Koit
gonosznak látszott, pedig csak öreg volt1 Anna T. Szabó
Pimedus oli purpurne ja hüplev, läbipaistmatu, korraga sügavpunane ja sinine, sumisev, tedretähniline, sõge, tihke, ühtaegu sügav ja särav. Täis ussikesi, oksi, värinaid, sooni ja laike. Need eristamatud laigud olid magamistoa pundunud seinad, lagi, voodi, öökapp, kummut, uks ja aken. Pimedus praksus. Tõukles, pomises. Norskas. Norskamine oli ninakaudne, summutatud ja kähe. Krigin, neelatus, lämbumise hääl. Möirete allikas oli magav kühm voodis. Vana naine. Kehakas. Bernadetal olid silmad kinni, silmalaud otsekui sisalikul, ilma ripsmeteta, suu ammuli, huuled lillad ja lahjad ning rasvased pikad juuksed padjal laiali. Ta oli inetu. Või nõnda arvas teine naine, Margarida, kes istus tema kõrval korvtoolis, käed süles kokku surutud, ning keerutas pöidlaid.
Voodis neelas Bernadeta alla vaevase sõõmu õhku, jättis pooleli käheda norske ja ei hinganud enam. Õues oli kuulda loorkaku
1 Ta tundus kuri, aga oli lihtsalt vana (ungari k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
laulu, seejärel oli vaikus. Margarida jättis pöialde keerutamise. Sirutas kaela, vaatas vanakest ja mõtles hetkeks, et too on omadega juba ühel pool. Et on aeg. Kuid Bernadeta suu mustav sügavik ohkas, hingas sisse ja möll algas otsast. Margarida nõjatus tagasi toolileenile ning keerutas oma sõrmi edasi. Ta oli luider vanamoor, varblase pea, karmide silmade, paindumatu suu, kõhetute põskede, kuivetunud kaela ja ettevajunud õlgadega. Ning ta palvetas. Kogu öö ta palvetas, vaene Margarida. Issand käsib ju palvetada ja panna teisi palvetama. Kuid kuna Margarida ei suutnud teisi palvetama panna, sest tema sugulaste keeled, neil, kellel keeled olid, oli klombid, millel puudus võime öelda midagi head, palvetas ta ise. Lootuses, et kui ta palvetab palju, siis varem või hiljem kuulab Jumal ta ära. Ja eristab teda nii paljude pattude ja patuste seas. Ta võtab ta oma isalikku rüppe ja ütleb, et ta poleks tohtinud teda kunagi maha jätta, „tüdrukukest”, ning et Margarida on hea ja püha ja et talle on andeks antud. Andestatud asjad, mida on teinud tema, ja asjad, mida on teinud teised.
Esiteks palvetas ta nende eest, keda ei olnud. Nende eest, kes olid lahkunud ja polnud tagasi tulnud. Oma mehe Francesci eest. Oma poegade Bartomeu, Esteve ja Guilla eest. Ja oma isa Bernadí eest. Hellik Martí ja Lonkur Martí eest ta ei palvetanud, sest neil ei olnud temaga midagi pistmist. Seejärel palvetas ta maja naiste eest. Oma ema Joana eest, kuigi ta oli närune, ja oma õe Blanca eest, kuigi ta oli teelt eksinud. Oma õetütre Àngela eest, kuigi see oli raiskamine, ja õetütre tütretütre Dolça eest, isegi kui Dolça oleks pidanud põrgus mädanema ning teda oleks pidanud olema kuulda karjumas kivide alt tolle tõttu, kelle tütar ta oli. Ta palvetas isegi
Elisabeti eest, kes ei olnud talle isegi sugulane, aga iga issameie
Elisabeti eest luges kolmekordselt. Ta palvetas ka Bernadeta eest.
Aga enamasti ta lihtsalt valvas seda vana naist, kes magas nagu puult pudenenud mädanenud vili. Sest Bernadeta surmahetkel tahtis Margarida kohal olla. Ta tahtis seda näha. Ta tahtis näha, kuidas talle keelatakse jumalikku armu ja lunastust, sest ta oli nii palju kordi kuradiga mehkeldanud. Margarida oli surma oodanud elevusega. Iseenda surma. Ta oli kujutlenud oma üleminekut otsekui valguse plahvatust, hiilguse spasmi, lõplikku rõõmu, lämmatavat ekstaasi, mida saadavad inglite taevase maleva kandle- ja pasunahääled. Halleluuja! Ülistatud olgu Kõigekõrgema kavatsused! Kiidetud olgu meie Looja! Ta oli seda enesele nii palju kordi ette kujutanud, et see oligi otsekui juba juhtunud. Taeva väravad läksid tema tulles valla. Kuidas küll laulsid keerubid! Nende suud olid roosad ja pruntis, põsed sametised, silmad rõõmust niisked. Nad olid paljajalu, kandsid kuldkroone ja siidist hõlste, mis olid rinnal kokku seotud kuldsete niitidega. Inglite keskel oli meie Issand. Meie Issand, kelle nägu sulandus kokku Francesci omaga, tal oli lohk lõua otsas. Tema käed olid karedad ja täis sõrmuseid. Ta haaras tema näo oma käte vahele, et teda suudelda, nagu ta mees oli suudelnud teda päeval, mil nad abiellusid. Ja lausus talle: „Tere tulemast Jumala Auhiilgusse.” Seejärel seletas Margarida silm rõõmu säravas valguses taas Issanda suud enda ees, Issanda silmi nagu kahte lusikat; Ta vaatas teda nii lähedalt, oli nii ligi, et nägi kõiki neid asju, mida vaene naine oli pidanud üle elama, ja nuttis pisaraid, mis olid otsekui piim.
