllatunult õõtsuvaid kõrsi. Maja välisuks kolksub tuules kinni-lahti nagu suu, mis tahab midagi öelda, aga ei leia sõnu. Aed maja ümber on röötsakil. Värav on ainus, mis püsti püsib. Selle küljes kõlkuv metallist ämber taob vastu rauast posti hädakutsungit. Lähemale minnes on kuulda ukse kääksumist tuules. See kõlab, nagu piinaks keegi suurest vihast viiulit. Piinaja pole keegi muu kui lõõtsutav tuul. Peagi lisandub trummipõrinat meenutav vihmakrabin sammaldunud katusel. Aeg-ajalt madalaid bassihääli paugutav kõuemürin lisab looduse heliteosele sügavust ja draamat. Majas olijale ei lähe see korda. Teda ei hirmuta ega rõõmusta enam miski. Ta elutu keha lamab mahajäetuna põrandal. Ta ootas päästmist, lootis, et ehk keegi leiab ta, kuuleb ehk ta viimast nõrka appihüüdu. Peale tema enda ja üksikute
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.