ANNA HAMBAD
HUVITAV UUDIS
Ühe suure linna servas ühe suure mere ääres elab väike tüdruk. Tal on pruunid juuksed ja sinised silmad ja ta nimi on... Marta. Jah, Marta. Aga see raamat pidi ju olema hoopis Annast? Oota, kannata natuke.
Selle tüdruku nimi on Marta. Ta on kolmeaastane ja talle meeldib mõelda, et kas poleks tore, kui temal oleks ka väike õde. Või vend. Või kassipoeg. Aga õde oleks ikka kõige mõnusam.
Ühel päeval lähevad emme, issi ja Marta mere äärde jalutama ja emme ütleb: „Marta, me tahame sulle midagi rääkida.”
„Meil on uudis!” hüüab issi kõva häälega, sest meretuul puhub nii, et juuksed ja hääled lendavad.
Marta kuulab. Uudised on huvitavad asjad. „Meil sünnib varsti uus beebi!” hüüab emme.
Ja issi hüüab midagi ka, aga seda Marta ei kuulegi. Sest ta süda on täis suurt uudist. Meil sünnib beebi!
„Kas poiss või tüdruk?” küsib Marta.
„Meie ei teagi veel,” ütleb emme. „See beebi on täitsa pisike, nii näpupikkune pikuke.”
Näpupikkune pikuke? Marta vaatab oma näppu ja imestab. „Mis värvi juuksed tal tulevad?” küsib ta siis. „Mis värvi silmad? Kas ta tuleb pikk või lühike? Paks või peenike?”
„Seda me veel ei tea,” tunnistab emme. „Me teame praegu ainult ühte asja. Kui see beebi sünnib, siis on ta meile väga armas.”
„Ja veel, kui ta sünnib, siis ei ole tal hambaid,” lisab issi.
„Ei ole hambaid?” imestab Marta.
„Aga kui ta natuke aega kasvab, siis tulevad tal hambad ja siis hakkab ta rääkima,” kinnitab emme.
Ahah. Marta saab aru. Ja nüüd hakkab Marta ootama seda päeva, millal see beebi endale hambad saab ja rääkima hakkab. Ja kõigepealt muidugi emme kõhust välja tuleb.
TA TULEB!
Täna on emme sünnipäev, teab Marta. On ilus suvepäev. Emmel on kõht vahepeal päris suureks läinud, nagu oleks tal pall püksi peidetud. Aga see ei ole muidugi mingisugune pall, see on hoopis beebi, kes on seal emme kõhu sees. Emme kutsub teda Annaks.
„Kust sa tead, et ta on tüdruk?” küsib Marta emmelt.
„Ma tean,” naeratab emme. „Mul on selline tunne.”
„Aga sa ei ole teda ju näinud?” uurib Marta. „Ta on kogu aeg sinu kõhus? Ega ta ju öösel salaja väljas ei käi?”
„Ei käi. Aga ta sosistab vahel öösel salaja minuga,” ütleb emme. „Mul lihtsalt on selline tunne, et ta on tüdruk.”
„Aga kui ta on poiss?” pärib Marta.
„Varsti saame teada! Mõni päev ehk veel, ja siis tuleb ta välja,” muheleb emme.
„Ma juba nii ootan!” hüüab Marta.
Aga ei läinudki enam mitut päeva. Sest väike Anna kuulis, mismoodi Marta teda nii väga ootab. Ja ta kuulis, et emmel on täna sünnipäev.
Las ma tulen talle kingituseks, mõtles Anna salamisi, ja hakkaski endale ruumi tegema.
Ta pidi ühest käigust läbi roomama, et emme kõhust välja saada. Tema ingel oli talle abiks, ja see polnudki eriti raske.
Maailm, mis Annat ootas, oli imeilus. Oli soe ja valge suveõhtu, akna taga paistsid suured rohelised puud ja oli kuulda, kuidas suveöös siristasid ritsikad.
Tere, maailm, mõtles Anna.