Aga oh häda, mu tüdrukud, milline pettumus! Sest kui Margarida suri, käed ristis, küüned esiti roosad, seejärel valged, suu lahti ja silmad udused, sest nad vahtisid juba igavesi aardeid – ta oli tervenisti valmis, lõõtsutav, ihaldav ja hääbuv –, ei olnud kuskil
keerubeid, pasunaid ega valguseplahvatust ega hiilgusespasmi ega lõplikku rõõmu ega lämmatavat ekstaasi. Seisid ainult ringis räpased ja torssis naised. Grotesksed ja labased. Täpselt nii. See oli nii kurb, nagu see kõlab. Sest kui Margarida väike kolmveerandine süda, mis oli kaotanud jõu ja tõmbunud sõlme, ütles: aitab!, kõik on läbi, hüvasti kõigile!, kogunesid ta sugulased tema ümber. Ning Taeva, inglite ja Jumala käte asemel, et kuivatada ta põskedelt pisaraid, olid ta ümber ta ema Joana otsekui hambutu mära, ta õde Blanca, kes oli ainuke, keda tal oli veidi heameel näha, kuigi mitte eriti, õetütar Àngela, kes surmas oli säilitanud metssea ilme, ja Elisabet, kelle peast Margarida, kui ta poleks olnud nii nõrkade ja tuimaks tehtud meeltega, oleks tirinud kõik juuksed. Aga nad olid surnud! Kõik nad neli. Kõige püham Jumalaema, mõned neist olid juba ammu surnud. Hukka mõistetud hinged. Margarida väänles ega suutnud midagi öelda, ta oli nii hirmu täis. Aga tegelikult ei oleks mitte keegi teda kuulnud, sest tema sugulased röökisid: „Margarida, Margarida, MARGARIDA!”, samal ajal kui teda kaenla alt üles tõstsid ja naersid, ning ta ema naeratas talle hambutu suuga ja lausus: „Tere tulemast, Margarida! Tere tulemast tagasi!”, otsekui oleks ta ise kurat, kes teeb talle põrguväravad valla. Vaene Margarida, kes oli veel soe, vaatas neid ahenenud silmadega, mis olid nagu seedripähklid, kui hirmutavad need naised olidki, õudsed!, veel inetumad, kui ta mäletas, ja ta mõtles, et näeb und, et see ei saa olla tõsi, et ta ei olegi surnud, et see pole nõnda, et see pole see, mitte niimoodi, ei, ei, ei, palun, Issand, palun, Jumala, neitsi Maarja, kõikide pühakute ja kõikide inglite armastuse nimel.
Kui Bernadeta surmaasjad oleksid Margarida otsustada – surmast ei saanud enam palju puudu olla –, jääksid peied ära. Kõigel sellel, mida tema loiud sugulased viimasel ajal mõtlesid ja rääkisid,
olgu siis söögiriistadest, kitsetallest, sinise jalaga klaasidest, käkkidest või hautisest, oli tegemist peietega, peietega, peietega ja ainult nende neetud peietega. Joana istus köögis, peidus oma nurgas, ja juhatas neid siia-sinna, tehke seda ja tehke teist, ja naised kõndisid majas sihitult ringi, omavahel mestis. Kui asi oleks Margarida otsustada, korraldataks vanale naisele pärast surma tagasihoidlik, kasin, austav ja tüüne vastuvõtt. Mitte nagu tema oma.
Kuidas küll nuttis. Kuidas küll nuttis vaene Margarida, kui selle asemel et tõusta Taevasse ja saada vastu võetud hingede karjase poolt, lohistasid selle maja tihked sapised eided ta trepist alla, kuigi oleksid võinud ka veerema lükata. Nad viisid ta kööki ja panid ta istuma laua taha, mis oli kaetud taldrikute, klaaside ja pottidega. Siis tegid nad suud lahti, jõid ja sõid, lobisesid, plaksutasid käsi, tõstsid klaase, tõusid püsti, koogutasid kaela ja vehkisid kätega. Jälk taldrikutäis, mis oli pandud Margarida ette, täitus pisaratega. Nagu supp. Aga mitte ükski tema sugulastest ei olnud võimeline teda lohutama. Mitte ükski. Isegi mitte ta oma ema. Ema, kes oli ta oma sisikonnast välja rebinud. Ema, kes ainult laaberdab, röögib, joob, räägib naljalookesi, taob tagumikuga vastu lauda. Joana, kes ainult möllab ja lärmab. Ta oli roninud oma pingi otsa. Margarida vaatas teda kohkunult. Teised naised röökisid ja utsitasid teda tagant. Ta lõi tantsu! Otsekui poleks tal mälu või tahaks ta selle kustutada. Otsekui ei mäletaks ta seda, mida ei tahtnud mäletada. Otsekui ei oleks selles kohutavas köögis, mis oli täis tonte, möödunud sündmustel enam tähtsust. Tervetel eludel. Tütardel ja emadel.
Maja krigises, otsekui oleksid selle kondid praksunud. Siis tuli pikk vaikus, mille lõhestas väljast loorkakk, sellele järgnes taas vaikus. Öö oli majas kerra tõmbunud nagu kahjurloomake ja jalutud varjud kondasid ringi. Igal nurgal oli omaenda pimedus, mis
oli raske, nagu koobas ja sügav. Tuba, kus magas Bernadeta, oli sünge. Elutuba oli hämar. Trepp nägi välja nagu kaev. Sissepääs oli kurja kuulutav. Köök oli hundi kurk. Põhjatu. Seinu, tuleaset, akent, lauda, toole, kraanikaussi ei olnud näha. Nagu neid ei olekski seal. Nagu ei oleks kööki ega maja. Nagu oleks ainult pimedus. Joana istus oma pingil. Ta oli väga vana naine. Tal oli hobuse nägu, üks silm rohkem lahti kui teine, juuksed hallid ja sorakil nagu hobuselakk, jämedad käsivarred ja lahmakas kõht. See oli tema koht. Pink tuleaseme ääres, isegi kui enam ei tehtud seal kunagi tuld.
