1 Udu oli öö jooksul merelt maismaale tunginud. See lasus seal tinaraskena ja muutis kõik ümberringi ebamäärasteks siluettideks. Vera Kvålsvik heitis koti õlale, teravdas pilku ja vaatas hallikasvalgesse massi. Ta oli sama teed käinud kolmkümmend aastat pea igal hommikul ja oleks osanud väiksesse raamatupoodi ka pimedas minna, kuid udu oli hullem kui pimedus. See muutis tuttavat ümbrust ning lõi uusi kontuure, varje ja looritatud nüansse. See oli nagu hääletu kiskja, kes sulle selja tagant ligi hiilib. Ta vaatas maha ja keskendus oma jalgadele. Iga sammu juures kajasid kontsad kividega sillutatud väljakul. Muidu ümbritses teda tihke vaikus. Vera tõrjus ebameeldiva tunde endast eemale. Püüdis keskenduda eesootavale nädalale. Teel oli mitu uut raamatut. See oligi see, mis teda elus hoidis. Raamatud. Ainuüksi mõte, et kodus ootab teda hea raamat, tegi päeva kergemaks. Kusagil eespool haukus koer. Naine kuulis looma häälest, et koer oli valvel või hoiatas kedagi. Ta peatus ja haaras ise samal ajal ringi vaadates automaatselt mõlema käega õlakotist. Väljaku ümber üles sirutuvate kõrgete hoonete piirjooned juba paistsid. Viiskümmend sammu veel, siis on ta kohal. 7
Koer jäi vait, kuid nüüd Vera juba kartis. Ta ei olnud üksi. Udu sees käis kusagil uks. Kerged sammud tulid tänava poole. Auto uks tõmmati kinni ja mootor käivitus. Samas ees kraaksus kähedalt vares. Igapäevased helid muutusid teravaks ja ebameeldivaks. Vera Kvålsvik hammustas huulde. Jahe niiske õhk maitses soolakalt. Vares kraaksus uuesti. Udu oli paks ja kleepuv, justkui liimiks see end Vera külge, nahk jope all oli niiske ja higine. Ta astus sammu, kobas kotis ringi, et poe võti juba valmis oleks, enne kui ta edasi läheb. Siis peatus ta jälle ja kõhkles. Hallikasvalgest udust paistsid millegi tundmatu kontuurid. See nägi välja nagu büst või mälestusmärk, mille keegi oli nädalavahetusel ühte kõrgendatud lillepeenrasse pannud. Samal ajal taipas naine, et kuju see pole. Tegemist oli millegi muuga, millegi hirmutavaga. Vera Kvålsvik astus veel paar sammu ja kissitas vaadates silmi. Tundis, kuidas süda rinnus kramplikult peksis. Siis avas suu karjeks.
2 Oli esmaspäev, 10. november. William Wisting istus köögilaua ääres, ees tass kohvi ja röstitud sai, millele oli määrinud maasikamoosi. Kell oli 6.57 ja ta oli olnud ärkvel juba ligi kaks tundi. Ta ärkas üha varem. Esialgu lihtsalt lamas ja vahtis tühja kohta enda kõrval, kuid pärast paari unetut kuud oli ta aru saanud, et kui kord on ärganud, siis uinuda enam ei õnnestu, nii et edaspidi ajas end voodist välja. Ta sõi kuiva saia ja loputas selle kohviga alla. Väljas oli hommikune udu öise pimeduse üle võtnud. Oli üks 8
haruldasi päevi, mil valitses täielik tuulevaikus. Udusireen ulgus kauguses nagu mahajäetud loom ja tuletas talle meelde, kui vaikne on majas. Ta polnud seda varem märganud, kuid rohelise taime lehed aknalaual olid lontis. Wisting tõusis püsti, torkas sõrme potti ning hõõrus kuiva mulda pöidla ja nimetissõrme vahel, samal ajal mõeldes, kas taime päevad on loetud. Ei, ta väärib veel üht võimalust, otsustas ta ja läks kraanikausi juurde. Ta täitis klaasi veega, valas selle potti ja noppis taime küljest paar pruuni lehte. Laual tema ees lebas hommikune ajaleht, mis oli avatud kinnisvarakuulutuste leheküljelt. Väikesed moodsad korterid