–1–
Tagasiteel põikas Mati Vanamõisast läbi. Aprillikuu oli poole peal, kuid kevad edenes seni visalt. Jaheda ilma tõttu oli esialgu ainult Aivar maale kolinud, teised elasid veel Tallinnas. Selle Vanamõisa küla uues elamurajoonis asuva maja oli poja pere kolme aasta eest soetanud, aga siiamaani polnud nad seda veel omaks võtnud. Ööbimiseks kõlbas küll, aga mida muud siin teha oligi. Valvsad silmad ümberringi passimas. Neid näis tõsiselt huvitavat, mida need uued naabrid õues jälle toimetavad. Mati sai Mareti vastuseisust suurepäraselt aru, sest ka tema oli harjunud märksa suurema privaatsusega. „Ajutine kohakene,“ oli ka Aivar ise viimati rahulolematu näoga kurtnud. „Krundid sama kitsukesed nagu Vene aja suvilates. Natuke maaõhku ja kogu lugu. Juhtub naaber peeru laskma, on kohe tunda.“ Mati oli poega lohutanud, et vaba loodus see-eest käe-jala juures. Seepeale oli too ohanud: „Jah, see on ka ainuke asi, mis mulle siin meeldib. Saan vähemalt puhtas õhus jooksmas käia. Ent kuniks sedagi, kunagi ehitatakse ka siinsed põllud ja kultuurheinamaad onnikesi täis ja kogu moos.“ Ehk aitab minu tänane uudis meievahelisi hapraid suhteid parandada, mõtles Mati Vanamõisa küla Männivälja teele 7