Joana oli abiellunud Clavelli maavalduse pärijaga, Sant Miquel dels Barretonsis, sellest oli rohkem aastaid, kui oli võimalik üles lugeda. Tseremoonia oli olnud lihtne ja kasin ning oli toimunud keskhommikul, et pruutpaaril jääks aega enne öö saabumist koju jõuda. Mees ja naine olid roninud üles mööda konarlikke radu ja rohelise kõikides varjundites järske nõlvu. Nad olid ületanud mägesid, kurusid, kuristikke, kitsaid orgusid, ojasid ning tihedaid ja niiskeid süvendeid, pöökide ja haavapuude, kaskede ja sarapuude, iilekstammede, jalakate ja maasikapuude vahel, mis tihenesid ja tõmbusid pingule nagu lämmatav embus, kuni valgus langes noorpaari riietele nagu peotäis nappe veeringuid. Joana ja Bernadí olid terve päeva kõndinud läbi nende kõrvaliste ja korratute mägede, nad peatusid vaid siis, kui ette jäid teeäärsed palvelad. Bernadí langetas pea, sulges silmad ja palus Issandalt, et too ei laseks ta teel ristuda huntide ja lurjustega. Joana sättis end mehe kõrvale, pani peopesad kokku, kuid ei palvetanud kaasa. Ta vaatas meest. Sest nad olid juba abielus, kuid olid teineteist tundnud vaid kolm päeva ja enne oli ta vaevu suutnud teda vaadata. Ta silmitses mehe lillakaid käsi, mis olid täis ville, tema sõrmi, mis olid nagu tanguvorstid, karvast kukalt, üüratut selga, naerisarnast nina, muhklikku otsaesist ja
tihedat habet, mis ronis nagu murakapuhmas mööda põski üles kulmudeni. Aga Bernadí palved läksid luhta ja Joanal oli vaevu aega jõuda järelduseni, et ta mees näeb välja nagu kult, sest pärast keskpäeva võtsid kurjad metsloomad üles lauluviisi. Nad jäätasid vere soontes. Iga ulg nagu külm pistoda, mida veeti mööda selga alla kõhuni; kui sa ei hinganud, ei teinud see sinusse auku, ainult keeras su sisikonna pahupidi. Ja Bernadí, kes oli juba mõnda aega nende olemasolu aimanud ning kes vaatas ärevalt rohelust ja sina puude vahel ning okste äkilisi liigutusi, vandus ja sülitas. Ta kõndis ees, samal ajal kui Joana teda hämmeldunult jälgis, sest mees tagus kivisid ja puid jalaga, ning oma tõtakat käiku aeglustamata pööras vasakut jalga, nagu see polekski tema oma, ja lohistas seda raevukalt mööda maad. Nad polnud veel loomade ulguma hakkamisest saadik sadatki perutavat sammu teinud, kui Bernadí viskus hambaid kiristades metsistunud võssa põlvili ja tõmbas espadrillist välja oma halli, paksude kollaste küüntega jala, mida ta ärritunult muudkui kratsis ja kratsis ja kratsis. Ja siis Joana nägi seda. Püha Lucia! Jumalaema! Bernadíl oli karvane ja haisev jalg, millel oli ainult neli varvast. Ainult neli varvast! Joanal tahtis süda rõõmust suu kaudu välja hüpata. Ja vaevu suutis ta vastu panna tungile põlvili langeda ning see kabi suudlustega üle külvata, otsekui Maarja Magda leena. Aga siis rahunes Bernadí maha. Ta kängitses oma punetava ja pundunud jala ning mees ja naine jätkasid kõndi, kannul õhtu ja loomade hääled. Enne kui nad jõudsid Clavelli tallu, ütles Bernadí, sünge ja pragmaatiline, et neid oli olnud viis õde-venda, aga ülejäänud neli olid metselajad minema tirinud. Kõigepealt olid metsalised nahka pannud lambad. Ja kui enam lambaid alles ei olnud, tungisid nad majja, ja kui jätta välja üks käsivars ja tükike tüdrukukese pead, olid nad õginud ta õed-vennad tervenisti. Bernadíd, kes oli kõige
suurem ja keerles nagu hullumeelne ja röökis nagu surmamõistetu, ei olnud hundid ära söönud. Neile oli tundunud see liiga vaevaline ettevõtmine. Nad olid vaid osava hammustusega küljest rebinud tema vasaku jala väikese varba. Väikese varba asemel oli ta jalal valge, läikiv ja kühmjas arm, mis sügeles nagu kurat, kui ta huntide ulgumist kuulis.
Bernadí ema oli haigestunud pärast seda, kui hundid tema neli last nahka pistsid, nagu oleksid nood olnud kanad. Ta oli läinud paiste. Kõigepealt olid läinud jalad lillaks, siis põlved mustaks. Seejärel oli saanud kõhust otsekui pesast kukkunud lind. Ta oli ära surnud. Kui metselajad, justkui oleksid aru saanud solvangutest ja ülekohtust, olid ta hauast välja kaevanud ja ta näo ja käed kinni pistnud, olid Bernadí ja ta isa, kes olid üksi jäänud, hüüatanud: aitab nüüd küll sellest jamast! Ja olid alustanud sõda. Nad olid end usaldanud püha Kaitsja, auväärse püha Blasiuse, püha Pauluse, püha Agata ja püha Antoniuse hoolde, hoidke meid kurja ja kuradi, hundi ja koera ja iga kurja tegeva metsalise eest, ning olid asunud otsima urgusid. Mis on alati suuga lõunasse ja vee ääres. Et ajada püünisesse pesakondi. Kes kuni kahekümne viienda elupäevani imevad tissi. Et teha silmuseid ja lõkse. Nad paigutasid sööda kaljuserval tasakaalus oleva laua kaugemasse otsa. Nad hoidsid seda paigal okste ja risuga kaetud kiviga. Kui loom ronis lauale, et toitu kätte saada, kukkus ta kaljult alla. Nad ühendasid nooleotsad paarikaupa märajõhvide abil. Nad sidusid kuus või seitse ritta, väänasid neid, ühe ühte ja teise teise suunda. Ja kui tulemus oli korralikult ogaline, panid nad selle lihatüki sisse, mis oli suurem kui kokkuseotud nooleotsad, kuid piisavalt väike, et ühe ropsuga alla kugistada. Jätsid sellist kõhrjat liha maha natuke sinna, natuke tänna ja hundid kugistasid lõksu ilma närimata alla.
Kui liha hakkas seedima, läksid nooleotsad lahti, moodustasid risti ja torkasid neil soolikad läbi.
Headel aastatel püüdsid isa ja poeg Dosriuse kandis hunte kaheksa kaupa. Vilamajoris seitsme kaupa. Sant Hilari lähedal poole tosina kaupa. Espinelveses ja Viladraus püüdsid nad kõige suuremaid hunte, Agudese all kõige arvukamaid pesakondi ning
Sant Sadurní d’Osormortis, Sant Celonis, Vilanova de Saus, Rupitis ja Folgueroleses tapsid nad neid nii palju, et kaotasid järje. Bernadí ja ta isa leidsid üles loomade asupaiga ja andsid teada kokkulepitud majadele, kes kogusid kokku ümbruskonna inimesed. Hundiajajate meistri, vana mehe märguande peale kukkusid nad karjuma ja rauaga lokku lööma, et õgvendada jahimaad ja et ajada hundid kitsastele teedele, kaevudesse ja kaljudele, kust nad alla tõugati. Seal tapsid nad neid kivide, jahiodade, nuiade, piikide, hangudega. Seal nüliti neid elusalt või anti koertele tükkideks rebimiseks. Bernadí isale meeldis ajujaht. Seltskonna pärast, meeste hüüete ja naeru pärast ning huntide hirmu ja oiete pärast rahvahulga ees. Aga ühel päeval Seva lähedal kargas üks nurka aetud metsloom talle kallale ja pures ta nägu nii, et kui loom lõpuks tapeti, oli ta koon ikka veel kõvasti mehe suu küljes. Nagu nad oleksid musitanud. Vanamehel jäi lõualuu viltu ja põskedesse augud ning ta suutis vaevu neelata, aga peagi polnud seda enam vaja. Sest emahunt oli marutõbine. Marutaud paneb toitu ja vett jälestama. Kõigepealt kurtis ta peavalu. Hiljem liikusid tal näolihased omatahtsi ja hambaid oli põseaukudest näha. Siis hakkas ta väänlema. Seejärel tekkis tal raevuhoog. Ta ajas ninast ja suust vahtu välja. Ja Bernadí mõtles õudusest halvatuna, et kui nad ka tema peaksid kätte saama, kui need salakavalad metsalised teda selja tagant ründaksid ja mõnes koopas ära sööksid, oleksid nad lahingu võitnud. Ta lõpetas oma
isa kannatused ning jooksis lähimasse külla, mis oli Seva, otsima naist, kellega abielluda.