ilma aia ja hooldusvajaduseta. Alles siis, kui suvi oli hääbuma hakanud, oli talle pähe tulnud mõte kolimisest. Wisting oli tundnud, et kuulub kokku selle maja ja suure aiaga, kust avanes vaade Stavernile ja merele. See kellelegi teisele jätta tundus lausa reetmisena, kuid mida sagedamini kolimise mõte talle pähe tuli, seda harjumuspärasemaks see muutus. Telefon helises ja tõi ta mõtetest välja. Ta heitis automaatselt pilgu kellale, siis vaatas telefoni ekraani, tundis ära Line numbri ja vastas. „Tere, mina siin,“ ütles tütar teisel pool. „Kuidas läheb?“ Wisting köhatas ja püüdis Line hääletooni analüüsida. Kuulata, kas midagi on valesti. „Hästi,“ vastas ta. „Kuidas sul?“ „Ma tulen sinu juurde,“ lausus Line. Need sõnad tekitasid Wistingul hea tuju. Line oli jätnud seljataha vankuva kooselu ja kolinud pool aastat tagasi Oslosse, sest sai ajutise koha VG-s. Wisting tundis uhkust, et Norra riigi suurim ajaleht oli tema tütre tööle võtnud. Ta pidas seda saavutuseks. Lisaks oli Line kahe aasta jooksul kohalikus lehes saavutanud rohkem kui enamik teisi ajakirjanikke terve karjääri vältel. Samasugune nälg, mis oli Wistingut tema töös edasi viinud, oli iseloomulik tütrelegi, lisaks oli tal lausa ettenägelik võime olla õigel ajal õiges kohas. Seda oli märgatud. 9
„Kas sa lähed tööle?“ küsis ta. „Mul on veel paar päeva, et kohvri juhtumit edasi jälgida,“ vastas Line. Wisting kortsutas kulmu. Talle polnud kunagi meeldinud, kui tütar kirjutas juhtumitest, millega ka ta ise töötas, kuid seekord tekkisid kortsud puhtast uudishimust. Kohvri müsteerium oli ajalehtede esikülgedele ilmunud paar nädalat tagasi, kuid juurdlus oli algusest peale paigal seisnud. Wisting soovis väga, et see juhtum oleks juba lahenduse leidnud. „Mulle laekus üks huvitav vihje,“ jätkas Line, kui isa midagi ei öelnud. Tütar tundis Wistingut piisavalt hästi, et teada, millised mõtted tema peast läbi käisid. „Kavatsen rääkida ühe naisega, kes võib-olla midagi teab.“ „Ah nii?“ sai Wisting välja pigistatud, kuid rohkem ei küsinud. „See on avatud allikas,“ teatas Line, justkui loeks isa mõtteid. „Sa saad temaga kindlasti ka ise rääkida.“ „Või siis loen ma sellest ajalehest,“ ütles Wisting. Ta tõusis, avas külmkapi ja silmitses selle sisu. „Kui kauaks sa jääd?“ Kapiukse heli pani vaibal kerra tõmbunud kassi reageerima. Loom tõstis pea, tõusis ja hõõrus end tema jalgade vastu. „Homseni.“ Wisting võttis välja paki keedusinki, lasi viimase viilu põrandale kukkuda ja sulges külmkapi ukse. „Busteril on hea meel sind näha,“ ütles ta ja sügas kassi kõrva tagant. Line naeris. „Ära siis sellest suurt numbrit tee,“ palus ta. „Mul on vaja ainult oma voodit laenata.“ „Ei tee,“ kinnitas Wisting ja heitis pilgu kellale. Ta jõuaks enne tööle minekut tolmu imeda. Peale selle pidi ta poodi minema. Sai, midagi sinna peale ja piim. Line joob piima. Ja õhtusöögikraam. Ta tegi märkmepaberile nimekirja. Puuviljad ka, mõtles ta ja kritseldas kirjutada. Linele meeldivad rohelised õunad. Äkki õnnestub töölt tund aega 10
varem ära tulla. Siis jõuaks ta ka kalmistult läbi käia ja seal korda luua. „Millal sa tuled?“ küsis ta. „Umbes viieks?“ pakkus Line. Telefon andis märku, et ootel on teine kõne. „Siis näeme,“ lõpetas Wisting, langetas mobiili, heitis pilgu ekraanile ja tundis ära politsei operatsioonikeskuse numbri.
