Koit gonosznak látszott, pedig csak öreg volt1 Anna T. Szabó Pimedus oli purpurne ja hüplev, läbipaistmatu, korraga sügavpunane ja sinine, sumisev, tedretähniline, sõge, tihke, ühtaegu sügav ja särav. Täis ussikesi, oksi, värinaid, sooni ja laike. Need eristamatud laigud olid magamistoa pundunud seinad, lagi, voodi, öökapp, kummut, uks ja aken. Pimedus praksus. Tõukles, pomises. Norskas. Norskamine oli ninakaudne, summutatud ja kähe. Krigin, neelatus, lämbumise hääl. Möirete allikas oli magav kühm voodis. Vana naine. Kehakas. Bernadetal olid silmad kinni, silmalaud otsekui sisalikul, ilma ripsmeteta, suu ammuli, huuled lillad ja lahjad ning rasvased pikad juuksed padjal laiali. Ta oli inetu. Või nõnda arvas teine naine, Margarida, kes istus tema kõrval korvtoolis, käed süles kokku surutud, ning keerutas pöidlaid. Voodis neelas Bernadeta alla vaevase sõõmu õhku, jättis pooleli käheda norske ja ei hinganud enam. Õues oli kuulda loorkaku 1
Ta tundus kuri, aga oli lihtsalt vana (ungari k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 5