Teh no äre v us
SOTSIAALMEEDIA: ÜRITADES RAHULDADA VAJADUST TUNDA END MÄRGATUNA
Isikliku kogukonnatundeta (mida kunagi leidis hõlpsasti kirikutes, külades ja ühe katuse all elavas suurperes) tekib aina suurenev vajadus tunda, et meid elu katsumuste ja raskuste ajal märgatakse. Praegusel ajal oleme tõenäolisemalt kodudesse sulgunud; vahel on Zoomi koosolek päeva kõige sotsiaalsem tegevus. Väga sobivalt on viimastel aastakümnetel mängu astunud sotsiaalmeedia, et võtta endale asendusküla roll. Nüüd postitame last saades, puhkusel käies või latet ostes foto üleminekuriituseks ja selleks, et tunda: meid märgatakse. Millenniumilastel on selle kohta lausa käibefraas: „Pole pilte, polnud sündmust“. Niimoodi jagame kogemusi ja saavutusi teistega, kinnitades mitte ainult asja toimumist, vaid ka enda olulisust. Ometigi ei piisa täielikult tundest, et meid selles mittemateriaalses külas tähele pannakse. See on nagu kunstliku magusaine jõudmine ajju: arvame, et kogeme midagi magusat, kuni järelmaitse sunnib aru saama, et aju lihtsalt trikitati keemiaga. Virtuaalsed kogukonnad pakuvad üksnes teiste toetuse kesta ja miski sügaval meie sisemuses teab, et sellest ei piisa. Sotsiaalse liigina oleme kodeeritud teistega isiklikes suhetes olema. See on seotud meie päritoluga: me ei olnud ealeski savanni kiireimad ega tugevaimad loomad. On püstitatud hüpotees, et võime üksteisega koostööd teha võimaldas meil teiste liikide üle triumfeerida. Ning see käib käsikäes vajadusega seotuse järele. Kogukond on niisugune bioloogiline imperatiiv, et ühiskondlik äralõigatus tundub ajule füüsilise valuna. Los Angelese California ülikooli sotsiaalpsühholoog Matthew Lieberman käib raamatus „Social“ („Sotsiaalne“) välja mõtte, et tegemist on evolutsioonilise kohastumusega, mis aitab püsima jääda ja paljuneda. „Sotsiaalse kaotuse valu ja see, kuidas publiku naer võib meid mõjutada, ei ole juhuslikud,“ kirjutab Lieberman. „Kui arvestada inimese evolutsiooni kuni praeguse ajani, siis on meie 67