UNISTUSTE AIAST PÄRIS ELLU
Unistused paradiisiaiast on üks asi, kuid eelkõige tähendab aed väga kindlaid kohustusi. Nüüd on aeg end kokku võtta ja asja kallale asuda.
Istumiskohad mitmes aia kohas näevad kenad välja. Ennekõike siis, kui keegi leiab ka aega, et seal mõnikord istuda.
Kas sul on kehv kujutlusvõime? Kas on raske ette kujutada, mis võiks just sinu aias olla? Mina leian, et inimeste soovinimekirjad selle kohta, mida nad oma aeda soovivad, on üsna sarnased. Kuid muidugi võivad unistused ja soovid erineda ning osaliselt on see seotud ka vanuse ja elukorraldusega. Keskealine lasteta abielupaar võib unistada kasvuhoonest eksootiliste taimede kasvatamiseks, kuid kiike ja liivakasti nad vaevalt vajavad.
Siin on nimekiri sellest, mida minu arvates enamik inimesi soovib:
✔ istumisala
✔ muru
✔ kaitset pilkude, päikese ja tuule eest
✔ lilli
✔ aiamaad
✔ tööriistakuuri
✔ mängunurka
Koht, kus istuda ja aeda nautida
Istumisala, mis on justkui elutoa õues asuv pikendus, kus on ruumi õuemööblile ja grillile … Varem oli tavaline, et eramajade aias oli kivi või betoonplaatidega sillutatud ala ja suvemaja ees seisis õuemööbel otse murul. Tänapäeval on aga palju ehitatud puidust terrasse, mis on sees oleva põrandaga samal kõrgusel. Jah, muidugi on tore, kui saab toast otse välja minna, ilma et peaks laskuma trepist alla vundamendi jagu astmeid. Puit on talla all pehme ja meeldiv, mööbel seisab kindlalt ning lapsed saavad mängida ja kolmerattalisega vändata su silma all, kui terrassil on olemas piirded.
Kuid puit võib olla pärast vihma libe. Ja kui terrass on ehitatud kõrgele, võib seal olla ka tarbetult tuuline ja naabrite silm pidevalt peal. Lisaks mõjutab see maja ja krundi proportsioone. Mõtle sellele enne, kui tellid ehitajalt stabiilse puidust terrassi – kui sa seda tõesti tahad, peab see olema hästi ehitatud. Paljudel juhtudel on isegi parem, kui sa puidust põrandat ei tee, naudid
Kui puidust terrass ehitada liiga suur ja kõrge, võib maja üldilme muutuda väga kummaliseks.
lihtsalt ilusat kohta ja kannad kohvikandiku edaspidigi trepist alla.
Kui soovid stabiilset alust oma pere vabaõhutegevusteks, võid ehitada terrassi hoopis majast eemale. Siis saad sellele valida parima koha päikese, varju ja tuulevarju suhtes. Kuid ära ehita liiga väikest terrassi, see võib kergesti näida hale. Ja püstita ühele küljele plank või sõrestik (nt ronitaime kasvatamiseks), et terrassi puidust põrand saaks justkui ankru ega oleks lihtsalt krundile pillatud latakas.
Üks istumiskoht aias on hea, kuid sageli on mõttekas, kui neid on mitu ‒ eri kellaaegadeks. Kui trepi juurde paistab hommikupäike, on väga mõnus lihtsalt võtta tool või padi ja istuda kolmeks minutiks kohvitassiga trepile. Ja tore võib olla ka kaugemas aianurgas olev pink – krunt tundub suurem, kui võtad ette väikese teekonna. Tavaliselt näed majast aeda, aga sama hästi võid ju vaadata tagasi maja poole.
Loomulikult mängivad ilmakaared rolli selles, kuhu terrass paigutada. Näiteks hommikusöögiala idas, kus on hommikupäike, ja õhtusöögiala läänes, kuhu paistab õhtupäike. Rootsis meeldib meile selle käes istuda, kuni suvel hakkab äkki liiga palav ja hakkad päikesevarjuga askeldama. Alternatiiv on lasta puudel ja suurtel põõsastel tekitada vari kohta, kuhu saab ümber kolida või kus on toolid. Tuult kinni hoidvad põõsad on parim kaitse ka võõra pilgu eest.