3 Ta oli näinud maailma läbi selgete roheliste silmade. Wisting kallutas pead. Tüdruku tühi pilk püüdis ta oma haardesse ja jäi pidama. Wisting astus sammu tagasi, kuid pidi ikka edasi vahtima. „Kas see on päris?“ küsis ta ebakindla häälega. Kriminalist Espen Mortensen noogutas. Wisting neelatas. Pikk kogemus oli andnud talle teadmised ja arusaamise enamiku jõhkruse ja tooruse vormide kohta, kuid puhtasse kurjusesse polnud ta kunagi uskunud. Et leidub inimesi, kes on täielikult ja läbinisti kurjad. Nüüd tema arvamus muutus. Kuritegu, mille ees ta nüüd seisis, pidi küll pärinema tumenenud ajust. Roheliste silmadega tüdruk võis olla umbes kaheteistaastane. Tema pea oli ülejäänud kehast eraldatud ja vaia otsa torgatud. Ta nägi osi siledast keerisjast lihastikust söögitorus ja kõhrerõngaid hingetorus. Haava pind oli ebaühtlane ja kiuline. Verised räbalad ja nahajäänused rippusid mööda puust vaia alla. Tüdruku nägu oli ümmargune, lameda nina ja terava lõuaköndiga. Kõrvad asetsesid madalal ning rohelised silmad olid kitsad ja viltused. Tema mustad juuksed olid sassis, kuid enamik siiski hobusesabasse kogutud. 11
Mõlemal põsel helkis midagi hõbedast. Wisting oli seda varem näinud. Hallilt kuivi silmi. Soolaseid pisaraid, mis olid ära kuivanud. Ta arvas end rohelises pilgus nägevat hirmu, piinu ja valu. Nagu oleks tüdruk teadnud, milline saatus teda ees ootab, ja palunud halastust. Kolmekümne aasta jooksul politseinikuna oli William Wisting sageli kohanud äkilist vägivaldset surma. Paisunud ja värvi muutnud kehasid, mädanenud ja osaliselt loomade poolt söödud laipu. Ta oli näinud surnuid, kelle sooled ja muu sisikond rippusid väljaspool keha. Laipu, mille sisse oli sügavalt löödud kirves või nuga, seintele laiali lennanud ajumassi. Mingil moel oli ta õppinud taluma seda, mida nägi, ning lükanud jõhkrad visuaalsed muljed kõrvale, lähenedes juurdlusele ratsionaalsete mõtete ja metoodilise lähenemisega. Laste puhul oli see alati teistmoodi. Alati sama mõttetu ja arusaamatu. Kui noor inimene suri, purunes professionaalne kilp, mille ta oli enda ümber ehitanud. Nähtu rebis ta lahti ja halvas. Nagu kistaks temalt ära kogu lootus ja usk inimkonda. Selles juhtumis häiris teda siiski veel miski. Kurjategija jaoks ei olnud see irratsionaalne tegu, mille ta hetke ajel toime oli pannud. Surnud tüdruku pea oli asetatud peaaegu nagu pjedestaalile, justkui oleks see midagi, mille üle kurjategija oli uhke. Ta tahtis seda näidata, ja see andis tunnistust, et selle taga peitusid plaan ja mõte. Wisting märkas, et mõtete mõjul olid tema hingetõmbed napid, ning ta pidi end sundima tööle asuma, metoodiliselt mõtlema. Ta lasi pilgul ringi rännata, et kujundada tervikmuljet, püüdes samal ajal märgata detaile, mis eraldi või koos võisid talle mõrvari kohta midagi öelda. Puidust vai, mille otsa pea oli torgatud, oli umbes kaks meetrit pikk ja küünarvarrejämedune. See oli kooreta ning ilmast ja tuulest kuivanud. Põõsaste vahel nägi ta jalajälgi, mis olid sinna jäänud pärast seda, kui keegi oli lillepeenras 12