Kõva häälega ta seda öelda ei saanud, sest ta ei osanud veel rääkida. Kui ta süüa tahtis, siis ta nuttis natuke, kui ta sülle tahtis, siis ka nuttis natuke. Emme kallistas teda ja issi kallistas teda ja suur õde Marta õppis ka selgeks, kuidas beebit kallistada.
Niimoodi kasvaski Anna suuremaks.
KAS SUUR VÕI VÄIKE?
Marta on nüüd kuueaastane ja Anna on kolmeaastane. See tähendab, et Marta on poole vanem kui Anna.
Marta on selle üle väga uhke, sest ta oskab palju rohkem asju teha kui Anna: ta oskab ise kirjutada, lugeda ja värviraamatuid niimoodi värvida, et pliiats üle ääre ei läheks. Anna veel ei oska.
Vahel läheb Marta üksi hoovi sõpradega mängima. „Mina tahan ka minna!” ütleb Anna. Aga emme ja issi ütlevad: „Ei! Sa oled liiga väike.”
Tavaliselt Annale meeldib väike olla. Sest igaüks teab, et väike olla on armas. Aga vahel on väike olla lihtsalt igav.
„Ärgake!” hüüab emme hommikul. „Marta! Anna! Suurtel lastel on aeg üles tõusta!”
„Aga mina ei ole suur,” sosistab Anna ja paneb teki endale pea peale. „Mina olen väike.”
„Aa,” ütleb emme. „Mina mõtlesin, et sa oled juba nii suur, et tahad minna varsti üksi karusselliga sõitma.”
Anna mõtleb. Nii suur tahaks ta olla küll.
„Sa oled väiksem kui mina, või issi või Marta,” seletab emme. „Aga sa oled suurem kui näiteks jänku või kiisu. Sa oled veel nii väike, et mahud oma voodi alla ronima, aga sa oled juba nii suur, et oskad kapi otsast asju kätte saada, eks ju?”
„Ja ma olen nii suur, et oskan luurata,” tuleb Annale meelde. „Ja kõditada oskan ma ka, seda titad ei oska.”
„Aga sa oled veel nii väike, et saad issi kukile minna,” lisab emme. „Aga sa oled juba nii suur, et minu kukile enam ei saa... Mina ei jaksa!”
„Ja ma olen nii suur, et oskan trepist alla hüpata!” ütleb Anna.
„Aga sa oled nii väike, et võid veel pargis käruga sõita,” ütleb emme.
„Aga pargis linnud kardavad mind, sest ma olen nii suur!” kiidab Anna.
Kes ta siis ikkagi on, suur või väike? Ei saa emme ja Anna ka seekord aru. Aga Annal on igatahes uni ära läinud. „Ma olen veel nii väike, et ma võin nüüd voodis hüpata!” hõikab ta.
MARTA NUKK
Niikaua, kui Anna mäletab, on Marta olemas olnud. Alati on Marta temast suurem ja pikem ja tugevam olnud. Tavaliselt on Marta mõnus nagu kloun. Talle meeldib Annat kõditada ja naljakaid nägusid teha.
Aga vahel on ka selliseid päevi, kui Marta ei ole nii mõnus.
„Minu oma!” hüüab ta Annale ja tõmbab Annal käte vahelt nuku ära. Jah, see on Marta nukk küll, aga ta meeldib Annale ka nii väga.
Niikaua, kui ta ennast mäletab, on talle alati see Marta nukk meeldinud. Anna teab, et tegelikult naeratab see nukk salaja talle. Nukule tegelikult meeldib Annaga ka mängida.
Nii hiilibki Anna vaikselt, et nukku tagasi napsata... Aga ei, juba Marta märkab ja hüüab: „Minu oma!”
Ja Marta läheb õhtul magama, nukk kaisus. Anna ei saagi nukule pai teha. Nukk võibolla natuke isegi igatseb Anna järele.
Aga Annal on plaan.
Anna ärkab üles väga vara hommikul. Ta tatsab Marta voodi juurde. Ainult issi kuuleb, kuidas Anna ärkab. Issi kõnnib nüüd vaikselt Anna järel ja sosistab: „Kuhu sa lähed? Miks sa nii vara üleval oled? Teised magavad.”