Suur ilus muruplats
Jah, kõik tahavad muru, see on justkui aia alus. Pool Rootsi aedade pindalast on muru all. Kõikide unistustes on see igavesti roheline, atraktiivne ja külastajate imetluse objekt, lastele peaks meeldima sellel mängida, sulle peaks meeldima seal kõndida ja päevitada, ilma et miski torgiks, ilma et sa märjaks saaksid või väikesed sipelgad segama tuleks. Asjaolu, et muru on sageli pruun, niitmata ja umbrohtu täis, tahaksid pigem unustada. Muru on aias kindlasti oluline. Võiks öelda, et see on aia põrand, et põõsad on seinad ja puud oma võradega katus. Minu arvates on muru üsna igav. Ja tegelikult ei kasuta me seda eriti palju, kui vaatamine välja arvata. Jah, väikelapsed saavad seal joosta ja palli mängida, kuid tegelikult eelistavad nad mängida
Lihtne pink on hea täiendav istumisvõimalus, kuid kusagile tahad kindlasti ka lauda ja toole, kus saab õues mugavalt süüa ja kohvi juua.
Muru roheline põrand seob aia erinevad elemendid kokku ja loob rahulikku harmooniat. Kuid ära arva, et see aed on päris hooldusvaba ...
Lippidest piirdeaed on parim tuuletõke ning täiendava ülemise latiga saavad ka ronitaimed endale hea kasvukoha.
põõsaste vahel. Täiskasvanud võivad murul veidi seista, aga siis nad lähevad ja istuvad õuemööblile. Rohualast on siiski raske täielikult loobuda – peab ju olema põrand, millel kõndida.
Põhjus, miks muru meie aedades nii palju ruumi võtab, on muidugi see, et niidukiga töötamiseks ei ole vaja kuigi palju aiandusest teada. Mõnes mõttes on see kõige lihtsamalt hooldatav osa aiast, isegi kui niitmine on aeganõudev.
Midagi, mis kaitseb ja loob ruumi
Esimene erinevus, mis Rootsi elamurajoonis jalutades silma torkab, on see, et mõned inimesed varjavad ennast ja oma aedu plankudehekkidega, teised aga näitavad kõike läbi võrkaia välja, vahel pole võrkugi. See on muidugi maitse küsimus.
Minul oleks natuke raske aias nii lõõgastuda kui ka töötada, kui kõik mind kogu aeg näevad. Teisest küljest võivad liiga kõrged hekid mõjuda peletavalt. Kesktee võiks olla avatud ala esiukse ees, just nagu visiitkaart, muud aia osad on aga rohkem varjatud.
Põõsad, mis on paigutatud rühmadesse või ridadesse, hoiavad tuult kinni, need pakuvad kaitset ja aitavad luua väiksemaid aiaruume, kus saab end privaatselt ja rahulikult tunda. Teine lahendus on plangud või sõrestikud, kas
ronitaimedega või ilma. Kuid et need oleksid õigustatud, ei tohiks plangudsõrestikud seista täiesti eraldi, pigem olgu need seotud maja või tööriistakuuriga. Samuti tuleks varjualuse plank ehitada nii, et selles on tuule läbipääsemiseks vahed. See kõlab kummaliselt, kuid vastasel juhul võivad tekkida tuulepöörised.
Taimedele saab tuulises kohas luua varju ka näiteks selliste peenardega, mis on ühelt küljelt kõrgemad. Ovaalsed lillepeenrad, mis on ehitatud paari detsimeetri võrra kõrgemaks ja mille kõrgeim külg on suunatud tuule suunda, murravad seal kasvavate taimedega tuult.