Joana, kes higistas ja ähkis, et püsida peigmehe sammude tempos, mõtles, et oli meest oodanud. Oli oodanud. Ja kuidas veel! Sest
Joana oli enesele meest palunud kõigil võimalikel viisidel, kuidas meest paluda saab. Aga meest ei tulnud. Ta oli palunud Jumalat ja Neitsit ja püha Antoniust, aga nad ei kuulanud teda. Kuni Garreta, vanaeit, kes teenis koos temaga Sevas ja kes sõi ainult leivasuppi piimaga, sest tal polnud ühtegi hammast – ja Joana ei tahtnud olla nagu Garreta, ta vaatas vanaeite ja mõtles: „Hea Jumal, mitte nagu Garreta, üksi ja vana, hambutu, kes sööb leivasuppi piimaga” –, temalt küsis: „Miks sa nutad, lapsuke?” Joana vastas, et ta nutab, sest tal on hobuse nägu. Mära nägu. Selle väljaütlemine pani teda veel hullemini nutma, sest Jumal, Neitsi ja püha Antonius olid talle selja pööranud ja jätnud ta närtsima nagu salatipea, ilma et ta leiaks endale peigmeest, kes teda tahtnuks. Aga Garreta pani ta proovile: „Kui Üks sind ei kuula, miks sa siis ei palu Teiselt?” Joana vastas vaevukuuldavalt, et ta ei tea, kuidas Teiselt midagi paluda. Garreta pakkus end appi. Ütles, et kui Joana tahab, siis tema seletab. Ütles, et kui palutakse vaid ühte asja, on parem minna üksinda varahommikul. On vaja tappa kass, kes poleks ei liiga väike ega liiga suur. Keskmine. Ja pista talle mõlemasse silma uba, uba suhu ja uba pärakusse. Kass tuleb maha matta ja hauakääpa peale tuleb joonistada rist ja risti peale tuleb pissida. Siis tuleb kurat ja temalt võib paluda, mis iganes sooviks on.
Joana raputas parajasti puusi, et piss maha tilguks, kui ta teda nägi. Puude vahel. Kõigepealt silmi. Sest need kiiskasid. Seejärel laiku, mis oli jäme kael, küür ja selg. Siis härga. Sest ta oli härg. Muljetavaldav. Üleni musta värvi nagu kõige mustem asi. Musta
värvi olid sarved, musta värvi olid silmad seest, musta värvi olid ripsmed, musta värvi olid kõrvad, musta värvi kolle täis nina, otsaesine täis keerdus karvu, sooneline kael, jalad, kabjad, kõht, selg, intiimsed kehaosad, kõik oli musta värvi. Nii tume, et öö tundus hele. Ta tuli lähemale. Nahk sädeles tal nagu vesi. Ta haises, nagu oleks see vesi seisev ja roiskunud. See oli elav hais, mis kõrvetas. Joana laskis seelikud alla ja ajas end sirgu. Härg küsis magusama ja melanhoolsema häälega, kui võinuks iial ette kujutada: „Mida sa tahad, hea tüdruk?” Joana vastas nagu laululinnuke. „Tahan täisväärt meest,” ütles ta. „Kes oleks peremees ja kellel oleks tükk maad ja tükk katust pea kohal.” Kurat oli tingimustega nõus. Joana hing vastutasuks abielu eest. Seejärel läks ta minema, kahvatu kuu all, otsima mõnda lehma. Järgmisel päeval palus Bernadí Clavell Joana kätt.
Bernadí eelistas nutikust toorele jõule. Vaikust. Üksindust. Kui ta isa suri, püüdis ta metsloomi odade ja nuiadega, millel olid äkitselt sulguvad naelte ja ogadega harud. Ta leotas neid virtsas, et targad loomad ei tunneks raua ja inimese lehka. Ta võttis jälje üles ning otsis pabulaid. Mäed olid loomasitta täis. Kivinugise oma, kes jättis seda siia-sinna teedele, emased peenikest, isased paksu. Geneti oma, kes käis kõhuli mööda kaljupaljandeid ja tegi kuhilaid alati ühte ja samasse kohta. Mägra omi, kes kaevas enesele peldikuauke. Rebase omi, kes kakas, kuhu tahtis. Kui ta mõne neist väikestest kätte saaks, tapaks ta ka nemad. Õrnalt. Ta paneks jala neile kaelale, suruks ribidele ja lämmataks nad. Genetid ja nugised laseksid end kinni võtta, nagu see polekski midagi erilist, ning sureks ruttu. Mäkrade ja rebastega tuleks olla kannatlikum, oodata tubli hetk, enne kui nad lämbuvad. Kui nad on surnud, võtaks ta neilt kondid, liha ja sisikonna suu kaudu välja, ilma ühtegi lõiget
tegemata. Ta topiks nad täis metsarohtu, kuni nad oleksid pingul ja kortsudeta, ning läheks siis alla külla, kus müüks maha.
Hunte polnud tarvis taktitundeliselt tappa. Nad jätsid igale poole hunnikuid. Keset teed. Nagu see oleks märk. Teeristidesse, kaljude peale. Et sa seda näeksid. Et sa tunneksid nad ära. Need saadanad teadsid, mis kehaosa igal olendil rünnata: lammastel kaela, sigadel kõhtu, lehmadel udarat, et nad põlvili vajuksid, hobuseid ja eesleid kuidas iganes, sest nood virutasid tagajalgadega, ja parem oli rünnata nende varssu. Lastel pead. Kui nad leidsid looma, kes oli poeginud, teadsid nad, et peavad tirima emakoogist ja nabanöörist, et teha talle sisemisi haavu. Kui nad olid just tapnud, sittusid nad kõik vedelat ja tumedat, sest kõigepealt sõid nad ära vere ja siseelundid, mis värvisid sita mustaks, ning kui nad kraapisid puhtaks luustikku, jätsid nad valgeid, karvaseid ja kuivi pabulaid.
Nende mägede kuradeid tappis Bernadí kõhklusteta.