ringi tallunud. Ühtlane triibumuster, kinganumber veidi väiksem kui Wistingul. Ämblik oli jõudnud kedrata paksu võrgu kahe oksa vahele, mis olid pärast pealeastumist taas üles kerkinud. Valgetesse niitidesse olid kinnitunud kastepärlid. Samas vedelesid paar suitsukoni, kortsus paber ja laiaks tallatud näts, mille oli võinud sinna maha visata ükskõik kes. Kõik see kogutakse tavapäraselt kokku, pannakse kottidesse ja märgistatakse. Mitte miski sellest, mida ta nägi, ei andnud lootust viia juurdlust mõnda konkreetsesse suunda. Ometi uskus ta, et ka selles juhtumis langevad killud aegamisi, kuid kindlalt paika, nagu värske lumi, mis koguneb müürile, helves helbe järel. Wisting astus sammu tagasi ja väristas õlgu. Raske sünguse, hirmu ja segaduse vaip lasus paiga kohal sama tihedalt kui neid ümbritsev udu. „Mis sa arvad?” küsis ta ja pöördus Mortenseni poole. „Ma ei usu, et ta on norralanna,” vastas kriminalist ja vaatas tüdruku ümmargust nägu. „Ma arvan, et tal on asiaatlikud näojooned.” Wisting noogutas. Juurdluse esimene osa pidi keskenduma sellele, et välja selgitada, kes see tüdruk oli. Ta teadis, et surm võib näojooni moonutada ja teha inimese raskesti äratuntavaks. Silmad vajuvad sisse, pehmed koed paisuvad ja nahk muudab värvi, kuid ta nõustus. Lame nina, viltused silmad ja mustad juuksed ei viidanud tüüpilisele põhjamaisele välimusele. „Tema pea maharaiumisest on möödas mõned tunnid,” jätkas Mortensen ja osutas punakaspruunile kuivanud verele haava servas. „Ma eeldan, et ta tapeti esimestel öötundidel.” „Maharaiumisest,” kordas Wisting rohkem endale. See sõna oli peaaegu sama jõhker kui tegu. Mortensen pani fotovarustust valmis. Wisting keeras pead ja vaatas väljakut. Udu oli hajumas. Ta nägi paari mundris politseinikku seismas seljaga punavalge piirdelindi poole. Mõned uudishimulikud pealtvaatajad olid kogunenud väikestesse 13
rühmadesse. Temani ulatusid katked vaiksest jutukõminast, mille toonis oli imestust ja muret. Massiivse sõiduki heli pani ta ühte kõrvaltänavasse kiikama. Väljakule sõitis kaks suurt päästeautot. Üks politseinikest juhatas autod nurga alla rivvi, et need vaatevälja varjaksid. Wisting heitis viimase pilgu ümmarguse pea poole ja siirdus siis raskete aeglaste sammudega minema.
4 Esimesed päikesekiired murdsid läbi halli pilvekihi, kui ta möödus Tønsbergi mahasõidust. Line ajas end istmel sirgu, kummardus ettepoole ja heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Ta tõmbas paar juuksesalku metsikust tukast otsaesisele, mõtles, kas oli selle liiga lühikeseks lõiganud, kuid nõustus endaga, et see sobib talle. Talle meeldis see kõditav tunne kõhus, mis tuli alati siis, kui ta töötas juhtumi kallal, mille lõppu ta ei teadnud, peale selle, et see lõpeb suurte pealkirjadega. Terava pilguga sinised silmad vaatasid taas peeglisse. Ta naeratas. Kui ajaleht tegi tuntud inimestest portreelugusid, paluti intervjueeritavatel vahel teha omamoodi graafiline kujutis oma elust. Punane joon, mis lainetas üles-alla, kõrgete tippude ja sügavate orgudega. Just nüüd tundis ta, et tema enda elu asus tipul. Kahe aasta jooksul, mil ta oli elanud koos Jacob Loega, oli kõver olnud kindlasti täis kõikumisi, kuid selle oli ta nüüd seljataha jätnud. Graafiku madalaim punkt oli olnud kaks suve tagasi, kui ema NORADi heaks Aafrikas töötades surma sai. Ajutine kõrgpunkt oli olnud ilmselt see, kui ta äsja kohalikus lehes alustanuna kirjutas esilehe artikleid, mis levisid 14
üle riigipiiride. Juhused viisid ta ühe maailma tagaotsituima mehe jälile. See oli juhtum, mis oli pannud ta elu ohtu ja kus punane kõver oleks võinud järsku katkeda. Selle asemel sai sellest kindel algus tema ajakirjanikukarjäärile ja üks põhjusi, miks ta nüüd siin istus, kotis Verdens Gangi pressikaart. Tegemist on Norra suurima ajalehega, millel on enam kui miljon püsilugejat. Ta nõjatus seljatoele ja ümises raadiost tuleva hommikusaate laulule kaasa. Ees seisab parim aeg, tundis ta. Kui miski hoidis punast kõverat absoluutsetest kõrgustest allpool, siis oli see poiss-sõbra puudumine. Ta igatses meest, kellega