Üleeilne inimene on lihtsalt väljendatuna üleliigne inimene. Vaja teda enam ei ole, kuid et ta on endiselt olemas, siis tuleb elu kuidagi nii korraldada, et ta jalgu ei jää. Sulle, su sõpradele-tuttavatele, uudishimulikele naabritele, tolmuimejale ega progressile. Ta on nagu paar vanu tugevaid takuseid tööpükse, mida on piinlik jalga tõmmata, kuid mis ei näita ka küllalt kulumise märke, et minema visata. See on kõrges eas parnassile ilmunud autori kümnes proosateos, nostalgiline hüvastijätt oma lugejatega. Autor nimetab end üleeilseks inimeseks: aktiivsest eluraamatust maha kantud, kuid mitte veel ajalooks saanud, uitab nende vahelisel eikellegimaal. Kuuludes aastakäiku, mis värvati möödunud sõjas viimasena Saksa armeesse, sattus autor noorelt võõrsile, omandas muusikalise hariduse, on pidevalt tegelenud eestlusega, rõhutades kodu- ja väliseestlaste ühtekuuluvust. Pikal eluteel on ta kokku puutunud paljude huvitavate inimestega, kes kõik on tänaseks lahkunud, autori sõnastuses üleeilseiks muutunud.