Hundi või emahundi eest anti viis hõbemünti. Pesakonna eest veel viis. Ja pärast maksmist andsid nad talle pitseriga tunnistuse, et ta saaks lahkuda heal meelel ja linnades annetusi koguda. „Siin on reetur, kes tegi tühjaks su aediku. See on metsaline, kes tegi teile palju halba ja näris läbi teie loomade kõri. Andke, kui tahate anda.” Inimesed kinkisid talle kuivatatud puuvilja ja kringleid ning mees naasis Clavelli tallu, käed täis lõikehaavu, kott münte ja teine maiustusi. Ta istus näljaselt laua taha, nagu poleks üldse söönud sel ajal, kui oli väljas, ning õgis toitu, mida Joana talle ette pani, korsates rahulolevalt, nägu taldrikus ja silmad aurust udused. Lihaleem tilkus ta habemest, jooksis mööda sõrmi ja küünarnukke alla, ning kui ta oli lõpetanud, siis justkui oleks jõu tagasi saanud, kallistas ta rasvaste kätega oma naist. Ja Joana paljastas selle hiiglasliku männipuu jalamil hiiglasliku keiser-kärbseseene, millesarnast teist
polnud. Seene, mis täitis tal terve käe. Ja mida ta hellitas õrnalt, et mitte murda selle võist jalga. Sest Bernadí oli kole nagu kult, aga milline seen! Jumalaema, milline seen! Sametine, kõva ja ilus nagu midagi halba. Punane ja valge ning kastepiiskadest sädelev. Justkui oleksid kogu peenus, kogu ilu, kogu rõõm end sinna alla peitnud, oma kübara, rõnga, eoste ja jalaga, juurdunud tumedasse mulda. Oh seen, kes on su istutanud? Neitsi Maarja oma viie sõrmega, ja siia on ta mu toonud.
Teisel korral ilmus kurat mehe kujul. Ühel pilvisel ööl tuli ta tallu võlga sisse nõudma. Aga Joanale meeldis see maja nii väga, nagu teole meeldib koda, hingele keha, et oli, nagu vaataks ta välja soomusrüü seest, müüri tagant. Ta oli kole, kurnatud, kiilaspäine mees, valge näo ja suure suuga. Ja haises nagu härg, aga seekord suutis Joana selles lehas eristada ka kitse, päraku ja lõkke lõhnu. Ta ei palunud teda sisse. Kurat tervitas teda ühtaegu õrna ja piduliku häälega: „Soovin teile ilusat õhtut, hea printsess!” Naine ei vastanud talle viisakalt, vaid nähvas otse: „Bernadí ei ole täisväärt mees.” Aga tundus, et kurielajas ei saa temast aru, ja Joana pidi talle seletama: „Ma palusin täisväärt meest, kes on peremees ja kellel on maatükk ja katusealune, aga Bernadí ei ole täisväärt mees.” Suur praadija vaatas teda uskmatul pilgul. Joana lisas: „Tal puudub vasakul jalal väike varvas.” Pärast seda kostis kõva mürin ja kõva pauk ning sadas otsekui oavarrest neli päeva jutti. Vihmasajus varisesid kokku Sau, Querósi, Sallenti ja Susqueda sillad. Joana ei mõelnud enam kuradi peale, veendunud, et oli talle vastu saanud, kuni talle sündis esimene tütar. Margarida. See oli kõhnuke laps, karmi ja etteheitva pilguga ning sinise, närvilise ja pöörase rindkerega. Joana pani kõrva vastu lapse ribisid ja hakkas värisema. Sest isegi kui seda ei olnud näha, siis kuulates oli seda
tunda: lapsel valutas süda. Sellest oli tükk puudu. See ei tähendanud, et Margaridal oli halb süda. Ei. Või õrn süda. Ka seda mitte. Ta pidas silmas, et süda oli väike, sitke ja kiuline. Raske närida. Marutõbine. Jänese oma. Pärast Margaridat tõi Joana ilmale Blanca, kes sündis ilma keeleta. Suuga, mis oli nagu tühi pesa. Joana tundis taas kahtlusetorget, aga ei suutnud asju omavahel kokku viia. Seejärel tuli Esperança. Tema Esperança, väike õnnetuke, kes sündis ilma maksata ja suri kollasena nagu tibupoeg. Ja tundus olevat täiesti mõeldamatu jätta seda pampu üksi, salajasse öövarju, külma ja pimedasse auku maa sees Sant Miquel dels Barretonsi müüri ääres, et ta oleks Jumalale lähedal. Aga Joana ei tahtnud seda ikka veel uskuda. Siis sünnitas ta oma esimese poja. Kellele nad oleksid isa järgi pannud nimeks Bernadí, kui poleks juhtunud see, et ta sündis tagumise auguta ning suri, täis topitud nagu vorst. Kõva ja sinaka ihuga. Ja kui Bernadí viis seda teist pampu Sant Miqueli, sai Joana asjale pihta. Ta sai aru. Mõistis, et igal asjal on hind. Ja et hind on alati liiga kõrge. Ja et pärast seda lepingut, mille ta oli teinud ja tühistanud kuradiga, väikese varba pärast, mis oli puudu tema abikaasal, pidi kõigil tema järglastel midagi puudu olema. Ta vaatas maja, meest, karmi tütart, tumma tütart ja mõtles, et seda oli ikka palju rohkem, kui oli olnud Garretal. Paju, luuderohu, sarapuujuurte, kirbumündi ja kanepi abil seiskas ta selle poolikute laste sündimise voo.
Bernadeta norsked olid sügavad ja karedad ning kajasid üksildaselt. Seinad osutasid neile vastupanu, ent peagi neelasid need endasse. Aeg-ajalt rütm katkes, sest naine liigahtas voodis, ohkas ja matsutas huuli. Tema paljad silmalaud värelesid. Margarida istus ta kõrval ja palvetas aina tulisemalt, sest just öö kõige mustemas südames, kõige pimedamal tunnil enne koitu uitasid ringi kurat
ja tema saadikud. Oli olnud liimjas varahommik, mil kurat oli tema ema kiusatusse viinud. Oli olnud mürgine varahommik, mil Joana oli Margaridale üles tunnistanud oma andestamatu patu.
