Kui ühel päeval 2011. aastal annab ETA terrorirühmitus teada relvastatud võitluse lõppemisest, suundub Bittori surnuaeda, et rääkida abikaasale oma otsusest minna tagasi kodulinna. Kas leppimine ja andestus on võimalik? Kas Bittoril õnnestub teada saada, kes oli see kapuutsiga nägu varjav noormees, kes ühel vihmasel õhtupoolikul tappis kodumaja ees tema abikaasa?
„Isamaa“ on lugu kahest perekonnast, kelle lähedasele sõprusele teevad lõpu kahtlused, viha ja radikaliseerumine, mida ETA tegevus ühes Baskimaa väikelinnas kaasa toob. Eelkõige on loo keskmes kummagi perekonna naised, omaaegsed parimad sõbrannad, kellest üks on kaotanud abikaasa, teisel aga istub poeg terroritegudes süüdistatuna vangis. Ent ETA kolm aastakümmet kestnud ohvriterohke tegevuse haavu kannavad hinges kõik, keda see otseselt või kaudselt on puudutanud. Aramburu kirjutab Baskimaa traumaatilisest kogemusest süüdistavat või dotseerivat hoiakut võtmata, inimlikult ja voolavas eepilises stiilis. „Isamaad“ on võrreldud XIX sajandi suurromaani