oma elu jagada, kuid praegu polnud tal sellisteks asjadeks aega. Line heitis pilgu märkmetele enda kõrval. Ta oli fotoarhiivist välja printinud pildid sinisest Miki-Hiire kleepsuga kohvrist. Need olid tehtud pressiesitlusel ühes kodulinna politseimaja koosolekuruumis. Paaril neist oli näha isa. Ta torkas hästi silma. Vahtis tumedate silmadega kaamerasse, toetades samal ajal kätt kohvrikaanele. Line tundis teda ja teadis, et autoriteetse pilgu taga oli ta täis imestust. Isa on kõhnemaks jäänud, mõtles Line ja keskendus jälle teele. Isa oli alati olnud heas vormis, ja kui kadusid esimesed kilod, oli see talle ainult kasuks tulnud. Nüüd kippus ta juba liiga kokku kuivama. Näojooned olid karmimad ja põsesarnad joonistusid nurgelisel näol selgelt välja. Tumedad juuksed olid endiselt paksud, kuid üha enam hallisegused. Line heitis pilgu uuesti isa pildile. Mingil moel oli isa tema elu kindel tugipunkt. Isa oli pidevalt töötanud ühe või teise juhtumi kallal, kuid tütre jaoks oli tal alati aega. Ta võis küll tööl hilja peale jääda, kuid oli alati kohal olnud Line kooli lõpuaktustel ja käsipallimängudel. Ja tal oli alati aega kuulata, kui Linel oli vaja millestki rääkida. Peale selle oli isal eriline võime mõista ja head nõu anda. Ta oli olnud mõistev, kui Line ülikooli pooleli jättis ja kohalikus lehes asendajana tööle hakkas, kuigi probleeme tekitas see, et ta pandi kajastama juhtumeid, kus juurdlust 15
juhtis tema isa. Line teadis igal juhul, et isa oli tema üle uhke, ja tegelikult on nende töö üsnagi sarnane. Kui tahta saavutada midagi tavapärasest enamat, on vaja rohkem pingutada. Vaja läheb loovust, intuitsiooni ja sotsiaalset intelligentsust. Tuleb osata kontakte luua, kaevandada ning inimestelt infot välja meelitada või lausa välja petta. Taolisi oskusi niisama lugedes ei omanda. Keskmise ajakirjaniku jaoks on see amet vaid sissetulekuallikas. Line jaoks oli see kujunemas elustiiliks. Ta oli isale palju tänu võlgu. Mobiiltelefon hakkas käekotis helisema samal ajal, kui raadiouudiste lugeja end tutvustas. Ta sobras ühe käega telefoni välja ja kuulas vaid poole kõrvaga, mida raadios räägiti. Seni olid hommikused uudised keskendunud USA presidendivalimistele ja rahvusvahelisele finantskriisile. Siis ta võpatas. Hommikul oli midagi juhtunud. Põhiuudis oli muutunud. „Vestfoldi politsei teatas mõrvast, Larviku väljakult leiti surnukeha,” luges raadioajakirjanik. Line tundis ekraanil ära toimetuse numbri, kuid lasi mobiilil edasi heliseda, samal ajal kuulates. „Politsei on sulgenud suurema ala ning on info jagamisel väga tagasihoidlik.” Ta vastas telefonile ja teadis, milles asi. „Plaanide muutus,” teatas uudistejuht talle kõrva. „Sinu kodulinnas on leitud surnukeha. Millal sa sinna jõuad?” Line heitis pilgu armatuurlaua kellale. „Kahekümne minuti pärast.” „Siis oled sa meie poolt esimene.” Teisel pool krabistati pabereid. „Vihje andja kuulis seda oma emalt. Tema leidis laiba. Väidetavalt on tegu maharaiutud peaga, mis on puidust vaia otsa torgatud. Seda pole kinnitatud, kuid tundub olevat tõsi. Nad on takistanud ligipääsu poolele väljakule ja politseis pole kellelgi aega telefoni võtta.” „Issand jumal,” lausus Line oiates. „Jah, kui see tõele vastab, on tegemist suure asjaga. Saadame esimeses ringis kohale ühe meeskonna ja lisaks tiimi Skieni 16
kohalikust toimetusest. Veebileht saadab omad inimesed, aga vajab sinult lugu niipea, kui sul midagi on.” Line käed muutusid niiskeks ja ta vähendas survet gaasipedaalile. Äkki tundus, nagu oleks ta jalga torganud veidi liiga suured kingad.
17