"Pärast enam kui 20 aastat ründavad need tüütud, juba tuhmunud, aga samas nii kuradi elavad mälestused taas ootamatult.
Lebad rahulikult voodis, padjad kukla taga, varbad mässitud lilla hommikumantli pehmusesse, vaatad aknast 50 halli varjundi karva taevast ja mööda sõudvaid pilvi ning mõtled õndsale mittemillelegi, kui korraga hakkavad silme ees erakordse intensiivsusega sähvima hetked. Lõhnad. Puudutused. Helid. Sõnad.
Miks sätivad mõned inimesed end ajukäärude vahele mugavalt sisse nagu puuküürnikud ega kavatse ka pärast viiendat väljatõstmisteadet minema kolida? Pärast aastate pikkust võõrustamist hakkad tundma, kuidas üürnik aina rohkem elumahla sinust välja imeb."
Raamatu autor Piret Vihmar on pannud kirja oma armumise ja armastuse loo, mis enam kui 20 aasta jooksul ei ole lahenduseni jõudnud. Autor küsib endalt, kas tema tunded meest üldse puudutasid või oli see suur tunne ainult tema sees. Selles suhtlemises on lähenemise ja vaikimise aegu, rõõmu, ootamist ja pettumist. Autor kasutab oma loos erine
