Metsik ja üksildane paik Fortezza Bondeno lähedal. 1561
L
ucrezia seab end istuma pika söögilaua äärde, mis on nii läikima löödud, et hiilgab, justkui oleks see märg. Lauale on laiali laotatud liuad, kummuli keeratud peekrid ja kuuseokstest pärg. Tema abikaasa ei istu oma tavapärases kohas laua teises otsas, vaid päris tema kõrval, nii lähedal, et Lucrezia saaks pea ta õlale toetada, kui peaks seda soovima; nüüd voldib mees salv räti lahti, seab noa otseks ja tõmbab küünla neile lähemale. Ja siis tabab Lucreziat iseäralik selgus, nagu oleks tema silme ette seatud värviline klaas – või nagu oleks see hoopis ta silme eest ära võetud: mees kavatseb ta tappa. Lucrezia on kuueteistkümneaastane ega ole jõudnud veel aastatki abielus olla. Nüüd on nad päev läbi teel olnud, kasutades selle aastaaja pakutud nappi päevavalgust; Ferrarast lahkusid nad koidikul ja ratsutasid provintsi kaugesse loodenurka ühte jahimajja – nii oli mees seda nimetanud. Ometi ei ole see jahimaja, seda oli Lucrezia tahtnud kohe sihtkohta jõudes öelda: sünkjast kivist kõrgete müüridega hoone ühel küljel on tihe mets ja teisel Po jõe käänduv looge. Ta oleks tahtnud sadulas ringi pöörata ja küsida: Miks sa mu siia tõid? Siiski ei öelnud ta midagi, vaid lasi märal veest tilkuvate puude all teed mööda edasi kõndida, astuda üle kaarja silla selle ~ 11 ~