Ta kriiskas: „Bernadí! Mis nad sulle teinud on? Bernadí, mu kallis kärbseseen!”, ja Margarida, kes oli ikka veel hea naiivne väike tüdruk, lohutas teda. Joana nägi välja nagu valust vaevatud Jumalaema, põsed pisaratest märjad ja pea ette longus, justkui oleks kael väsinud seda toetamast. Ta polnud juba kolm ööd sõba silmale saanud, sest
Margarida isa ei olnud tagasi tulnud ega tulegi enam, ja Joana, sõba silmale saamata, kujutas neid endale ette, neid reetlikke hunte, kes teda tükkideks rebisid, „Bernadí!”. Kurjategijaid, kes lõikasid ta lõuast viile, nagu jagaksid ümmargust leivapätsi, „Bernadí!”. Pehmeid kaljunukke, mis ta alla neelasid ja surusid ta kõrvadesse muda ja räpast vett, otsekui topiksid teda täis, „Bernadí! Bernadí!”.
Margarida tegi: „Psst, psst, ema!” ja Joana hüüdis ikka meest. „Mu kallis kärbseseen, mu kallis kärbseseen!” karjus ta. „Ma tean, et ta on surnud. Ma tean, et ta on surnud, sest ma olen ühtäkki vanaks jäänud!” Ja otsemaid sukeldus ta mälestustesse, justkui oleksid need mets. Aga ta ei läinud sesse reeturlikku võssa üksi. Ei. Ta haaras Margaridal käest ja tõmbas vaese tüdruku puude alla. Ta viis ta endaga kaasa mööda neidsamu kitsaid radu, mida tema ja Bernadí olid tallanud pärast abiellumist. Margarida kuulas ema siiralt ja kordas aeg-ajalt: „Psst, psst, ema”, et teda lohutada. Aga äkki muutus võsa, mis neid ümbritses. Muutus tihedaks ja tõrjuvaks, halvaendeliseks, ning Margarida tahtis koju tagasi minna. Ta ei tahtnud mööda seda rada edasi kõndida. Ta ei tahtnud minna lähemale sellele lagendikule, mille poole Joana osutas. Ta ema sundis teda sinna. Ta krabas temast kinni ja isegi kriimustas teda. Pimeduses nägi Margarida valget tagumikku, mis oli seljaga tema
poole ja pissis. Ta võpatas, kui taipas, et see on ema tagumik. Siis ilmus must härg, kes lähenes Joanale. Naine sosistas Margaridale kõrva: „Kurat”, aga Margarida raputas pead, otsekui äsja kitkutud kana. Ta ei kuulanud teda. Ei. Ta ei kuulnud teda. Ta kattis kõrvad kätega, EI-EI-EI. Aga Joana, kellel olid tühjad silmad nagu sarapuupähklikoored ning teravad hõredad hambad, rebis ta käed kõrvadelt. Ainuke, mida Margarida tahtis, mida emalt anus, oli, et Joana oleks vait. Tahtis unustada härja ja leppe, mille too oli teinud tema emaga. Mitte teada midagi oma kolmveerandsüdamest, Blanca keelest, Esperança maksast ega perepoja pärakust. Vaene tüdruk hoidis köögilauast kinni ja mõtles oma isale. Bernadíle, kes oli hea ja kes lehkas hapukalt ja suitsuselt, kuivanud vere ja higi järele, kui ta võttis mõlemad tüdrukud põlvele ja õpetas neile hundi issameiet. Või jutustas neile asjust, mida oli teinud Jumal, ning noist, mida oli teinud kurat. Ta rääkis neile: „Jumal tegi puud ja jõed ja mäed ja ilusad ja tulutoovad loomad. Kurat aga koledad ja metsikud loomad.” Ja Margarida kujutas seda endale ette, istudes isa põlvel. Kuidas Jumal tegi ohakalinnu, pääsukese ja ööbiku. Ja kuidas kurat tegi nahkhiire, öökulli ja varese, et maailma rüvetada. „Jumal tegi kassi ja kurat tegi roti. Jumal tegi hobuse ja kurat mao. Jumal tegi lamba ja kurat kitse.” Aga Joana ajas okkalise keele Margarida kõrva ja raputas teda, justkui tahaks teda isa põlvelt ära kiskuda. Jumal tegi pirnipuu, õunapuu, kastanipuu, viinapuu, leetpõõsa ja roosipõõsa ning kurat tegi viirpuu, hobukastani, kitsemarja, astelpõõsa ja kibuvitsa. Jumal tegi rosmariini ja kurat ruudi. Jumal tegi nisu ja kurat kaera. Jumal tegi mesilase ja kurat herilase. Jumal tegi lepatriinu ja kurat mardika. Jumal tegi kotka, turteltuvi, metsvindi, musträsta ja lõokese ning kurat tegi kaku, pasknääri, varblase, rästa ja raudkulli. Ning kui sellest hoolimata Jumal peale jäi, tegi kurat
hundi, et kätte maksta. Nende isa ütles neile alati, Margarida ühel põlvel ja Blanca teisel, et nad ei tohi mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi üksi kodust välja minna. Sest nende looma kujuliste kuradite väljaheidete seest leidis ta lastele kuulunud riideid ja kaisukarusid. Sestsaadik, kui ta neid kokku luges, olid hundid Osoris ära söönud kaheksa lapsukest. Susqueda omadest olid nad õginud seitse. Taverneti lähedal asuvas talumajas olid nad tapnud kaks ja vigastanud veel kahte. Viladrau lähedal asuvast talumajast kaks. Sant Sadurní d’Osormortis ühe lapse, kes oli veel hällis, ja kolm, kes juba kõndisid, Campinsis kaks tüdrukut ja nende ema, Sant Feliu de Buixalleus kolm last, ühe arsti ja ühe muula.
Selleks ajaks, kui Joana mürginõre kokku kuivas, oli juba päev. Valgus paistis aknast sisse. Ja Margarida sai järsku aru, et ta silm seletas lauda, toole ja kustunud tuleaset. Ta emal oli kortsus nägu, külmad silmad, kangekaelne suu ja esimest korda tundus ta talle vana. Inetu. Reetlik. Seejärel kuulsid nad hüüdeid. Väljast. „Ole tervitatud, Maarja!” hüüdsid nad omakorda. „Ole tervitatud, Maarja!” Ema ja tütar tõusid püsti, kuid neil ei jäänud aega ei juukseid sugeda ega põski kuivatada, kui mees astus juba majja nagu hommik, ilma koputamata. Ta tuli läbi eeskoja kööki. Tegi neile kerge kummarduse ning lausus: „Emandad!” Margarida uuris meest jahmunult ning mõtles, et see peab olema prints. Või ingel. Ükski inimsilm, mis pole näinud Auhiilgust, ei saa olla näinud sarnast meest. Ta süda ja külmunud jäsemed ärkasid ellu, sest ta kujutas ette, kuidas Issand mehe oli loonud. Samal päeval, kui Ta oli loonud ohakalinnud ja pääsukesed. Parimast mullast. Mullast, millest Ta lõi kaunid ja kasutoovad loomad. Kätega. Ta nägi, kuidas Ta voolis selle suu kohta, kuhu suu käib, ja pani sinna sisse ükshaaval hambad, kuidas Ta tegi lõua keskele lohu ja silmad nagu kaks hõõguvat
pirdu. Kuidas Ta voolis talle sihvaka kaela, rinna ja selja, jalad ümarate põlvedega. Kuidas Ta nikerdas talle sõrmed, mis hoidsid tassi, mille Joana oli mehele ulatanud ilma ise sealt joomata. Ta pani talle igasse sõrme- ja varbaotsa küüned, mis olid otsekui kalliskivid.