Metsases Rootsis on traditsiooniks, et aiad on avatud ja seega päikesepaistelised. Justkui puhtaks raiutud lagendik keset metsa. Kuid iga aed ei pea olema suur avatud päikesepaisteline ala. Üle muru liikuvad puude varjud on ilusad ja ka rahustavad, keegi ei taha ju kogu aeg päikese käes istuda. Aia üks mõte ongi see, et see pakub midagi ümbritsevast eristuvat, ja kui elad avatud alal, ei ole lopsakas aed sugugi vale. Minu suvemaja on Ölandi saarel, kus on suured väljad ja avar alvar. Seetõttu olen muutnud aia tihedaks varjuliseks puudesaluks –sinna on mõnus jõuda pärast päikesepaistelist ja tuulist jalutuskäiku ümbruskonnas.
Suured puudki võivad olla aias õigustatud, eriti kui ümbritsev maastik on avar. Puude vahel aga kasvata varju armastavaid taimi.
Lilled ja ilusad kujundid
Kõik – kui välja arvata ehk mõned väga veidra maitsega inimesed – soovivad midagi, mis lisab aeda värvi ehk siis õisi. Roosid, sirelid, tulbid ja nartsissid, kressid ja saialilled, pelargoonid, petuuniad ja fuksiad. Nende juurde jõuame hiljem peatükis „Julge uuendada“. Kuid sama oluline kui õitsvad taimed on see, et aias oleks midagi huvitavat ka siis, kui need ei õilmitse, kõik on kuivanud ja raagus. Okaspuud ja mõned igihaljad põõsad, nagu pukspuu või liguster, kuluvad talvises hallis ümbruses marjaks ära. Samuti suured põõsad, mis annavad mahtu ja kujundavad ruumi ka siis, kui nad on raagus.
ÕITSVAD TAIMED
Aeda saab valida paljusid taimeliike, millest igaühel on erinevad plussid.
Põõsad ja puud jäävad paika ja kasvavad igal aastal suuremaks.
Püsikud närbuvad igal sügisel, kuid tulevad igal kevadel tagasi ja võivad kergesti ise levida.
Suvelilli (mida nimetatakse ka üheaastasteks lilledeks või suvikuteks) külvad kevadel seemnest. Nii on väga lihtne saada aeda mõneks suvekuuks palju värvi.
Ettekasvatatud taimi, nagu maitsetaimed jm, ostad pottides ning need õitsevad sageli juba istutamise ajal. Talvel külmuvad need küll ära, kuid soojemates riikides võivad olla ka mitmeaastased või kasvada lausa põõsaks.
Sibul ja mugullilled paned kuivade sibulate ja mugulate kujul maha tavaliselt sügisel. Need õitsevad järgmise aasta varakevadel ja kui sul on õnne, tulevad igal aastal tagasi. Aeg ajalt on tulpide jt sibulate kogumikke vaja jagada.
Sama värvivalik, kuid erinev kuju ja kasvamisviis.
siilkübar ja hall käokann esiplaanil.
Punane
Väike salati ja ürdipeenar
Paar ürti ja mõned read külvatud aedvilju õunapuu all on terrassilt väga kenad vaadata. Kuid saak oleks ilmselt parem puust veidi kaugemal.
Oma toidu kasvatamine on paljude inimeste unistus, isegi kui algajatel ei ole kavas saada köögiviljadega päris isemajandavaks. Peaaegu igaüks igatseb, et saaks vähemalt korra välja minna ja lõigata oma salatit või peterselli, mida toidu peale puistata. Või lasta lastel ise maasikaid korjata.
Väike aiamaa ei ole võimatu unistus, kuid see nõuab palju ja pidevat tööd, sellega tuleb arvestada. Kõigepealt on vaja istutada, siis kasta, rohida ja tigusid eemal hoida, et saaki ikka tuleks. Kibedad kogemused on mulle õpetanud, et peaaegu lootusetu on püüda köögiviljaaeda rajada suvemaja juurde, kus veedad kevadel paar nädalavahetust ja mõne puhkusenädala südasuvel. Kristuse taevaminemise pühal külvad ja kui siis jaanipäevaks saabud, on kõik lihtsalt suur umbrohumeri, kus ei suuda kasvavat eristada.
Külvamine, kastmine ja seejärel maa kuivada laskmine tapab enamiku külvatud seemnetest. Hooldamise mure muutub eriti suureks, kui ühel päeval täitub unistus oma kasvuhoonest. Taimed, mida sa seal kasvatad, ei suuda ise