Anna ei vasta. Annal on vaja olla hästi tasa.
Ta läheb vaikselt Marta voodi juurde. Seal ongi Marta nukk, kes naeratab Annale.
Anna teeb nukule musi ja võtab nuku vaikselt sülle. Nukk naeratab Annale ja kallistab teda vastu. Nüüd saavad nad koos mängida, niikaua kuni Marta magab!
SUGULASED
Anna teab, et Marta on tema õde.
Vahel on Marta Anna sõber ka, aga mõnikord kaklevad nad nii, et karvad lendavad.
Aga isegi kui nad kaklevad, ei muutu üks asi mitte kunagi. Marta on alati Anna õde.
Emme ütles nii. Isegi kui Marta ja Anna on kunagi kaks vanatädikest, on nad ikkagi õed.
Võibolla kaklevad nad siis ka vahel ja pärast seda on jälle sõbrad.
„Aga kas sul vendi on?” küsib kasvatajatädi Annalt.
„Jah,” vastab Anna. „Issi on minu vend.”
Ei ole, kallis Anna, issi ei ole sinu vend!
Issi on sinu isa. Sinul ei olegi venda!
Nii nad Annale õpetavad.
Naljakas. Osal lastel on venda ja osal ei ole. Nii, nagu osal lastel on õde ja osal ei ole.
Osal lastel ei ole isa ka. Ja osal lastel on isa, kes elab hoopis kusagil kaugel maal.
Võibolla osal lastel pole ema ka? See kõik on päris keeruline, ja omamoodi kurb ka.
Annal on hea meel, et temal on ema ja isa. Ja õde, isegi kui see õde vahel tobe on.
„Aga nüüd mõtle, kas minul on venda?” proovib emme. „Mõtle! Kes on minu vend?”
„Jaa,” ütleb Anna. „Sinu vend on vanaisa.”
Ei ole, kallis Anna, vanaisa on minu isa, mitte mu vend!
Nii see emme seletab.
Anna ohkab. Küll on ikka raske kõiki neid maailma asju selgeks saada.
SALAKOHT
Annale meeldivad asjad.
Ükspuha, kuhu Anna läheb, leiab ta sealt tavaliselt mingi väikese asja ja viib selle siis oma tuppa, et peita see mõnda salakohta. Mitu nööpi, lehte, teokarpi, münti, ehet, kustukummi, pliiatsit ja võtit Anna toas juba on? Seda ei tea keegi. Anna ise ka ei tea. Annale meeldib küll oma asju sorteerida ja üle lugeda, aga tavaliselt läheb tal lugemine sassi.
Vahel leiab Anna selliseid asju ka, mis on kellegi teise omad. Aga Annale nii väga meeldivad need asjad. Näiteks emme kreem vannitoas. Kui Anna selle enda kätte saab, siis läheb peidab ta selle kiiresti oma toas salakohta.
„Kus mu kreem on?” küsib emme pärast.
Anna teeb, nagu ta ei kuuleks.
„Anna, kus mu kreem on?”
„Aa, see kreem või... Nojah, võta siis tagasi!”
Anna imestab, kuidas teised nii sageli ei tea, kus nende asjad on. Ikka juhtub, et emmel või issil kaovad asjad ära. Võti on kadunud! Päikeseprillid on kadunud! Telefon on kadunud!
Aga Anna teab, kus need on. Sest tavaliselt ongi Anna need asjad ammu üles leidnud ja siis oma salakohta ära peitnud. Annal on toas mitu salakohta.
Oma kõige tähtsam varandus on Annal aga peidetud rohelisse salakarpi. See karp on tal nii hästi ära peidetud, et Anna ise ka ei leia seda vahel üles.
Kas see on voodi all? Ei ole.
Kas see on raamatute taga? Ei ole.
Kas see on mänguasjakasti põhjas? Ka nagu ei ole.
Äkki Marta on selle ära võtnud? Anna on juba terve toa läbi otsinud. Kus see roheline salakarp siis küll olla võiks?