Huuled kõnelesid. Tema nimi oli Francesc Llobera. Ta selgitas, et on Viladrau lähistel asuva Llobera talu noorem poeg. Naised surid talus nagu kärbsed ja seepärast tahtis ta sealt ära tulla. Et mitte ka ise surra, vaadates pealt, kuidas ta isa ja vanem vend, pärija, aina uuesti ja uuesti abiellusid. Kui ta naeratas, venisid ta huuled kahele poole. Ta laskis silmadel üle libiseda köögist, seintest, laest, lesest, vanimast tütrest. Joana lausus: „Ta on hea, terve ja töökas.”
Francesc küsis: „Kas sul teist tütart on?” Joana vastas: „Jah, aga Blanca on lihtsameelne.” Sest Blanca jälgis oma kanu. Kuidas nad maast nokkisid, hajameelsed. Ja kukke, kuidas too tõstis üht jalga ja teist jalga, kuidas ajas rinna õhku täis ja kires. Rapsis lühikeste lennuvõimetute tiibadega. Keeras kaela ja kratsis end. Kires valjemini ja ajas end puhvi. Kuke hari ja lott võbelesid. Kana tõmbus kössi ja kukk ronis talle selga. Ta tammus jalgadega kana seljas, haaras tal nokaga kaelanahast ning nad tõmblesid üheskoos.
Siis lausus Joana, et kui Francesc ja Margarida abielluvad, ja Margarida kolmveerandsüda käis uperkuuti, et kui Francesc ja Margarida abielluvad, ja Margarida mõtles, et Jumal pidi teda väga armastama, kui tahtis talle just selle mehe abikaasaks anda, ja Joana ei jätnud juttu, et kui Margarida ja Francesc abielluvad, peavad nad nende elupäevade lõpuni ülalpidamist ja ulualust pakkuma emale ja ämmale, kes on tema, ja naiseõele ja õele, kes on Blanca, olgu nood terved või haiged. Ja varustama neid toidu, joogi, jalanõude ja riietega. Ning kui nad kord igavesele unele suiguvad, peavad nad neile matused korraldama. Francesc vaatas Margaridat, kes istus
liikumatult, vaikides, süda veel uperkuudis, pea norgus ja käed süles, ning valis tema. Kõigi nende tütarlaste hulgast, kelle seast oli valida, kõigi naiste seast kogu maailmas, oma silmade, juuste ja pilkudega ütles ta, see tütarlaps. Ja osutas tema peale käega.
Nad tegid söögiks naereid pähklikastmes. Nad puhastasid naerid, lõikasid need tükkideks ja keetsid neid kaks korda. Nad nõrutasid need ning praadisid potis sibulat rasvaga, ja kui sibul oli valmis, tõstsid selle kõrvale. Järelejäänud rasva sisse panid nad jahu, ning kui see pruunistus, lisasid nad naerid. Pähklikastme tegid nad eraldi. Kreeka pähklite, piima, praetud sibula ja veiniga. Nad küpsetasid tuvisid pruunis kastmes. Nad kitkusid linnud sulgedest paljaks ja võtsid neilt välja maksad. Nad hakkisid need maksad kokku veinis ja äädikas leotatud nisuleivaga. Nad keetsid kolm muna, võtsid neist välja munakollased ja segasid need leiva ja maksaga. Siis kurnasid segu, panid selle potti ja keetsid seda mee sees. Nad röstisid tuvisid, ja kui nood olid poolküpsed, panid nad need potti, kus oli maksakaste. Nad tegid ka magusat õunahautist. Hästi magusatest õuntest, mis olid kooritud, tükeldatud ja südamikuta ja mida nad keetsid vees. Eraldi valmistasid kastme, mille jaoks purustasid uhmris peotäie röstitud mandleid, mida hautasid õunaleemes, et teha mandlipiima, millele lisasid leiba ja mett.
Querósi preester kuulutas paari välja. Keegi ei esitanud takistavaid asjaolusid ja pruutpaar abiellus sugulaste juuresolekul. Preester lausus abieluvande sõnad: „Teie, Francesc Llobera, annate kui truu abikaasa oma ihu Margaridale, kes on siin. Dixit quod sic. Et eodem modo dixit.1 Teie, Margarida Clavell, annate kui truu abikaasa oma ihu Lloberale, kes on siin. Que nullum dedit responsum.2” Francesc,
1 Ütles, et nõnda. Ja samal moel ütles (ladina k).
2 Ta ei andnud vastust (ladina k).
lohuke lõua otsas, haaras karedate sõrmuseid täis kätega tal põskedest ning selle särava rõõmuvalguse sees ei näinud Margarida midagi.
Siis hakkasid lööma kellad. Kirikukellad ja veel kirikukelli. Kellad helisesid. Kiledalt ja metalselt. Kellad, mis kõlasid toas sees. Kellad, mis ei löönud laulatuse pärast, vaid kuulutasid surma, hoiatasid tulekahju, huntide, tormide, varaste eest, hoiatasid õudsete asjade eest, mis olid juba teel, mis lähenesid, et kõik ärkaksid üles. Saalis süttis valgus. Otsekui hoop vastu vahtimist. See valgus oli räpane. Valelik. Kollane. Solvav. Valguse võlts kuma puges ukse alt sisse ja Margarida, kes istus pimedas, Bernadeta kõrval, ja keerutas pöidlaid, võpatas toolilt üles nagu nõelatult. Kostis vaevukuuldavaid samme, nagu nirk oleks lähenenud. Ukselukk keerati õrna kriuksatusega lahti. Kuigi väljas ei lasknud puud ega mets pimedusest lahti ning klammerdusid varjude, niiskuse ja kriginate külge, hakkas kunstlik valgus vastu, surus end peale ja lämmatas pimeduse nagu tulvavesi. Magamistuppa astus sisse Marta. Margarida meelest inetu naine. Kehakas, ümara näoga, laiaõlgne, silmatorkavalt suurte rindadega ja lopsaka tagumikuga. Ta juuksed oli sugemata ja kleepusid kolbale ning seljas oli tal kummaline öörõivas. See oli roosa ja kaheosaline, hallide jänestega, kellel olid valged kõhud ja kõrvad. Kaelas rippusid tal merekarbiläätsed ning käes hoidis ta väikest peeglikest. Just selles peeglikeses oligi kirik, terve kirik. Kirikus olid kellad, mis lõid. Marta süütas öökapil ka teise neetud lambi, mille valgus oli vale ja leegita. See ei kustunud puhumise, vaid ainult löögi peale. Aga lüüa tuli seda kõvasti. Kõmaki! Kõmaki! Kõmaki! Margarida tagus lampe, kui keegi ei vaadanud. Siis proovis ta neid põlema panna, aga nõidus ei toiminud, ja Marta nurises ning hüüdis, et see ei saa
võimalik olla, selle maja elektrisüsteem on täielik pask ja korgid läksid jälle läbi.
Marta sosistas Bernadeta nime ja Margarida pööras pea ära, sest valgus oli petlik ja häiriv ja ta ei tahtnud näha ei Martat ega neid asju, mida Marta teeb. Marta oli elus. Oli tüütu kitsas rada, mida mööda ta polnud veel käinud. Veel ei olnud. Ta oli sündinud nagu kõik asjad, mis sünnivad. Kuid Marta ei olnud surnud. Veel ei olnud. Nagu kõik asjad, mis surevad. See oli jumalik universaalne seadus, esimene – isegi kui selles majas kusti esimestele seadustele –, et elavaid ei vaadata, neid ei puudutata ega kõnetata. Mitte midagi. Pööra selg. Mine mööda! Otsekui kärnkonnast, otsekui nõgesest, otsekui lehmakoogist. Bernadeta liigutas huuli, laksutas paksu keelt, neelatas ning tegi lahti kaks ripsmeteta silma, mis olid nagu kaks haava. Marta ütles talle „tere hommikust” ning vana naine tegi häält, mis tundus Margaridale ükskõikne. Ta küsis, kas Bernadetal on pissihäda, ning vastust ära ootamata tõmbas tal pealt linad ja tekid. Bernadeta kandis väljaveninud öösärki, mis jättis paljaks läbipaistvad ohtrate rippuvate voltidega käsivarred. Naine laskis paljad jalad voodist rippu, pistis pundunud jalalabad espadrillidesse ja asetas käsivarre Marta õlale. Aegamisi, sest ta oli vaevaliselt liigutav vana naine, tõusis ta püsti ning nad lahkusid magamistoast, jättes lambi põlema. Margarida turtsatas.
Häbematud! Otsekui nüüd oleks naiste ja meeste otsustada, millal on päev ja millal on öö. Kes kõndisid maailmas ringi, otsekui see oleks nende oma, justkui neil oleks õigus näha kõiki asju, ka neid, mida neil polnud ette nähtud näha. Jultunud! Nagu polekski enam Jumal see, kes kõigele mõõdu seab, ega see, kes määrab öö pimeduse ja päeva pikkuse. Ta kuulis, kuidas nad läksid läbi elutoa. Kuidas nad läksid kemmergusse, mille olid ehitanud majja sisse,
ilma häbitundeta, ja kuidas Bernadeta tagumik laksatas jäiselt vastu prill-lauda. Vetsupott oli portselanist, justkui nad oleksid mingid markiisid. Temani jõudis lehma kusejoa hääl. Ja Marta hääl, kes küsis Bernadetalt, kas too magas hästi. Vana naine häälitses ükskõikselt. Kas tal on kõht tühi? Ja Bernadeta pomises vastu: hmhm. Kas ta tahab alla minna, et hommikust süüa. See oli ainuke küsimus, millele vana naine andis selge vastuse. Seejärel tulid nad end lohistades magamistuppa tagasi ja istusid voodile, mis oli kõrge, lühike, askeetlik ja rauast pulkadega peatsiga. Marta korkis lahti mittepuruneva pudeli ja valas vett rohelisse, korralikust klaasist jooginõusse. Lauakesel oli kuhi valgeid, siniseid ja halle karpe, milles Marta käega sobras. Vana naine sirutas välja väriseva käe ja Marta pani talle peopessa seemneid. Ühe punase. Ühe oranži ja sinise. Kaks väikest ja valget. Ühe ümmarguse, millel oli peal triip. Bernadeta neelas need alla. Marta täitis klaasi uuesti ning viskas sinna kollase mündi, mis liikus vee all nagu keegi, kes upub, lastes välja veepinnale mulle. Kui nad olid mündi ära uputanud, jõi Bernadeta klaasi tühjaks ning Marta ütles, et toob talle hommikusöögiks üles magamistuppa tassi kummeliteed ja ühe röstsaia. Vana naine palus moosi ja Marta läks toast välja, sulgedes enda järel ettevaatlikult ukse ja jättes tuhmi valgusega öölambi põlema. Margarida karjus, otsekui kõigist teistest karistustest ja õnnetustest poleks veel küllalt. Tänamatutest, pahatahtlikest, kergeusklikest, reetlikest, haavu lahti kiskuvatest ja keelt peksvatest naistest selles majas. Nagu kõigest sellest poleks veel küllalt ning kannatada tuli ka Martal, kes oli juhm, tobu, eesel, sohilaps ja põmmpea. Kuid karistus ei lõppenud sellega. Oh ei. Sest Margarida kannatusel ei olnudki lõppu. Martal oli tütar, kelle nimi oli Alexandra. Patust ja pahest sündinud nagu enamik jõmpsikaid selles majas. Kuigi
Alexandra polnud selles majas ilmale tulnud. Ta oli sündinud mujal. Sestap oligi see plika juurteta, hulkur, mässumeelne ja hoolimatu ning ei maganud peaaegu ühtegi ööd majas. Uskmatu naine oleks võinud pidada seda õnneks, et Marta laisk tüdrukutirts, kellel polnud kannatust, tahtmist midagi teha, verd soontes ega kübetki austust, peaaegu mitte kunagi majas ei maganud. Kuid kust sa tead, kus ta üldse magas! mõtles Margarida. Nagu ei õpiks nad kunagi oma vigadest seal Clavelli talus. Taas ja taas komistati sama kivi otsa. Meeste ja kuraditega magas Alexandra. Samal ajal kui tema ema, kes oli lühike nagu kitsesaba, piinaja, kõige suhtes teadmatu ja hajameelne, nii teadmatu, et ei teadnud isegi, kes Margarida on!
Ta kõndis majas ringi, nagu see oleks tema oma, süütas ja kustutas tulesid ning pissis nurkadesse, oma täiesti tühja ja unustava peaga, mis kolises klink-klink, klank-klank, klonk-klonk.